Tõnis Saarts: EKRE tulemusest Riigikogu valimistel sõltub järgmise aastakümne poliitika suund Eestis

Kui EKRE-l läheb nendel valimistel hästi ja teised erakonnad näevad, et ühiskonnas on toimunud konservatiivne pööre ning EKRE agenda ja kõnelemise viis on valijatele meeltmööda, siis algab nii Reformierakonna kui Keskerakonna järkjärguline ekrestumine. I Foto: ERR, ekraanitõmmis

Riigikogu valimisteni on jäänud loetud nädalad, erakonnad jooksevad teineteisega võidu, ummistades inimeste postkaste ja ilutsedes igal tänavanurgal poliitikute suurte naeratustega ja helge tuleviku lubadustega. Kuidas valimiskampaania sisukust hinnata? Kas Edgar Savisaare taandumine poliitikast mõjutab valimisi? Kuidas läheb uutel tulijatel ja mis raskused on vanadel kaladel? Vastuseid nendele ja teistele küsimustele otsisime koos Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsendi Tõnis Saartsiga.

Mul on selline tunne, et iga valimistsükliga läheb valimiskampaania aina pikemaks. Oled sa seda ka täheldanud?

Valimiskampaaniad algavadki varem. Siin tuleb mängu permanentse kampaania mõiste. Sellest on räägitud juba 2000ndate alguses: valimiskampaaniatel ei ole selget algust ega lõppu, vaid erakonnad on pidevalt kampaanias, kuna tänapäeva meediaühiskonnas on nad lihtsalt niivõrd nähtavad, et suhtekorralduse ja poliittehnoloogiaga tuleb tegeleda pidevalt. Nii et praegune kampaania on lihtsalt intensiivsem periood laiemas tsüklis, mis erakondade ja poliitikute jaoks kestab pidevalt.

Kuidas sa praegust valimiskampaaniat iseloomustaksid?

See tuleb mõnevõrra sisukam, kui varasemad kampaaniad. Ilmselt ei tule ta nii vene küsimuse keskne, kui kõik ülejäänud valimised 2000ndatest alates. Teisest küljest, me ei tea lõplikult, millised need põhitemaatikad ja -konfliktid, mis neid valimisi ilmestama hakkavad, võiksid kujuneda. Need võivad olla seotud maksupoliitikaga, immigratsiooniga. Samal ajal ei saa täielikult välistada ka vene küsimuse esile kerkimist, kui Keskerakond tõstab jõuliselt mittekodanike temaatika ja kodakondsuspoliitika liberaliseerimise vajaduse ning Reformierakonna heameeleks lahvatab konflikt Ukrainas, mis võimaldab neil astuda 2015. aasta julgeolekupoliitikale keskendunud valimiskampaania saabastesse. Sügisel arutelu keskmes olnud teemad olid sisukamad ja pigem sotsiaalmajanduslikud: maksu- ja pensionipoliitika. Kuid alates rändepakti arutelust on rõhuasetus muutunud pigem väärtuspoliitiliseks.

Kust see sisukus sinna debatti tuli? Kas selle taga võib olla ennast ekspertide erakonnana esitlev Eesti 200 tulek?

Ma ei arva, et Eesti 200 mõju oleks niivõrd tugev. Kuigi mõni mõju tal kindlasti selles küsimuses on: Eesti 200 sunnib teisigi erakondi mõtlema natuke pikemas perspektiivis ja olla visioonikam. Põhiline põhjus on selles, et traditsiooniline eesti-vene vastandus – mis oli personifitseeritud läbi Savisaare – on sellest kampaaniast puudu. Seda liiki vastandus töötas vähemalt 20 aastat väga edukalt ja teatud parteid kapitaliseerisid selle põhjal ka väga edukalt hääli. Vastanduse äralangemine mõjutab selgelt kogu valimiskampaaniat. Aga eks nn vene kaarti on alati võimalik ka mõnes teises vormis lauda lüüa, nagu nägime Eesti 200 hiljutise väga kummalise aktsiooni puhul.

Kas Riigireformi Sihtasutus ja teised taolised eksperthääled võivad kampaaniat sisukamaks ja argumenteeritamaks teha?

Arutelu riigireformi üle on olnud isegi üllatavalt aktiivne. Poliitikud on sellesse mõnevõrra vähem sekkunud, see on olnud rohkem ajakirjanike ja ekspertide pärusmaa. Aga teemat kindlasti jälgitakse ja mõned mõttevälgatused võiks jõuda ka erakondade valimisprogrammidesse.

Ma hästi ei usu, et riigireformist kujuneb valimiste põhitemaatika – teema on selleks liialt mitmekihiline ja keeruline.

On raske välja tuua paar momenti, mida saaks valijale lihtsalt ja arusaadavalt kommunikeerida. Kampaaniates on vaja lahendusi, mis on lihtsasti mõistetavad. See teema on aga liiga keeruline ja tehniline. Riigireformi SA eestvedajad tunnistavad ise ka, et Eesti riik toimib üldjoontes päris hästi ja ka ühiskonnas pole arusaama, et Eesti riigiga oleks midagi väga tõsiselt lahti või saaks kõneleda lausa riigivalitsemise kriisist. Ja kuna kriisi tunnetust ei ole, pole ka suurt ühiskondlikku resonantsi.

Kuigi Edgar Savisaar suure tõenäosusega parlamendivalimistel ei kandideeri, on Keskerakonnal alles nii kõvad häältemagnetid nagu Mihhail Kõlvart või Yana Toom.

Jah, nemad on alles, aga mulle tundub, et nendel valimistel hoiavad nad mõnevõrra madalamat profiili ning ma ei usu, et nendelt hakkab tulema „huvitavaid“ avaldusi  mis olid pigem Savisaare-aegsele Keskerakonnale iseloomulikud. Tundub, et mõlemal on vaikiv kokkulepe Jüri Ratasega, et teatud eestikeelseid valijaid potentsiaalselt ärritavaid temaatikaid ei puudutata. Iseküsimus on muidugi, kas vastased ei mängi just sellele, ja ei asu valimiskampaania lõppefaasis Keskerakonna vene tiiba sihilikult provotseerima.

Kas hetkel me võime üldse rääkida mingist vene tiivast Keskerakonnas? Tallinna tasemel näeme sirgumas tervet rida nooremapoolseid vene taustaga poliitikuid, kes pole Kõlvarti või Toomi laadse sõnavõttudega silma paistnud.

Aita luua rahulikku keskkonda – hakka püsitellijaks!
Tasuliste artiklite lugemiseks on 2 võimalust: loo EDASI.org lugejakonto ja tee PÜSIMAKSE PANGAS (5€/kuus).
Teine võimalus on ZLICK mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev on rus.Edasi.org peatoimetaja. Ta teeb Edasi eesti- ja venekeelsetele versioonidele ülevaadet Venemaa meediast. Tal on kõrgharidus ajaloo erialal ning 8-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas. Loe artikleid (23)