„Iga hetk on kordumatu. Tuleb võimalikult palju sellest võtta ja nautida. Möödunud hetk ei kordu enam kunagi“. Seda on eelmise loo üks kangelasi Juri Gorbachev igal võimalikul momendil alati rõhutanud. Lihtne, ehk isegi primitiivne mõttetera, aga kui korraks peatuda ja kasvõi lõppenud nädalale tagasi vaadata, siis täpsemalt enam ei ütle. Olid inimesed ja enam ei ole.
Tuleb püüda momenti. 2012. aasta rahvadiplomaatia aktsiooni, Ülemaailmne Odessiitide Klubi esitleb „Odessa sõidab Tallinna“ osalejate edasine elukäik vaid kinnitab seda.
Eesti inimesed valivad uue Riigikogu koosseisu kolme nädala pärast, 3. märtsil. Nii pingevaba ja sõbralikku valimiskampaaniat esmapilgul teist ei meenugi. Tõeline näljasus iseloomustab üksikuid tegijad, enamik on olemasolevaga leppinud. See on kindlasti hea elu tunnus. Seepärast ei sega ehk veidi sisepoliitikal peatuda, vaadata otsa käimasolevale kampaaniale ja miks ka mitte, uuele Riigikogu koosseisule. Aga seda teeme järgmise nädala Ülestunnistuses, siis paugutame.
Kus aga valimiskampaania kuidagi pingevaba ja sõbralik ei ole, see on Ukrainas. Ukraina valimiskomisjon lõi sel nädalal lukku presidendiks ihkajate nimekirja, milles on kokku 44 kandidaati. Ainus tõkkepuu taha jäänu oli Ukraina rahvuskangelane Nadežda Savtšenko, kelle toetuseks omal ajal meiegi Riigikogu on avalduse vastu võtnud. Savtšenko istub aasta tagasi korda saadetud riigipöördekatse eest vangimajas. Tõsi küll, Riigikogu toetusavaldus oli suunatud Savtšenko vabastamisele Venemaa vanglast. Tema isik sümboliseerib suurt, vastoluliste isiksuste ajastut.
Ukraina presidendiks kandideerijate nimekiri on niisama kirju kui riik ise.
Eesti ajakirjanduse vahendusel jõuavad meieni üksikud infokillud president Porošenko vägitegudest ja sellest lähtuv analüüs, et alterntiivi temale ei ole. See on tuttav jutt, mis kostub igast idapartnerluse riigist oma riigipea suhtes. Päriselus troonib Ukraina presidendivalimisi riigi meelelahutaja nr 1, Vladimir Zelenski. Tema sattumine suurde mängu meenutab nii mõneski mõttes USA presidendi Donald Trumpi saabumist poliitikasse. Kumbki neist ei alustanud kampaaniat tõsiseltvõetava eesmärgiga saada presidendiks, aga otsevalimiste võlu selles seisnebki, et valib rahvas.
Zelenski miinuseks on Jossif Stalini aegse välisministrile Vjatseslav Molotovile omistatud tsitaat „tähtis ei ole see, kuidas hääletatakse, tähtis on see, kuidas loetakse“. Lugemise juures on aga teised, praeguse reitingu järgi isegi kolmandad inimesed. Ukraina suurlinnade juhid on olemasoleva võimuvertikaaliga nabanööripidi seotud ja peavad tagama president Porošenko jätkamise. Vastasel korral läheb enamik istuma, nii nagu juhtus riigi reformimisel Gruusias ja on kavandamisel lähiajal Armeenias. Eestil on nendes riikides toimuva analüüsimiseks suurepärane kompetents, Eesti Idapartnerluse Keskus.
Mis on lõppenud nädalal kümnendat aastapäeva tähistanud Eesti Idapartnerluse Keskuse tegevuses väga sümpaatne, idapartnerluse riike – Ukraina, Moldova, Aserbaidžaan, Gruusia, Armeenia ja Valgevene; aidatakse praktilistes asjades, kuid sisepoliitikasse sekkumata.
Minna aga on kohtadel veel ja iga rahvas teeb oma valikud ise. Või siis suurriikide abiga. Sel nädalal saatis „tervitusi teisest ilmast“ Ukraina endine president Viktor Janukovitš. Meenutan, et Janukuvitši valimiskampaaniat tegid tema sõbra, endiselt Ukraina rikkaima ärimehe Rinat Ahmetovi raha eest ameeriklased. Samal ajal kui Janukovitšile napilt alla jäänud Julia Tõmõšenko peamine nõustaja elab Moskvas. See on suur ja ekslik arvamus justkui mänginuks venelased 2010. aasta valimistel Janukovitši peale.
Praegu olude sunnil Venemaal riikliku kaitse all elav Janukovitš andis mõned päevad tagasi pressikonverentsil teada, et tema viie aasta eest toimunud Kiievist põgenemise põhjustas Euroopa Liidu poolt volitatud Saksamaa ja Poola välisministrite poolne reetmine. Reetmine või mitte, aga selge on see, et stagnatsioonis istuv võim ei suuda revolutsioonilist rahvast pidurdada. Maidan lihtsalt ei soovinud enam Janukovitši nägu näha. Analoogse ohu kartuses tegutseb Ukraina tänane võimuladvik. Preventatiivselt tegutseb.
Möödunud nädala veetis kandidaat Zelenski Odessas. Huvi tema isiku vastu oli nii suur, et presidendikandidaat kirjutas peale linnast lahkumist politsele avalduse tema suhtes läbiviidud ebaseadusliku jälitustegevuse osas. Ukraina praegustes oludes näib see Muhvi kirjana, nõudmiseni endale.
Odessa saatus on Ukraina saatus. See on üks põhjustest, mis teeb Odessast väga põneva paiga.
Meie 2012. aasta rahvadiplomaatia aktsiooni, Ülemaailma Odessiitide Klubi esitleb „Odessa sõidab Tallinnasse“ enam kui kahekümnest üritusest koosnev pikk nädalalõpp esindas kogu linna loomingulist eliiti. Ja mitte ainult loomingulist.
Odessa tolleaegne linnapea Aleksei Kostusev jäi küll viimasel hetkel Tallinnasse tulemata, kuid andis visiidile selgelt ametliku tähenduse. Tänaseks elab Kostusev emigratsioonis. Linna ametlikku delegatsiooni juhtis Odessa Linnavolikogu esimees Oleg Bryndak.
Aktsiooni avaõhtu peaesineja, Odessas lapsepõlve veetnud ja hiljem Moskvas staariks tõusnud näitleja, praegune legendaarse Taganka teatri direktor Irina Apeksimova on Ukraina mustas nimekirjas. Siinkohal on raske Ukraina tsensoritega vaielda. Irina on valinud ellujäämiseks Mihhail Bojarski tee. Samal ajal kui koos kohe-kohe oma 80-aastast juubelit tähistava Valeri Haitiga juudi sünagoogis Babeli jutustusi lugenud Jossif Raihhelgauz on valinud teistsuguse lahenduse. Mõneski mõttes sarnase Mihhail Žvanetskiga. Katsudes nägu säilitades jätkata tegutsemist mõlemas kodulinnas
Märtsi keskpaigas tähistab elav klassik Žvanetski oma 85. sünnipäeva ja teeb seda temale omaselt nii Moskvas kui Odessas. 2012. aasta juuni Tallinnasse jõuame tagasi märtsi alguses. Sündmused kodumaal nõuavad oma.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
