Lõppeva nädala avastus Eestist kui vihkajariigist on lahtisest uksest sissemurdmine. Raske öelda, kuidas me näeme välja mingisuguseski võrreldavas positsioonis oma saatusekaaslaste või naabritega, aga käib veidi üle pea uskuda, et meie muidu alalhoidlik, et mitte öelda tuimavõitu rahvas on mõne aastaga planeedi esivihkajaks saanud. Küllap oskavad sotsiaalteadlased sellele nähtusele aja jooksul mingi diagnoosi panna ja ehk osutuda põhjustelegi. Agressiivseid idioote on leidunud läbi ajaloo ja ükski rahvas, isegi globaalse õnnetabeli juhtpositsiooni kandjad ei ole ole neist puutumata. Idiootide põhjal järelduste tegemine tundub liiast.
Lahtisest uksest sissemurdmise näitena tahan öelda, ei pole midagi uut siin päikese all. Muutunud on sõnumi vormistus, sest muutunud on ühiskond ja eeskätt on muutunud meedia. Tempo dikteerib agressiivsuse. Kui ei pane sina, pannakse sinule. Kui kakskümmend aastat tagasi ilmus ajaleht kord päevas, siis praeguste ridade lugemiseni jõudmisel on ilmunud palju ajalehti ja on täiesti võimalik, et nii mõnegi lugeja käsi on praeguseks juba rusikas.
Päris arvestatav osa tänasest poliitilisest nn eliidist töötas kakskümmend aastat tagasi tolleaegsete riigijuhtide, ministrite nõunike, juhtmetena. Mis oli juhtme ülesanne peale anonüümsete kommentaaride kirjutamise või selle koordineerimise, oskavad tollaegased pealikud paremini öelda. Ilmselt tuli kaubandusvõrgust ühte ja teist lauale tuua, kampaania ajal plakateid kleepida, küllap ka oponentide kohta veidi laimu levitada. Kommentaarid peavad olema teadagi konkurente halvustavad, valevihjeid külvavad, keegi ei hakka ju oma programmi anonüümselt avaldama.
Kui Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamise idee 2011. aasta sügisel tekkis, siis kaks esimest mõtet olid seotud projekti turvalisusega. Kuidas tagada tulevase mälestusmärgi kaitstus potentsiaalsete vandaalide eest ja kuidas juhtida avalikku debatti nii, et oponendid argumentatsiooni puudumisel isiklikuks ei läheks ja tegemise isu ära ei võtaks. Iseenesest mõista on need kaks liini teineteisega omavahel otseselt seotud.
Ühiskonna reaktsioon meie mittetulundusühingu üleskutsele, tänaseks päevaks päevaks juba pea seitse aastat tagasi, oli ootuspärane. Oli täiesti ilmselge, et puutume kokku mõningate raskustega, aga meie peamised argumendid – kaalutud ja tugev idee, laiapõhjaline nimekiri ja läbipaistev rahastus ning asjaajamine, pidid andma kõigile küsijatele ammendavad vastused.
Kui möödunud nädala loo lõpetasin viitega Rootsi välisminister Carl Bildti 2012. aasta 1. veebruaril esitatud toetavale säutsule, siis mõnevõrra ootamatult trügis idee oponentide esiritta president Toomas Hendrik Ilves. Ootamatult seepärast, et presidendi kantseleis oli küll ja veel inimesi, kes 1991. aasta sündmusi detailiselt teadsid ja mis peamine – president oli mõned aastad varem Jeltsini matuste eel avaldanud mõtteid, mida alla ülivõrde kuidagi nimetada ei oskaks.
“Me võlgneme president Jeltsinile 20. sajandi ühe suurima geopoliitilise heateo, sest tema vaprus ja otsusekindlus augustis 1991 – vanameelsete võimupöördekatse ajal – kuulutasid kadu NSV Liidule kui totalitaarsele režiimile ning andsid vabaduse kümnetele miljonitele inimestele,” ütles Eesti riigipea.
“President Jeltsin avas demokraatia-ukse Venemaale, tõi sinna sõnavabaduse, turumajanduse – kõik selle, millest Vene rahvas oli seni ilma olnud,” sõnas president Ilves. “Tema mitmed reformid võiksid tänaselgi Venemaal eeskujuks olla.”President Ilvese sõnul on Eesti tänulik president Jeltsinile tema abi ja toetuse eest Eesti iseseisvuse taastamisel ja selle tunnustamisel. “President Jeltsin näitas, ning seda on eriliselt oluline just praegu meenutada, kuidas üks suur riik suudab mõista oma väikese naabri püüdlusi ja samuti oli Boriss Jeltsinis suurust tunnistada Venemaa ajalugu nii nagu see oli.”
Kas pole võimas? 20. sajandi üks suurimaid geopoliitilisi heategusid!
Ja nüüd, kõigest neli aastat hiljem ütleb president Ilves intervjuus Postimehele: “Kui tahame kedagi mälestada, siis võiksime esmajoones mälestada inimesi, kes kehastavad Eesti väärtusi: Enn Sarv, Jaan Kross, Artur Alliksaar. Kui tahame mõnda välismaalast, siis miks ka mitte Vaclav Havel. Mis puutub Jeltsinisse, siis kes oli see, kes ütles, et kui Eesti astub NATOsse, siis algab kolmas maailmasõda? See polnud Vladimir Putin. Ma tegelesin ise Vene vägede väljaviimise jamaga kolm aastat,” ütles Ilves.
Väga tore. Vaevalt, et kellegil saab olla midagi mainitud eesti suurmeeste või miks ka mitte, Vaclav Haveli mälestusmärgi vastu, aga tekib õigustatud küsimus miks need nimed peaksid üksteist välistama.
Meie väikeses mittetulundusühingus tekkis sellepeale intensiivne mõttevahetus, mille käigus tuli lauale idee, et peaksime presidendi mälu ajakirjanduse vahendusel veidi värskendama. Viimane tähendanuks avalikku konflikti pikaks ajaks, mis oleks päris kindlasti hakanud projekti lõpptulemust mõjutama. Hingasime mõned korrad sisse ja välja ning otsustasime seda palli siiski mitte tagasi lüüa. Meie kollektiivne aju käitus ilmselgelt riigimehelikumalt kui riigipea ise. Meie suuremeelsuse hinnaks oligi edasine Kadrioru vaikus, kui tahta mitte seostada mõningaid aasta jooksul ilmunud teadlikke valeinformatsiooni külvavaid lugusid ilmselgelt kantseleiga seotud või neile meeldida proovinud kirjutajatelt.
Õnneks on Eesti demokraatlik riik, kus võimude lahusus on suhteliselt hästi hoitud. Presidendi autoriteet jätab oma jälje avalikus debatis, kuid loa andmine mälestuse jäädvustamisega tegelemiseks ei ole tema rida. Pöördusime Tallinna Linnavalituse vastava osakonna poole ja hakkasime vaikselt mõtlema milline võiks olla tulevane bareljeefi asukoht. Meie endigi seas oli arvamusi seinast seina.
Näiteks kõlas mõte, et tulevane bareljeef peaks paiknema Riigikogu Valges saalis või siis näiteks Pika Hermanni torni välisküljel. „Kui juba teha, teha mõjusalt“. Teine suur väljakutse oli seotud tulevase mälestusmärgi autoriga. 1. veebruaril avalikkusele esitatud pöördumises olime selgelt lubanud, et töö teostatakse avaliku konkursi alusel koostöös Skulptorite Ühingu ja Arhitektide Liiduga. Otsest vajadust meil selleks ei olnud, sest maksumaksja raha kasutamise selle sõna riiklikus tähenduses välistasime eos. Kogu projekt pidi saama finantseeritud avalikest annetustest selge joonealuse märkusena, et kui see ei õnnestu, siis algatajate seas olnud tugev kolmandik ettevõtjaid ja tippjuhte katavad puudujääva kulu.
2012. aasta märtsikuus kohtusin Moskvas Jeltsini tütre Tatjana Jumaševa ja tema abikaasa Valentiniga. Võib ilma igasuguse liialduseta öelda, võtmeisikutega Venemaa ajaloos, üheksakümnendatel ja nullindate alguses. Ainus, mida perekonnalt ootasime, oli nõusolek ja võimalusel kunagi bareljeefi avamisel osalemine. Algusest peale oli kokkulepe, et ei Jeltsini perekond ega Fond mälestusmärgi rahastamises ei osale. Need, parimal juhul mõnikümmend tuhat eurot leiame Eesti seest. Üks rubla annestuste seas tähendanuks projekti suitsiidi.
Tatjana meenutas pikalt 13. jaanuari hommikut ja ennelõunat, kui isal küpses otsus Tallinnasse lendamise osas ja pere valmistus mõttes temaga hüvasti jätma. Kui need inimesed peaks kunagi memuaare kirjutama hakkama, siis …, aga karta on, et ei hakka. Valentin Jumaševit peetakse õigusega mitme Boriss Jeltsini nime all ilmunud raamatu autoriks, kuigi tema enda elulugu ja vaade oleks tänaseks märksa põnevam lugeda kui suhteliselt vabadel üheksakümnendatel meie kõigi silme ees lahti rullunud Jeltsini oma. Ühtlasi omistatakse just temale sajandivahetusel toimunud Venemaa kõige olulisemat personalivalikut.
Peale Jeltsini perekonnaga kohtumist oli võimalus veeta õhtupoolik Mihhail Žvanetski sõbra ja direktori Oleg Staskevitšiga. 2012. aasta alguses läks paralleelselt Jeltsini bareljeefiga suur osa energiast just odessiitide vastuvisiidi korraldamisele. Juuniks planeeritud sündmuse nimeks sai rahvadiplomaatia aktsioon, Ülemaailmne Odessiitide Klubi esitleb: Odessa sõidab Tallinnasse. Inimestevahelised suhted on jäänud, aga raske oleks täna ette kujutada, kuidas korraldada Odessa kultuuriga seotud programmi ja pidada selleks läbirääkimisi Moskvas. Kuni 2014. aasta veebruarini nägi aga pilt välja just nii, et kõik andekad ja ambitsioonikad Odessa näitlejad, lavastajad ja muusikud sõitsid kodulinnast otse Moskva lavadele. Mitte kellelegi ei tulnud pähe peatuda Kiievis, sest Venemaa ja Ukraina ühisturu kultuuripealinn oli selgelt Moskva. Suvel Odessas ja ülejäänud aja Moskvas elav klassik Mihhail Žvanetski on selle kontseptsiooni elav näide.
„Odessa sõidab Tallinnasse“ kuupäevad oli fikseeritud, 14-17. juuni, 2012. Programmi kulminatsiooniks Žvanetski kontsert tänases Alexela Kontserdimajas. Kui „Odessa sõidab Tallinna“ 60 000 eurose kogemuse järel oli mul eesmärk ja enda arvates läbimõeldud plaan, kuidas helesinise toru lõpus peaks paistma valgus, siis inspireerivate kohtumiste raames hakkas programm üha lainema, kasvades lõpuks 22 ürituseni nelja päeva jooksul. Iseenesest mõista ei kasvanud ainult programm. Tagantjärele vaadates ei kahetse ühtegi minutit aega ega kulunud eurot. Eelviimane rahukevad, 2012.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
