ON LAHE ATMOSFÄÄR
SIIT VÄLGUB SÄÄR JA VASTU SÄRAB ATLASÄÄR
EI NURKA KEEGI JÄÄ
EI TAHA KEEGI RÕÕMUST ILMA JÄÄDA SEL ÖÖL
RÕÕMUS TUJU KIIRELT NAKKAB
KES ON PESSIMIST SIIN, KES?
ARGLIK MÜÜRILILLGI HAKKAB
ENNAST TUNDMA KUI PRINTSESS.
SU KEHA JA SU HINGE
HOIAB RÜTM SIIN ULJALT PEOS
OOO, SEL PEOL, OOO, SEL PEOL
O-O-O-O…
Atmosfäär on tõepoolest lahe.
Viimased nädalad on taas tõestanud, et iroonilised andekdoodid „горячие эстонские парни“ on jäädavalt eilne päev. Eesti elus on jälle särtsu. Piisas mul kolm nädalat tagasi pühapäeva hommikul vihjata, et ajal, mil eestlane sõidab noruspäi Lätti bensiini järele, prantslased juba on ja grusiinid kohe tulevad tänavale, kui andmiseks läks juba järgmisel hommikul.
Eestlane ei pea pikka viha. Nii kui Tallinna Kaubamaja ja Stockmanni kõlaritest hakkab kostma jõulumuusikat, toimub Euroopa ehk kõige ateistlikumal maal suur leppimine. Inimesed muutuvad taas üleöö heaks ja teineteise suhtes tähelepanelikuks. Sotsiaalmeedia lahutab, kaubandus liidab.
Möödunud nädalal kirjutasin teatepulga üleandmisest ettevõtjate seas. Täna võib mingis mõttes sama paralleeli tõmmata popmuusikas. Saku Suurhallist saab lähinädalatel tõeline Eesti rahva ühtehoidmise keskus. 20. detsembril annab seal grupi ajaloo suurima kontserdi 2 Quick Start, 22. detsembril tähistab oma 40 aastast lavakarjääri Anne Veski. Nädal aega hiljem, 29. detsembri õhtul esitleb Saku Suurhallis uut plaati Tommy Cash. Tuleb välja, et Pearu Paulus ja Anne Veski teevad uuele superstaarile sooja. Saan aru, et seda nimekirja tuleks veel kõige kuumemate nimedega täiendada, aga ehk siis silmaringi laienedes edaspidi.
2009. aasta märtsikuus pidasime sõbra sünnipäeva Tallinna ühes parimas kaukaasia köögiga restoranis Caravan. Tulevane juubilar oli juba aastaid unistanud kohtumisest Anne Veskiga. Kes ei oleks. Panime paari sõbraga seljad ja rahad kokku ning kutsusime Anne esinema. See oli ilmselt diiva karjääri üks väiksema auditooriumuga kontserte. Kuulajaid, kuigi entusiastlikke, võis olla 10-15 inimest. Anne teeb oma tööd alati professionaalselt, sõltumata sellest kas ta laulab privaatsünnipäeval või Kremli kongresside palees. Kahe seti vahepeal, kehakinnitamise ja pealevõtmise ajal, põrutas maailma näinud sõber rusika lauale.
„Lendame Hong Kongi“.
Nõudlik ja üheksal juhul kümnest ettevaatlik, et mitte öelda kahtlustav Anne abikaasa Benno on selliseid mehi palju näinud, Buhhaara turust kuni Las Vegaseni. Stiilis „minu skuuter on Sinu skuuter, minu maja on Sinu maja“. Need on artistidele tuttavad meelitused ja lubadused, mis lubaja kainenedes jäävad tihti õhku rippuma.
Anne ei nõustu abikaasa skepsisega: “Me ei ole varem Hong Kongis käinud, miks mitte”. Tal on õigus. Nad ei ole tõepoolest Hong Kongis käinud. Vähesed on. Meie järgmine kohtumine leiab aset poole aasta pärast Tallinna lennujaamas.
Hiinlased oskavad mastaapi hinnata. Kui neile selgitada, et saabumas on keegi, keda armastas kogu riik, mille territoorium oli kordades Hiinast suurem, siis tulevad lennujaama vastu ainult väga pikad autod. Nii on see olnud väiksemateski paikades, näiteks “Ülestunnistuse” vaatluse all oleva lõbusa juhtumi korral Odessas. Sportlandi omanikud Anti Kalle ja Are Altraja hakkasid just oma Ukraina äri kokku pakkima, kui sain neile veel jaole, et tehtagu ühe pika auto üüri osas Annele paariks päevaks Odessas väike kompliment. Muidugi tegid.
Anne Veski kontsert oli meie 2011. aasta kolmepäevase „Tallinn sõidab Odessasse“ aktsiooni kulminatsiooniks. Arusaadav nii linnavõimudele, kui linnarahvale. Toimus see Odessa suvitusrajoonis, siis veel loodusest lopsakas Arkaadias, tänavu suvel Eesti lugejale ebaõiglaselt tuttavaks saanud klubis ITAKA. Meenutuseks, et käesoleva aasta juulikuus toitus Eesti ajakirjandus nädalate kaupa uudistest Viljandi noormeeste välismaal käigu kohta. Noored mehed said otsa linnas, kus kõik on lubatud ja piiriks on iga külalise moraalne selgroog. Kes otsib, see kaheldamatult leiab.
Eesti seltskonnaajakirjanduses liikunud müüt sellest, et Anne Veski oli 2011. aastal ITAKAs esimene laivis esinev artist, tulenes klubi direktori minule öeldud nõudlikust repliigist, justkui meenutaks meie diiva oma olemuselt väga lihtne raider Lady Gaga oma. Tollaegsed Odessa tippklubid IBIZA ja ITAKA elatusid aastaid rahakatest Moskva klientidest, kelle jaoks ei olnud vahet, kus see muusika parjasjagu eetrisse lasti. Kas tuli häälepaelu pingutada või piisas heast magnetofonist.
Teel klubisse sain telefonikõne õhtuse ürituse konferansjee abikaasalt, kelle sõnum oli lühike. “Sveta sai äsja infarkti. On küll elus, kuid õhtuks peate leidma alternatiivse õhtujuhi.”
Olen üritanud kolleege oma rahvadiplomaatia aktsioonidest distantsil hoida, et mitte segada tulunduslikke ja mittetulunduslikke tegevusi üheks rosoljeks. Paraku ei ole alati õnnestunud. See oli üks neist paljudest kordadest, kui kolleeg Aleksandra kehastus loetud tundide jooksul uude ametisse ja pani koos Annega meie turneele hiilgava punkti.
Oli taaskord võimalus tõdeda, et meist idas teavad inimesed, olgu nad riigi- või autojuhid, ühte nime. Venemaa president Dmitri Medvedev jõudis oma lühikesel ametiajal teha nii mõndagi head, muuseas autasustada Anne Veskit kõrge riikliku autasuga. Aset leidis see pool aastat peale Odessa kontserti. Täna on kaks suurimat idaturgu polariseerunud isegi kolmandate riikide artistide jaoks. Sel suvel sattus just peale Odessa käiku väga ebameeldivasse kahvlisse Laima Vaikule. Sel nädalal sai Ukrainasse sissesõidukeelu Itaalia filminäitleja Michele Placido, tuntud kui „komissar Katani“. Mõlemal turul saavad hakkama vaid vene rocki suveräänsed saurused Boris Grebenshikov ja Andrei Makarevich, kuigi sõjaseisukorra tõttu tühistas äsja esimene oma nädala pärast toimuva pidanud Odessa kontserdi.
Kumu Odessa päevade meeleolust oli jõudnud eelmisel õhtul Tallinna ja nii otsustasid mõned Eesti ettevõtjad tellida väikese lennuki ning saabuda samuti meie kolmepäevase randevuu „Tallinn sõidab Odessasse“ lõpuõhtule. Kuna hotelli otsimisega keegi vaeva ei näinud, tuli pidu venitada hommikusse, et lennuk saaks ilusasti sobilikult varajase stardiaja. Samal ajal kui väikelennuk edukalt Tallinnas maandus, hakkas Odessa päevinäinud lennujaama kogunema ülejäänud, sajapealine seltskond. Viimased ampsud vahuveini, üleüldine embus ja meenutused hommikutesse jõudnud õhtutest. Kõik sada külalist on elus, terved ja lahkuvad dokumentidega. Mitte võõrast, vaid nüüd juba päris omaks saanud linnast.
Odessiiidid on kerges segaduses. Millega oli õigupoolest tegu? Odessa on ennegi näinud spetsiaalselt nädalalõpuks Arkaadia klubidesse saabuvaid suuremaid ja väiksemaid lennukeid, siin aga moodustasasid kolmandiku delegatsioonist väärikad kultuuritegelased, ajakirjanikud, linnajuhid. Ühisosa Moskva või Tel Avivi poissmeesteõhtuga ei ole võimalik leida.
Segadus valitses ka korraldaja peas. On päris kelmikas tunne lehvitada Tallinnasse lendavale lennukile, suruda käed püksitaskusse ja leida sealt enda viimased viissada eurot. Need leiavad uue, väljateenitud omaniku veel lennujaamas ja jääb puudugi.
Juba tagasiteel Odessa kesklinna saatsin Tallinna poole lendavas lennukis olevale sõber Erichile sms-i palvega panna maandumisel minu kontole 1000 eurot. Parafraseerides Odessa suurmeeste Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi „12 tooli“, „need võiksid päästa vene demokraatia“.
Kogu niinimetatud rahvadiplomaatia tegevuse kaks kõige suuremat väljakutset kohtadel on krooniline sularaha defitsiit ja kergelt liipav logistika. Iseenesest mõista on teise liipamisel ja esimese puudusel teatud seos. Küll ja veel on olnud olukordi, kus ilma kiire sõbrakäe ulatamiseta oleks nii mõnigi asi toimumata jäänud nagu artiklisarja avaloos kirjutan: “Täpsustan, et „meie” all pean silmas minu sõpru ja tuttavaid, kes on erinevates projektides kaasa mõelnud ja kaasa elanud, mõnel juhul ka kaasa tundnud. Raha, mille all tuleb mõista kaasfinantseerimist, aga ka pikaajalisi maksetähtaegu või lubatust pikemaid laene, on seejuures vaid osa kogu panusest. Loodetavasti identifitseerivad nii mõnedki lugejad end „meiena”.
Odessiidid googeldavad veel nädalaid, et aru saada, millega oli tegu. Aga meie käisime kõigest sünnipäeva pidamas. Tõsi, mis kasvas veidi suuremaks ja võttis Tallinna kultuuripäevade mõõdu. Meenutan, et see oli aeg, mil Vabariigi Valitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse suure tüli tõttu ignoreeris riik Tallinna, kui Euroopa Kultuuripealinna 2011 staatust terve selle aasta jooksul. Ei suudetud kodusest tülist suuremad olla.
ON LAHE ATMOSFÄÄR
SIIT VÄLGUB SÄÄR JA VASTU SÄRAB ATLASÄÄR
„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
