Näitusearvustus. Vabad hinged ja mängulised skulptuurid KUMU-s

Oskar Kallis (1892 – 1918) "Kalev kotka seljas". Pöördel: Lamav akt 1917. Õli. | Foto: Eesti Kunstimuuseum

KUMU-s on praegu avatud mitu huvitavat näitust: suure saali väljapanek „Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“ võtab vaatluse alla kolme Balti riigi kunstnike sümbolistlikud tööd, väljendades nii looduselamusi kui ka kohalikku pärimust ja legende ning ülakorrus on uuendusliku mõttemaailma ja originaalse mängulisusega Kaarel Kurismaa liikuvate ja heliga üllatavate skulptuuride ja installatsioonide päralt.

Kaarel Kurismaa keerlev maailm

Kaarel Kurismaa “Härjapõlvlane”, 1976-1996. | Foto: EKM

Näituse „Kaarel Kurismaa. Kollase valguse orkester“ pealkiri on erakordselt tabav, kuna osundabki Kurismaa haruldasele oskusele luua esemeid, mis plingivad, pöörlevad, teevad häält, moodustavad orkestri. Kaarel Kurismaa pani 70. aastatel aluse eesti kineetilisele- ja helikunstile, hakates viljelema kompositsioone, milles helid segunevad erinevate esemete, objektide ja iseliikuvate seadeldistega. Nii on tema panus Eesti kunstiloos väga märgiline.

Sisenemine näitusesaali on justkui sisenemine leiduri kabinetti: tööd on detailirohked ja mõnusalt mängulised. Kurismaa töödes kohtab lapselikkust, mis on ilmselt võimaldanud ka autoril säilitada loomenõtkust ja tulla lagedale originaalsete ideedega.

Näitusele on jõudnud nii väiksemad objektid ja installatsioonid kui ka säilinud fotod Kurismaa disainitud ja loodud monumentaalobjektidest avalikus ruumis. Nii leiab näiteks foto nõukogudeajal Eesti Posti kontori fuajees seisnud omapärasest värvilisest ja aeg-ajalt heliginaale kuuldavale toonud postamendist, mis paraku pärast mahavõtmist jäljetult kadus.

Kurismaa näitust võib julgelt minna vaatama ka koos lastega: pere väiksemad ja suuremad leiavad siit võrdselt uudistamisväärset ja põnevat. Kohati tekib tunne, nagu viibiks hoopis mõnes teaduskeskuses. Kurismaa värviküllane maailm tuletab hallis argipäevas meelde olemise kergust ja lausa kutsub mängu ja kujutlusega kaasa minema.

Kaarel Kurismaa näitust saab külastada 23. veebruarini.

Sümbolism: mütoloogia, loodus & sisemaailmad

Kolme Balti riigi koostöös sündinud kõrgetasemelise sümbolisminäituse peakuraator on prantsuse väljapaistev sümbolismiuurija Rodolphe Rapetti. Näitusel on esindatud ligi 150 teost Baltimaade kunstiloo märgilistelt autoritelt 19. sajandi lõpust kuni 1930. aastateni. Näha saab Janis Rozentālsi, Vilhelms Purvītise, Mikalojus Konstantinas Čiurlionise, Kristjan Raua, Nikolai Triigi, Konrad Mägi, Oskar Kallise jt suurnimede loomingut.

Sümbolismi kui kunstivoolu tuumas on püüd siduda ümbritsev keskkond ja legendid inimese sisemaailmas toimuvaga. Sümbolistid leidsid palju ainest antiikkultuurist ning sageli kujutati piltidel jumalusi, poolmütoloogilisi olendeid ja fantastilisi looduspilte. Siinset sümbolismi iseloomustab aga pöördumine kohaliku mütoloogia poole: nii on piltidel koha leidnud Kalevipoeg, Linda, müütilised kotkad, haldjad ja teised loodusmüstika elemendid. Üheks oluliseks sümbolismiga kaasnenud nähtuseks oli ka rahvusromantismi esiletõus: ühtäkki hakati ka kunstimaailmas looma suuri narratiive oma kultuuri, keele ja mütoloogia põhjal. Suured narratiivid, pärimuslikud lood ja tegelased said ka inimlike hingemaastike väljendajaiks.

Janis Rozentāls (1866-1917) “Arkaadia”, 1910.

On huvitav, kuidas kunstnikke, kes on siin sümbolismi viljelenud, teatakse sageli muude teoste järgi. Konrad Mägi mainimise puhul kerkivad kohe silme ette tema võimsad, värviküllased maastikud, samas teatakse aga vähem tema pidulikkust ja võimsaid emotsioone kiirgavaid maale, kus on kujutatud ka inimesi, näiteks erilist loodusmütoloogilisust kandvat maali „Meditatsioon (Naine maastikul)”. Küll meenuvad aga erinevate kunstnike käsitlused Kalevipoja vägitegudest, neist tuntuimana ilmselt Kristjan Raua illustratsioonid, mis ka näitusel esindatud. Kalevipoja motiividel loodud töödest huvitavaim ja omalaadseim on vahest Oskar Kallise „Kalevipoeg kotka seljas“, kus otsekui antiik-Kreeka kangelaseks muutunud alasti Kalevipoeg kihutab jõuliselt hiigelsuurel kotkal – viimanegi meenutab pigem fööniksit või sfinksi kui tavalist looduses esinevat lindu, tõustes nõnda sümboliks.

Näitus toob meile koju kätte ka Läti ja Leedu sümbolismimeistrid, kellest mõni on loonud suuremahulisi ja väga mõjuvaid töid. Eriti majesteetliku ja lausa nõiduslikuna mõjub Ferdynand Ruszczyc’e töö „Nec Mergitur“, mis kujutab tumesinises ja kuldses koloriidis sünkjal merel seilavat laeva. Sellel pildil on muidu ruumiliselt väga tihedale ekspositsioonile vaatamata ka piisavalt vaba ruumi ja õhku, et saavutada vaataja jaoks täielik mõju. Müstiliselt ja hingestatult mõjub ka Mikalojus Konstantinas Çiurlionise „Sonaat I (Päikesesonaat). Finaal“, mis oma väiksetest mõõtmetest hoolimata vaataja endasse imab ja teatavat ülevusetunnet kannab.

Ainus, mida ette heita, ongi ehk tööde tihedus: mitme alateemaga („Hing“, „Loodus“, „Müüdid ja legendid“) näitusel saab ka sümbolismikauge vaataja erakordselt hea sissevaate nii meie endi kunstnike loomingusse kui ka sümbolismi taustal olevasse mõttemaailma, ent näitusel on mitte kuigi suurel alal eksponeeritud arvukalt töid ning sestap võib üldmulje KUMU-s kujuneda tihedaks ja mõni pilt ei saavuta oma mõju, jäädes teiste varju.

Sümbolistide näitus oli käesoleva aasta aprillikuust juuli keskpaigani avatud ka kuulsas Pariisi Orsay Muuseumis, kogudes seal ligi 250 000 vaatajat.

Sümbolistide näitus jääb avatuks 3. veebruarini.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)