Meelis Kubits: ära vihka. No ära siis vihka. Ülestunnistus #14

Tom ja Jerry

Lõppeva nädala avastus Eestist kui vihkajariigist on lahtisest uksest sissemurdmine. Raske öelda, kuidas me näeme välja mingisuguseski võrreldavas positsioonis oma saatusekaaslaste või naabritega, aga käib veidi üle pea uskuda, et meie muidu alalhoidlik, et mitte öelda tuimavõitu rahvas on mõne aastaga planeedi esivihkajaks saanud. Küllap oskavad sotsiaalteadlased sellele nähtusele aja jooksul mingi diagnoosi panna ja ehk osutuda põhjustelegi. Agressiivseid idioote on leidunud läbi ajaloo ja ükski rahvas, isegi globaalse õnnetabeli juhtpositsiooni kandjad ei ole ole neist puutumata. Idiootide põhjal järelduste tegemine tundub liiast.

Lahtisest uksest sissemurdmise näitena tahan öelda, ei pole midagi uut siin päikese all. Muutunud on sõnumi vormistus, sest muutunud on ühiskond ja eeskätt on muutunud meedia. Tempo dikteerib agressiivsuse. Kui ei pane sina, pannakse sinule. Kui kakskümmend aastat tagasi ilmus ajaleht kord päevas, siis praeguste ridade lugemiseni jõudmisel on ilmunud palju ajalehti ja on täiesti võimalik, et nii mõnegi lugeja käsi on praeguseks juba rusikas.

Päris arvestatav osa tänasest poliitilisest nn eliidist töötas kakskümmend aastat tagasi tolleaegsete riigijuhtide, ministrite nõunike, juhtmetena. Mis oli juhtme ülesanne peale anonüümsete kommentaaride kirjutamise või selle koordineerimise, oskavad tollaegased pealikud paremini öelda. Ilmselt tuli kaubandusvõrgust ühte ja teist lauale tuua, kampaania ajal plakateid kleepida, küllap ka oponentide kohta veidi laimu levitada. Kommentaarid peavad olema teadagi konkurente halvustavad, valevihjeid külvavad, keegi ei hakka ju oma programmi anonüümselt avaldama.

Kui Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamise idee 2011. aasta sügisel tekkis, siis kaks esimest mõtet olid seotud projekti turvalisusega. Kuidas tagada tulevase mälestusmärgi kaitstus potentsiaalsete vandaalide eest ja kuidas juhtida avalikku debatti nii, et oponendid argumentatsiooni puudumisel isiklikuks ei läheks ja tegemise isu ära ei võtaks. Iseenesest mõista on need kaks liini teineteisega omavahel otseselt seotud.

Ühiskonna reaktsioon meie mittetulundusühingu üleskutsele, tänaseks päevaks päevaks juba pea seitse aastat tagasi, oli ootuspärane. Oli täiesti ilmselge, et puutume kokku mõningate raskustega, aga meie peamised argumendid – kaalutud ja tugev idee, laiapõhjaline nimekiri ja läbipaistev rahastus ning asjaajamine, pidid andma kõigile küsijatele ammendavad vastused.

Kui möödunud nädala loo lõpetasin viitega Rootsi välisminister Carl Bildti 2012. aasta 1. veebruaril esitatud toetavale säutsule, siis mõnevõrra ootamatult trügis idee oponentide esiritta president Toomas Hendrik Ilves. Ootamatult seepärast, et presidendi kantseleis oli küll ja veel inimesi, kes 1991. aasta  sündmusi detailiselt teadsid ja mis peamine – president oli mõned aastad varem Jeltsini matuste eel avaldanud mõtteid, mida alla ülivõrde kuidagi nimetada ei oskaks.

Täispikkuses saavad tasulisi artikleid lugeda püsitellijad.

Aita luua innustavat ja harivat keskkonda!
Artiklite lugemiseks loo EDASI.org lugejakonto ja tee PÜSIMAKSE PANGAS 5€/kuus.
Teine võimalus on ZLICK mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

 

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (30)