Majandusharidusega fotograaf Terje Talpsepp on oma sisustusbrändiga Valhalla Living vähem kui viie aastaga pisikesi disainibrände toetavast loomeinkubaatori toast jõudnud suurimasse kaubanduskeskusesse ning päriselt suutnud viia Eesti disaini nii Jaapani kui Saksa turule. Alustanud aroomiküünalde, patjade ja pleedidega, millele ta trükkis oma reisidelt kogutud maailmamustri killukesi, on nüüdseks jõutud juba moekollektsioonini. Oma eeskujudest disainihiidude seas ja unetute ööde hinnaga sündinud hüppest brändi arengus rääkisime kuu aega pärast uue poe avamist, esimesel, vähemalt pealtnäha rahulikul hommikul.

Viimati kohtusime poolteist aastat tagasi, kui avasid Valhalla Livingu esimese kaupluse Balti Jaama turu kõrval treilerile tõstetud konteinermajas, mille kunagi endale üleüldse koduks ehitasid. Nüüd kolisid Eesti väikeste disainipoodide vahelt Tallinna suurimasse kaubanduskeskusesse T1. Kui pikalt seda kasvuhüpet planeerisid?

Unistus oli mul pikalt, sain kiiresti aru, et see konteiner jääb meile väikeseks. Aga me ei planeerinud seda ette võtta kohe, arvasin, et ehk umbes viie aasta pärast oleme järgmiseks sammuks valmis. Siis tekkis uus keskus, selle inimesed arvasid, et sobiksin sinna. Ainult kuu oli aega mõtlemiseks ja kui siis otsuse langetasin, jäi vaid kaks kuud ehituseks aega.

Sisearhitektid Anne Määrmann ja Kristi Prinzmann tegid fantastilise töö, meil klappis esimesest hetkest alates. Otsisin inimesi, kellel oleks poe loomise kogemus. 60 ruutmeetrise poe tegemise kogemusega ei oleks ma siin üksi hakkama saanud. Lisaks on kaupluse ehitus selline töö, et pead iga päev ise kohal olema.  Meil ei olnud aega selleks, et ehitame valmis ja kui ei sobi, siis teeme ringi. Tiim on sellise töö puhul ülioluline. Ja ma näen täna, kuidas meie tüdrukud kaifivad tööl käimist, ei taha õhtul kojugi minna.

Ideid, milline kauplus oma ülesehituselt võiks olla ja millist teenindust ma ise ootaksin, on reisides palju kogunenud. Näiteks Milanos käies vaatan alati just kaupluste planeeringut. Ka selle uue pinna jagasime sisustusaksessuaaride, aroomide ja Valhalla Womani vahel mõtteliselt kolmeks.

Moekollektsiooni loomise mõte oli õhus juba eelmisel kevadel. Nüüd ongi kodusisustuse kõrval ka naistekollektsioon.

Poe avamine sundis ennast kokku võtma, mõte oli tõepoolest juba ammu olemas. Aga see kauplus on nii suur (200 m2), et kõik sahtlisse talletatud ideed oli vaja kiiresti reaalseteks toodeteks genereerida. Valhalla Woman on meie jaoks tõesti uus kategooria ja see sametkleitide kollektsioon on ka muutus meie käekirjas. See oli meeletu energia, mis sisse tuli – ja mis läks ka välja. Uskumatu, milline energia inimesest üldse välja võib tulla! Meie usume imedesse ja ma näen kuidas meie kliendid usuvad ka.

Moemaailmas on tugevam liikumissuund olnud alati see, et tuntud moemajad lisavad moekollektsioonidele ilutooted ja siis loovad ka oma sisustuskollektsiooni. Armanist H&M-ni, kõik on seda teinud. Sa liigud sisustusest moe suunas?

No ma olen tähtkujult ka Vähk, teengi ilmselt kõike tagurpidi! (naerab – toim.) Kodu teema lihtsalt kõnetab mind rohkem. Kodu minu enda jaoks väga-väga oluline.

Loomulikult riided ka. Arvan, et paar kollektsiooni aastas on meie jaoks mõistlik. Läheme kindlasti mustrite peale. Järgmine kollektsioon tuleb juba valhallalikum, meie mustritega. Üritan lõiked hoida hästi lihtsad, ma pole ju otseselt moedisainer. Valhalla Woman saab olema ikkagi ennekõike mustritel põhinev kollektsioon. Mehed juba küsivad, kas neile ka midagi tuleb. Lasteriideid küsitakse. Aga see saab olla kasvu järgmine etapp.

Jälgin kõrvalt, kuidas on kasvanud ja laienenud Marimekko. See on siit regioonist kõige sarnasem bränd meile, mis on rahvusvaheliselt väga suure edu saavutanud. Ka neil on olulised mustrid, kodu on esiplaanil ja moekollektsioon väiksem. Neilt on väga palju õppida.

Eestis on kodumaiste brändide buum. Oled seda maailma seestpoolt näinud – kui paljude puhul tekib küsimus, kas nad kahe aasta pärast veel elus on?

Just seda ma mõtlengi, kes neist mõne aasta pärast elus on. See on tõesti raske äri. Vaatan huviga, kas tuleb ka võimsaid brände, kes kasvavad ja loovad midagi, mis oleks loodud maailma vallutamise mõttega, loodud nii, et vähemalt see potentsiaal oleks olemas.

Mina olen õppinud nii majandust kui ka fotograafiat ja tunnen iga päev, et majandusharidus on oluline ja abiks, et aru saada, milliseid tooteid üldse luua, kuidas äri kasvatada. See on omaette maailm ja ma ei tea, kas seda kõike üldse ise õpib. Ma kindlasti soovitan disaineritel enda kõrvale võtta keegi, kes ärimaailmas varem midagi teinud on.

Minu jaoks oli kõige raskem õppida delegeerima. Siiamaani õpin seda. Aga ainult niimoodi on võimalik kasvada. Ja inimesed, kes on ümberringi, peavad olema motiveeritud. Ja iga inimest motiveerivad erinevad asjad. Kogu tiimile ei saa teha ühte motivatsioonipaketti.

Telliskivi piirkond ja Balti jaama turg on tegelikult kohad, kus liikus palju disainihuvilisi ja Skandinaavia turiste. Kaubanduskeskuse ostlejad tunduvad hoopis teist tüüpi.

Sa ei kujuta ette, kui hästi meid on vastu võtnud vene klient, keda meil varem üldse ei olnud! Nad on nii soojad, nad on nii sõbralikud ja tõesti armastavad eesti disaini. Mul on nii hea meel, et just disain saab olla selleks kahe kultuuri liitekohaks. Kindlasti me kaotame osa oma varasematest Skandinaavia klientidest, kes Balti jaamas turul käisid, aga neid, keda me siin võidame, on palju rohkem.

Valhalla on nii Jaapani kui Saksa turul. Kui erinev on inimeste maitse kodusisustuse osas?

Väga. Jaapanis müüvad hästi puidust asjaad, aga marmor absoluutselt mitte. Seal on populaarne männimuster. Saksamaal on aga hoopis teised mustrid, rohelised, kollased ja päikeseloojangutoonid.
Moega ma pole proovinud Eestist üldse veel välja minna ja ei kujuta ette, kui keeruline see veel olla võib. Mõõdud on erinevad. Sisustustoodetega on kindlasti lihtsam.

Mustrid on disainimaailmas keeruline teema. Marimekko on praktiliselt ainus, mis suutnud muutuda klassikaks mustritega.

Loodusmuster hoopis teine teema. Loodusmuster on väga ajatu. Teeme siiamaani seda oma esimest mustrit ja imestan ise ka, kuidas ma sellest ära ei väsi. Aga ma ei väsi ära!

Mis sai sellest konteinerist, kus asus eelmine pood?

Sellega on mul täisti uued mõtted. Sellest võiks teha Valhalla Beach House’i, kus inimesed saavad reaalselt ööbida. Kujundaksin selle ainult meie oma toodetega – meil ongi kõik olemas, tegelikult. Siis saab kätte selle päris õige tunde, mida Valhallaga anda tahame. See peaks olema kusagil mere ääres – konteineri transport on ju päris lihtne, tõstad treilerile ja kohapeal on väike värskenduskuur. Väike saun kõrvale…Tahaks suveks selle valmis saada.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (260)