„Mul on tunne, et ma ei saa millegagi hakkama. Viimasel ajal ärkan hommikuti, süda paha, sest ma ei tea, kas suudan kuidagi veel selle ühe päeva õhtusse vedada ilma, et nad mu töölt lahti laseksid,“ vuristab ühe hingetõmbega finantside juhtimises edukat karjääri teinud Pille*. Naise hääles on tubli annus söakust, aga keha reedab väsimust ja energiapuudust. Pille ei tule oma ärevusega enam toime – ta ärritub kolleegide ja karjub laste peale, viimastel kuudel peksab süda ja higistavad käed ning kõris on tunne, nagu „oleks keegi sinna okastraati toppinud“.
Kui ärevusseisund kestab pikka aega või on sümptomid väga intensiivsed, annavad füüsiline ja vaimne tervis järele. Kael ja selg on krooniliselt pinges, tekivad seedehädad, unehäired ja probleemid seksuaalelus. Kui keha on pidevalt valmis „võitle või põgene“ reaktsiooniks, on immuunsüsteemi aktiivsus organismi energiavarude säilitamiseks tugevalt alla surutud ja nii oleme vastuvõtlikud viirustele. Lisaks tervisele kannatab enesehinnang, kaob elujõud ja võib välja kujuneda depressioon.
Kuid võib olla ka nii, et tavapäraseid ärevuse sümptomeid peaaegu ei esinegi. Õieti sümptomid, mis probleemile viitavad, on muidugi olemas, aga inimene ise pole neist teadlik. Me nimelt oskame imehästi iseennast ära petta! Me ei pruugi aimatagi, et pidev sisemine dialoog, muretsemine saabuva päeva pärast, enda võrdlemine teistega, detailsed plaanid igaks elujuhtumiks, täiusetaotlus, vajadus kontrollida kõiki ja kõike ning suutmatus nautida on samuti märgid ebatervest ärevusest. Need toovad endaga kaasa suure väsimuse ja kasvava stressi.