Katrin Saali Saul: kelle jalas on peres püksid?

Hästi toimival perel on selline ülesehitus, kus vanemate allsüsteem on hierarhiliselt kõrgemal ja laste oma alumisel positsioonil. | Foto: Unsplash

Seekordne lugu räägib hierarhiast peres. Kuidas sinu peres asjad käivad? Kuidas peresisene hierarhia toimib? Kes otsustab, kes juhib? Oled Sa sellega rahul?

Igal perekonnal on sisemine struktuur ehk ülesehitus. Selle struktuuri hierarhiline ülesehitus näitab, kellele kuulub perekonnas võim – kes teeb otsuseid, kellel on rohkem õigusi, kes kelle sõna kuulab, kes vastutab, kes juhib, kes allub, kellel on õigus teistele ettekirjutusi teha, kelle nägemus elust ja selle korraldusest peale jääb.

Mis on alljärgnevatel piltidel valesti?

  • Täiskasvanud poeg kuulab rohkem oma ema kui oma abikaasa arvamust, kui asi puudutab laste kasvatamist.
  • Lahutatud isa vaatab pealt, kuidas ta kümneaastane tütar isa uue abikaasa suhtes ebaviisakalt käitub, laseb sel sündida ega julge oma last distsiplineerida.
  • Suure pere vanim laps kannab hoolt väiksemate eest, sest nende vanemad on alkohoolikud. See laps on ise küll alles kolmteist, aga võtab vastutust rohkem kui vanemad, sageli peab ta hoopis ise vanemate eest hoolitsema.
  • Lesestunud ema toetub pärast mehe surma oma viieteistaastasele pojale, kellest saab tema nn väike mees.
  • Mida arvata ema ja hilisteismelise tütre suhtemustrist, kes on pärast isa lahkumist suhtest olnud kuus aastat lahutamatu tandem, aga nüüd, kui ema tahaks uue mehega paarisuhet alustada, korraldab tütar kreeka tragöödia väärilisi etendusi, sest ükski mees pole emale piisavalt hea?

Midagi on iga juhtumi juures valesti, eks ole. Kõik need juhtumid on küll väga erinevad, ometi on neil kõigil üks ühine nimetaja – selle pere struktuuris, hierarhilises ülesehituses, on midagi mäda. Väga tihti on pereprobleemide tekkimine seotud just pere ülesehituses olevate mittetoimivate mustritega.

Aga alustagem algusest.

Pereliikmed moodustavad peres omavahel allsüsteeme ehk siis pere sees olevaid väikseid liite või gruppe. Kui kaks inimest loovad suhte, moodustavad nad kõigepealt partnerite allsüsteemi. Nad on mees ja naine. Või siis samasooliste paaride puhul naine ja naine või mees ja mees. Kui perre sünnib laps, lisandub allsüsteemile vanemate allsüsteem. See lisandub, mitte ei vaheta partnerite allsüsteemi välja, nagu paljud ekslikult arvavad.

Lapse sündides moodustub perekonda veel üks allsüsteem –  laste allsüsteem, mis laieneb iga järgmise lapse sünniga.

Hästi toimival perel on selline ülesehitus, kus vanemate allsüsteem on hierarhiliselt kõrgemal ja laste oma alumisel positsioonil.

Vanematevaheline koostöö seda tähendabki, et vanematele kuulub jagatud kodune võim, neil on autoriteet. Hierarhiline kõrgem positsioon annab otsustamisõigused ning -kohustused. See tähendab seda, et vanemad vastutavad ja juhivad. Lastele annab selline hierarhiline ülesehitus turvatunde ja võimaluse olla laps.

Pere erinevad allüksused on alati hierarhiliselt erineval kõrgusel. See kõlab ju igati loogiliselt, et vanemate allsüsteem juhib laste allsüsteemi. Asi läheb huvitavamaks, kui mõelda, et ka ühe allsüsteemi sees on sageli hierarhilised suhted. Laste allsüsteemis on sageli üks laps liidri rollis. See võib olla vanim laps, aga ei puugi. Sageli võtab hoopis julgem, targem või otsustuskindlam laps allsüsteemi ohjamise enda kätesse. Ja mõnikord ei ole see sugugi ainult meeldiv juhiomadus, mis sellele lapsele nn osakonnajuhi positsiooni kindlustab – ta võib olla selle koha saanud ka tänu sellele, et ta on kiuslik või agressiivne.

Ka vanemate ja partnerite allsüsteemis on sageli üks domineerivam pool.

Eks ajaloostki teame ju perioode, kus valitses patriarhaalne kord ja on olnud aegu, kus võimutsesid matriarhid. Näiteks vanas Roomas oli nii, et perekonda juhtis patriarh, kellel oli peaaegu et piiramatu võim kõigi pere liikmete üle. Nii naine, lapsed kui nende lapsed allusid perepea otsustele. Eks maffiafilmidest oleme aimu saanud, kuidas see kontseptsioon võib olla elujõuline.

Iga pere teab ise, kuidas nende partnerite ja vanemate allsüsteemi sisemine võimutasakaal välja näeb: on see sümmeetriline, kus mõlemal on võrdselt sõnaõigust, või on üks kahest siiski liidrisärgis ja kõrgemal. Kui üks inimene käsib teisel korduvalt midagi teha ja see teine neid korraldusi täidab, siis on see teine pere hierarhias esimesest nähtavasti madalamal.

On peresid, kus võim on jagatud justkui ministeeriumite kaupa. Mees vastutab finants-, majandus-, transpordi- ja ehitusministeeriumi töö eest. Ja naise vastutada on perekonna sotsiaal-, tervishoiu-, haridus-, kultuuri-, köögi- ning pesupesemise ministeeriumite toimimine. Oma valdkondades on nad suurema sõnaõigusega ja seega seal otsustajad. Aga kahepeale kokku moodustavad nad võrdse ja toimiva vanemliku liidu.

On suhteid, kus kõik valdkonnad on jagatud võrdselt – mõlemad on kompetentsed nii majanduses, kultuuris kui sotsiaalhoolekandes. Ja on suhteid, kus ühe otsustada on peaaegu kõik ja teisel pole suurt midagi. Saab ka nii.

Üks tore pikka aega koos elanud paar pajatas kord oma kooselu saladusest: „Abielu algul otsustasime, et suured asjad otsustab peres mees ja väikesed – naine. Viiskümmend aastat abielu ja kujutage ette, mitte ühtegi suurt asja pole veel vaja olnud otsustada!“

Teraapiasse jõuavad inimesed nii ühest kui teisest hierarhilise ülesehitusega perest.

On mehi, kes ei tee ühtki otsust, enne kui pole (nagu nad seda ise kutsuvad) emanda või proua direktori käest saanud luba. Ja on naisi, kes ei või sõbrannale külla minna ega küünlajalga osta enne, kui pole seda mehega kooskõlastanud. On olnud arvamusi, et elus tuleb leida see õige tald ja seal all rahulikult püsida ja on selgeid veendumusi absoluutse võrdsuse pooldajate näol, kus nii sissetuleku teenimine, laste eest hoolitsemine kui ka kodutööd on nii võrdselt ära jagatud, et võrdõiguslikkuse volinikul poleks seal võimalik kulmugi tõsta.

Kehvemini funktsioneerivatel peredel võib perekonna hierarhiline ülesehitus näha välja selline, kus üks partner on kõrgemal positsioonil ning teine on koos lastega alumisel. See võib juhtuda, kui ühel partneril pole mingit sõnaõigust, kui ta on liiga allaheitlik ja otsustusjõuetu ning teine on väga autoritaarne. Aga ega iga kord ei satu teine vanem madalamale positsioonile sugugi mitte ainult allaheitlikkuse tõttu.

Millega see vähemate õigustega vanem sellise hierarhilise allolemise ära teenib? Põhjuseid on mitmeid. Näiteks ei võta üks vanem lihtsalt vastutust. On selle taga siis isikuomadused, väärtushinnangud, elustiil või lihtsalt rumalus – eks see ole väga individuaalne.

Aga ühe vanema paigutumine hierarhilisel positsioonil allapoole võib juhtuda ka seetõttu, et üks vanem on näiteks alkohoolik või mingi muu tõve või sõltuvuse käes ning ta ei suuda olla adekvaatne osa vanemate allsüsteemist. Purjus inimene võib käituda vastutustundetumalt kui laps, ent samas on tal alati rohkem õigusi. Eneseõigustust tavaliselt mäekõrguselt.

Asjad võivad suhtes minna ka suisa selliseks, et üks vanem võib vanemliku liidu moodustada ning tõsta kõrgemale positsioonile enda kõrvale hoopis ühe lastest ning teine vanem on alumisel positsioonil. Selline hierarhiline seis saab sündida vaid siis, kui partnerite allsüsteem lonkab või on suisa olematu.

Laps ei taha iseenesest kunagi vabatahtlikult astuda vanemate allsüsteemi. Lapsele on parim positsioon seal, kus ta peaks olema – laste allsüsteemis, kus tema eest kantakse hoolt. Enamasti on ikka vanem see, kes lapse ülespoole –  vanemate allsüsteemi – tõstab. Ja selle põhjus peitub kas kehvas või olematus paarisuhtes. Või selles, et vanem ei saa endaga või oma vanemlike ülesannetega hakkama ja otsib lapselt tuge – partnerlust.

Kui naisel on oma mehega suhe kehvapoolne, võib ta muuta poja oma väikeseks meheks, kellele ta annab kogu oma armastuse.

Nii näiteks otsustab ema koos pojaga, mida ette võtta, kuhu minna reisima, kuidas kodus asjad korraldada. Mees taandatakse lapseks ja pojast saab emale partner. Ema on nõus pojale kõik andma, püüdes rahuldada iga ta vajadust veel enne, kui see tekkidagi jõuab. Ta tahab vastu vaid jäägitut armastust. Aga ema võib moodustada liidu ka tütrega, kellest saab ta parim sõbranna. Niisamuti võib isa luua sellise suhte tütrega, kui ema on mingil põhjusel perifeerne.

Kui oma partneriga emotsionaalset side pole, siis pole see sugugi harv juhus, et emotsionaalne tühimik täidetakse lapsega. Kui partner ei osale pereelus, siis nii võib juhtuda küll –  loodus tühja kohta ei salli. Tühjale kohale tõstetakse laps.

Üliemotsionaalsete lahutuste käigus võib juhtuda ka nii, et laps kistakse liitu ühe vanemaga teise vanema vastu, kusjuures see teine vanem taandatakse esimese vanema poolt vanemlikust liidust. See juhtub siis, kui üks vanem on teise suhtes väga vaenulik. Enamasti osutub vihaseks vanemaks see, kelle juurest ära mindi. Lahkuja võib minna, aga kättemaksuks hävitab üksijääja tema renomee ja vanemliku positsiooni, mõnikord keelates lapsel selle vanemaga suheldagi.

Kui vanemate allsüsteem ei toimi adekvaatselt, võib juhtuda, et üks laps –  sageli vanim või kõige kompetentsem – võtab ikka kohe päris vanemliku vastutuse, kandes vanema rolli. Aga mõnikord läheb perekondlik hierarhia hoopis veel muud moodi sassi – laps muutub käsutajaks ja korraldajaks.

Mõtle korraks oma pere hierarhia peale. Kuidas sinu peres asjad käivad? Kuidas teie peresisene hierarhia toimib? Kes otsustab, kes juhib? Oled Sa sellega rahul?

Samal teemal: Vikerraadio Peresaade, Katrin Saali Sauli

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul

Katrin Saali Saul on pereterapeut ja Vikerraadio psühholoogia-alase saate „Peresaade“ autor ja saatejuht. Oma kolumnides uurib ja kirjeldab suhteid, nende toimimise ja mittetoimimise seaduspärasusi. Tema sulest on ilmunud kolm raamatut: "Naiseks olemise kunst. Avasta oma naiselik vägi läbi arhetüüpide maagilise maailma" (2015), kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat"(2016) ja logiraamat „Aasta eredad hetked“ (2017). Loe artikleid (13)