Valner Valme: valge lipu valguses

“Iga päev üks lipp”. Installatsioon (spetsiaalne tarkvara, digitrükk paberil, 3D print, puit), 2016. | Foto: Varvara & Mar

Huvitav, et nüüd, kus oleme teadlikud sellest, et maailma kliima on tõesti viimase vindi peal, on meil Eestis täiuslikud aastaajad. Oli imeline suvi, kuldne sügis ja nüüd on kaunis valge talv. Loodaks ka lopsakat kevadet! Naudime siis neid aastaaegu, kuni on.

Niisiis viisime naisega kaks nooremat last Harju tänavale uisutama. Samal ajal on muidugi ideaalne käia Kunstihoone galeriides.

Tallinna Linnagaleriis on 27. jaanuarini lahti Varvara & Mar’i “Kameeleon”. Nägin, ahaa, see on üks neid näitusi, kus tuleb lugeda eelkõige läbi paar A4 paberit ja siis saab neist paarist välja pandud objektist aru. Näitusel on väljas pisikesed riigilipud. Mitu seina täis. Saali keskel aga tabloo näitab BR-EXIT, IT-EXIT jne. Kas tõesti.

Tagaruumis on need kuldsed raha pumpavad kassikujud, kel aga on, tohoh, käpad kinni seotud, et ei pumpaks pappi. Vaesed kassid.

Nonii, äkki leiab tekstist mõne mõttejupi. Toon välja mõne kontekstist välja rebitud tsitaadi koos oma kommentaaridega, mis tekkisid juba hiljem töölaua taga.

“Maailm on tänapäeval üha rohkem ühendatud ja samas lõhestatud. Globaliseeritud maailma eesotsas on majandus- ja poliitilised ühingud nagu G7, Euroopa Liit ning ka domineerivad riigid.”

Ohoo.

“Internet võimaldab kohest infovahetust ja levitamist, tehes iga kasutaja üheks globaalse võrgu osakeseks. Seega, enamus meist peab end ‘maailma kodanikuks’, kes jälgib rahvusvahelisi uudiseid, moetrende, kultuuri ja reisib.”

Jee.

“Kes on meie ühiskonda juhtivad supervõimud? Mis tähendus on tänapäeval rahvuslipul ning kuidas sobitub natsionalism üleilmastunud ühiskonda?”

Tuleb ikka teha vahet rahvuslusel, mis rikastab maailma (ja maailm rikastab rahvuslusi) ja marurahvuslusel, mis on väiklane, kitsarinnaline ja ennastsuretav.

Supervõimud? Trump on ohtlik hull. Euroopa Liit (mis ei ole kindlasti täiuslik, aga me ei ei elagi täiuslikus maailmas) ei ole supervõim, Euroopa Liit on keset maailma viletsust ja kodusõdu asuv heaolusaar, mida mõned inimesed ei oska hinnata.

Pa-ra-noi-aa.

“”Kameeleoni” keskne kujund on lipp. See on viide meedias ja avalikus ruumis lehvivatele lippudele, millega toetatakse või eitatakse riike, rahvusi või huvigruppe või mis on hoopis rakendatud mõne kauba või teenuse teenistusse.”

Ma vaatan oma kohvitassi. Ei ole lippu peal. On “Mallorca” ja eri värvi sisalikud. Tass pärineb ERRi uudistemaja kapist. Eks me neid tasse siia tassime ja lähevad sassi.

Vaatan oma moblat. Ma ei saa aru, mis firma see on. Xiaomi?… Hiina? Hongkong? Taiwan? Miks ei ole lippu peal?

Vaatan veeklaasi. Jumal, lilledega. Tundub täitsa lapsik. Jälle sealt kapist. Suht sooda välimus. Nõukaaegne? Ei, Luminarc. Seda sõna ma olen kuskil näinud.

Laualamp. Must, mitte mingeid märke üldse. Hetkel lamp ei põle ka.

Pastakas. Ei loe välja. Kribukrabu. Lahemaa Loodusfond? Õilis. Kus on Eesti lipp?

Pau Waelder kirjutab näitusevihikus avaldatud essees: “Rahvusvahelistes lennujaamades, kus inimesed liiguvad ühest riigist teise, ei juhatata sihtkohti riigilippude abil. Valitseb idee piirideta liikumisest linnade vahel, mis on kui sõlmed üleilmses võrgustikus. Rahvuslikku identiteeti kohtame üksnes suveniiripoes, kus lipp on sadu erinevad tooteid integreeriv disainimärk.”

Lennukiga ühest riigist teise. Tase. Ja ei lähegi riigist riiki, vaid linnast linna viib me tee. Tase. Omast kogemusest siiski tean, et ega need lennujaamad nii väga linna keskel ei asu. Pigem ikka riigis. Ja linnad on ka riigis. Mitmes riigis ma olen käinud? Noh, täitsa mitmes. Ma tean, kuhu ma ei taha minna. USAsse. Poola. Ungarisse. Juunis ootab taas Kreeka!

Viimasel paaril aastal tundub paljudel kunstnikel olevat esimene mõte, millest teha sotsiaalkriitiline näitus: aa, teeks rahvuslusest. Sageli polegi muud öelda, kui et ma ütlesin nüüd “rahvuslus”. See on populism popkunstis. Ütlen ma. Mingi lakkamatu identiteedikriisi õhutamine. Vahel tahaks lihtsalt valget lippu lehvitada. Kunst võiks pakkuda pilku vaataja kukla taha, kuhu ta ei oska ise näha.

Järgmisena Kunstihoone galerii ja Eike Epliku ja Imat Suumanni näitus “Õhtu varjus” (avatud 10. veebruarini). Suumanni linnavaated ja -kollaažid, Eike Epliku kummastavad vormid ja skulptuurid. Suumanni tööd annavad linnale röntgenit, teispoolsust, kihte, aegu ja ruume. See on öö, kus on asju. Videvikusalapära ja määratlematus, pimedas paistavad mõtted, mis päevavalges varju jäävad. Mind läbib mingi võpatus ja ma saan õigeks tagasi. Kas mul oli mingi kell depressioon? Et pühapäev ja hakkab kammaijaa pihta jälle homme. Jama.

Eike Eplik toob muinasjutud, argimütoloogia, looduse ja loomingu mängud nende piltide ümber ja alla, nagu alltekst jubedale, ent sumedale, uinutavale, aga virgutavale pildile, kuhu sisse võiks muidu kaduda. Ei kao, satud enne ürgse vormi või kuju sisse, komistad. Nendes detailides ja butafoorias leidub ka huumorit.

Et lihtsalt astudki tänavalt tasuta sisse ja saad elamuse? Peame olema õnnelikud. Depressioon on luksus, mida meil pole vaja.

Vaatan õue. Valged katused lummavad. Ma saan aru, kes ma olen. Mul ei ole mingit kriisi. Kriis on Myanmaris. Kriis on Süürias. Tegelikult on see ka minu ja meie kriis, aga seda on isegi raske ette kujutada siin Euroopa Liidus.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja ja R2 "Lifti" saatejuht, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (53)