Cannes Lions parimad reklaamid: Lotto New Zealand. Dylan

Kohe alguses peaks paika panema piirid. Juttu tuleb ainult sellest, mille poolest Dylani lugu reklaamina hea on. Kas hasartmängu reklaam peaks üldse eksisteerima? Kas tipptasemel sigaretireklaam, mis suitsetajate arvu kasvatab, väärib imetlust, on omaette teema. Aga miks Dylan meile korda läheb?

Dylani puhul pole just iseenesest mõistetav, et tal jalkas hästi võiks minna. Me võime tahta olla stereotüüpidest vabad, aga niipea, kui Dylan ekraanile ilmub, on selge, et ta pole oma väikese meeskonna staar. Pigem pisut kohmakas, tõrjutud ja kartlik. Oma olemuselt meenutab ta Peter Parkerit, kes on rohkem tuntud oma salajase identiteedi Spider Man’i järgi. Just see enesekindluse puudumise ja kasvamise lugu muudabki nad vaatajale sümpaatseks. Ka Peter Parkeri karakteri puhul ei mõistetud alguses, miks selline uncool-tüüp ideaalset kangelast “rikkuma” on toodud ja “edukad” kirjastajad ennustasid selle nohiku tõttu Spider Man’i naerualuseks sattumist ja läbikukkumist. Ometi nii ei juhtunud.

Valem on tegelikult väga lihtne – see on võimalus samastuda või vähemalt tegelase tundeid mõista. Ideaalseid, populaarseid ja ilusaid inimesi, keda tavaliselt reklaamides kujutatakse, on tegelikult nii vähe, et neile pole mõtet telereklaame teha ega koomikseid kirjutada.

Loole paneb ilusa punkti stseen, kus karikas ikkagi ei lähe Dylanile. Ometi on pärast hetkelist kohmetust näha, et Dylan on rahul. Ta on saanud sotsiaalset kapitali ja ta teab, mis sellega peale hakata.

Okei, hea lugu. Aga mis teeb sellest hea lotoreklaami?

Lotoreklaamide puhul on kõige tavalisemaks lähenemiseks näidata võitu. Teine pisut vähem, kuid siiski tavaline viis, on näidata, keda lotorahadega toetatakse. Just see teine tundubki olema Dylani loo võti. Aga kas ikka on?

Pigem tundub, et need kaks lugu on siin ülioskuslikult kokku pandud. Dylani edu puhul oli suur roll vedamisel. Esimene löök, mis osutus väravasööduks, oli välja mängitud ainult vedamise peale. Sealt edasi hakkab tööle juba lugu, et igaühel võib vedada ja asi muutub palju peenemaks.

Näiliselt lotoga mitteseotud kodukaadrid, isa lootuste ja ootuste kasv, üksinda unistamine, enesekindlamad hetked… Kõike seda saab ju lotomängija oma pileti eest. Kui sul on taskus lotopilet, mis võib tuua peavõidu, siis on sul pilet, mis lubab unistada. Täiskasvanute maailmas on unistamine millegipärast hullumeelsuse märk, aga kui on väike võimalus, siis võib seda endale lubada.

Kas pole see “luba unistada” ja hetkeks mõelda, et mis-oleks-kui on just lotopileti suurim väärtus?

Lõpukaadrites, millest juba eelnevalt juttu oli, saame tõestuse sellele, et “karikas” polegi tegelikult peavõit. Kogukonnale tagasiandmine saab võrdusmärgi Dylani sotsiaalse kapitaliga, mida ta hooajal kogus. Mis sellest, kui karikas ja jackpot läksid kellelegi teisele. Tunne on ju lõpuks hea.

Aitäh, et viitsisid lõpuni lugeda. Luba endale preemiaks paar minutit piirideta unistada. Ilma Uus-Meremaa Lotole ülekannet tegemata.

Klipp: DYLAN
Klient: LOTTO NEW ZEALAND
Teostaja: DDB GROUP NEW ZEALAND

Auhinnad:
Cannes Lions 2018
Bronze – Film Craft – Script

Koostöös loovfestivali Cannes Lions Eesti ametliku esindajaga Northern Lights Group tutvustab Edasi igal reedel maailma kõige tuntuma ja hinnatuma reklaamikonkursi tähelepanuväärsemaid töid.

Ahto Aaremäe

Ahto Aaremäe on reklaamiagentuuri Age Creative loovjuht. Loe artikleid (7)