Oleme harjunud sildistama ja nende siltide põhjal oma arvamust ja suhtumist kujundama. Enne Palestiinasse Dheisha põgenikelaagri lastele joogatunde andma sõitmist taheti mind veenda, et seal on ikkagi sõda ja see pole turvaline koht. Küsiti, et miks ma sinna üldse lähen. Iseenesest hea küsimus, ega mul paremat põhjust polnudki, kui et tahtsin mingit teistmoodi elu näha, tunda ja kogeda.

Kui ma rohkem uudiseid vaataksin või loeksin, leiaksin võibolla sama, aga ma läksin heausklikult oma uudistevabas mullis, ilma hirmuta. Minu jaoks oli üllatus isegi see, et Palestiina on Iisraeli poolt okupeeritud ala ning palestiinlased peavad Iisraeli pinnale jala tõstmiseks eriluba taotlema. Isegi erakorralise arstiabi saamiseks – piiripunktides on sõdurid, kes jätavad inimesi surema, sest neil pole luba piiri ületada. Ei saa muidugi sõdureid süüdistada, kui neile on maast madalast õpetatud, et araablased on halvad. Ja kui palju meiegi neid sildistame küll rätipeadeks, küll terroristideks. Iisraellastele tehakse selgeks, et Palestiina territooriumile minek on ohtlik ja see on neile keelatud. Kuid kui turist tahab Petlemma kirikusse ja jõulukuuske vaatama minna, pole seal midagi ohtlikku (Petlemm asub Palestiina territooriumil). 

Merlin Aug

Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)