Romet Vaino: juurte juurde. Lastest, loodusest ja lapsepõlvest

Kidurad rabamännid mõjusid kui karakterid muinasjutust ja kohati tundus peaaegu loomulik, et mõni neist mind kõnetada võiks. | Foto: Romet Vaino

On 14. jaanuari pärastlõuna. Olin äsja kätte saanud mõned talvise matkavarustuse elemendid. Uue rippvoodi ümbris oli lennanud pika kaarega kuhugi diivani taha ja juba oli üks 31-aastane mees lapsemeelse elevusega oma tulevast mõttekoda ukselinkide vahele üles seadmas. 

Kuna eluruumis sellesse kuidagi sisse pugeda ei saanud, lebasin hoopis selili põrandal selle kõrval ja fantaseerisin kuidas tähistaevasel ja kuuvalgel ööl selles ülevoolava rahulolu tõttu kuidagi unele ei saa. Endale kohaselt elasin olustikku nii sisse, et hiljem varustust kokku pakkides oli raske tegeliku olukorraga taaskohaneda.

Hakkasin tajuma teatavat sisemist alistumist. Argipäevased kohustused olid nihkumas tahaplaanile ja mõte ühest öisest seiklusest kodumaa looduses tantsis väga provotseerivalt mu mõttemaastikel.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (41)