Kakskümmend aastat hiljem, Eestile niivõrd pöördelisel aastal 2038, tabas mind tunne, et olen kõike seda juba näinud. Aeg-ajalt külastab meid otsekui ilmutus – suurte sündmuste eelaimdus.

Selle näitena leian raamaturiiulist Stefan Zweigi „Eilse päeva“, mida ta alustas 1934. aastal, kui natsid olid Saksamaal võimule tulnud ja lõpetas juba paguluses 1942. aastal. Päev enne enesetappu. Jah, prohvetluse läbielamine võib olla väga dramaatiline, kuid olles aus iseenda suhtes, tuleb ka tunnistada, et eelaimduse paha tunne külastab meid tunduvalt sagedamini kui tegelikult pöördelisi hetki meie elus juhtub.

1991. aasta jaanuaris kõlasid Vilniuses ja Riias Nõukogude impeeriumi eelviimased lasud. Oli tapetuid ja Eesti Televisiooni eetris oli Raul Rebane erutusest kogu õhtu tagurpidi kampsuniga. Tartus usuti, et nüüd kohe jõuavad punaarmee soomukid ka Eesti tänavatele. Eesti Üliõpilaste Seltsis toimus kirglik koosolek, kus arutati, kas me ei peaks in corpore astuma Kaitseliitu. Üks noor mees, kellest ei saanud poliitikut, ütles väga tõsiselt: „Kui elus üldse on hetki, mis võivad olla olulised, siis see otsus võib olla üks neist.“ Sellest hoolimata otsustati jätta see küsimus igaühe südametunnistuse asjaks. Aasta hiljem sai Eesti uuesti iseseisvaks ilma ühegi vereohvrita. Kogu sündmusest jäi alles vaid teadmine, et kui soomukid oleksid tulnud, siis oleksin ma olnud seltskonnas, kes oleks Molotovi kokteile loopinud. Aga midagi ei juhtunud.

Järgmised kümme aastat olid vist kõige õnnelikumad Eesti elus. Nagu Lennart lubas, oli meil verd, higi ja pisaraid, aga samas ka lootust. Põllumajandus käis alla, samal ajal kui teatris võis vaadata „Armastus kolme apelsini vastu“. Televiisorisse ilmusid seep „Lihtsalt Maria“ ja muidugi kohmakalt dubleeritud pesupulbri reklaamid. Sündis väljend „võitjate põlvkond.“

Siis aga, 1998. aasta juunis, rääkis Raul Rebane mulle Concordia Ülikooli meediateaduskonna vastuvõtukomisjonis, et rahvastikuprognooside põhjal tuleb umbes 10 aasta pärast hakata koole kinni panema, sest õpilasi enam ei jätku. Selleks hetkeks oli Laulva revolutsiooni aegne „Maa-tuleb-täita-lastega“ õhin juba 5-6 aastat vaibunud ja demograafiline vetsupott juba avanenud. Ma arvasin, et nüüd juhtub kindlasti midagi, et nii ilmne probleem saaks lahendatud. Me oleme ju igavene rahvas, kel muistne tarkus suul. Me elasime üle mitu katku ja okupatsiooni, nii et üks mõõn eespool tähendab ainult seda, et ka uus tõus ei ole enam kaugel. Kümme aastat hiljem hakati meil koole sulgema. Tundus, et tegelike probleemide puhul ei loe meie tahtmine midagi. Lisaks kasutas 40 000 kaasmaalast Euroopa Liidu abil avanenud piire ja tegi seda, mida me õnnetutele aafriklastele süüks paneme. Nad läksid välismaale paremat elu otsima. See aga langes ajaliselt ühte perioodiga, kui televisioonis oli vaadatuimaks saateks „Tantsud tähtedega“ ja Gerd Kanter viskas ennast olümpiavõitjaks. Kutsuksin seda perioodi Eesti Nokia otsimise ajaks, mil Eestil läks tegelikult hästi ja leiutati Skype, kuid ka sel perioodil ilmusid ajakirjanduses regulaarselt artiklid, mis hoiatasid läheneva õnnetuse eest. Kaks kolmandikku Eesti elanikest kartis, et Edgar Savisaar saab võimule ja veidi vähem kui üks kolmandik kartis just vastupidist.

2007. aasta aprilli alguses toimusid Eesti valitsuses vaidlused. KAPO kinnitas, et Pronkskuju endisele kohale jätmine suurendab provokatsioone 9. mail ja teisalt kinnitati, et pronksmehe liigutamise puhul on rahutuste oht reaalne. Seejärel juhtuski see, pärast mida ei olevat eestlaste ja venelaste suhted enam iial samad. Pronksiöö järgsel hommikul saatis Kaitseliidu ülem laiali teate, et kaitseliitlased jätaks oma isiklikud relvad koju. Kusagil vene foorumites oli ilmunud mitu üleskutset provotseerida tulevahetust ja verd. Vene äärmuslased vajasid märtreid, et rahutusi eskaleerida. Kogu üritus lõppes tänu sellele, et eestlased suutsid mitte üle reageerida, aga kusagil alateadvuses võttis koha sisse „vene ohu“ motiiv. Kohe olid kohal ka teadjad, kes kinnitasid, et nüüd traniidivoolude ärajäämisega kukub Eesti majandus kokku. See ei osutunud tõeks. Huvitav oli hoopis see, et samal suvel rääkis üks diplomaat, kuidas ta pidi Pariisis prantsuse kolleegidele seletama, miks politsei oli Talinna tänavatel jõuliselt käitunud. Prantsuse jõuametite esindajad aga ei saanud eestlaste vabandustest eriti aru: „Ärge muretsege. Meil on igal aastal mingi suurem märul. See, mis te tegite on täiesti loomulik käitumine massiliste korratuste puhul.“ Kolmkümmend aastat hiljem oli kogu see sündmus kui erk stseen kui mälestuste lavastuses, aga kindlasti mitte pöördepunkt Eesti ajaloos. Samal ajal esilinastusid Veiko Õunpuu „Sügisball“ ja Tolk-Maimiku „Jan Uuspõld läheb Tartusse“. Eesti kinoajaloos olid need olulised teetähised.

2008. aasta 7. augustil olin ma ERNA retkel, kui meie võistkond jõudis hommikuses udus kontrollpunkti, kus öeldi, et Gruusias on alanud sõda. „Võib-olla võistlus katkestatakse,“ ütles kohtunik. Toetasin selja vastu puud ja vaatasin apaatselt kaugusesse. Väsimus ei jätnud meile emotsioone. „Meie oleme relvastatud. Galili-i salves on terav moon. Meie poolest võime minna.“ Natuke hiljem võistlus jätkus. Finišis olid mu jalad nii paistes, et nädal aega ei saanud kingi jalga panna. Eestis ei juhtunud midagi. Mina läksin koos Laine Mägiga tegema mängufilmi „Eestlanna Pariisis.“

2014. aasta jaanuaris olin ma Kaitseväe meditsiinitunnis, kui tuli teade, et Maidanil on juba 70 hukkunut ja laskmine jätkub. Kui minu missioonilennuk Aafrika poole lendas, käisid Donbassis juba lahingud. Nende kaja jõudis kirjade ja postituste teel ka meile sinna kaugele järele. Augustis kui lahingud käisid Ilovaiskis, olin missiooni viimases patrullis Kesk-Aafrika Vabariigi pealinnas Banguis. Ööpimeduses kohtusime seal moslemite omakaitserühmaga, kes muutusid väga kurvaks, kui eestlased ütlesid, et lahkuvad. „Miks? Teid me usaldame. Teisi me oma kvartalisse patrullima ei luba.“ – „Meil on võib-olla oma kodumaal ka sõda tulemas,“ kõlas vastus. Sellest saadi aru ja meid õnnistati palvega.

Eestisse tagasi jõudes nägin uut Eesti filmi „Klassikokkutulek.“ Sellest Taani originaali remake’ist kujunes Eesti iseseisvuse vaadatuim film. Televisioonis oli vaadatuimaks saateks samuti naljasaade „Sinu nägu kõlab tuttavalt“. Samal ajal kogus kusagil teises nurgas tuure rahulolematus. Kui 2014 kooseluseaduse ümber toimunud debatt sünnitas klikke meedias ja kirgi meeltes, tundus, et tegemist on vaid Läänest imporditud kultuurisõdadega, mis haarab väheseid inimesi, aga selle eest on kõik selles osalejad väga kirglikud. Kogu debati käigus ei olnud kuulda, et gayd oleksid heterodel vere ninast välja löönud. Vastupidist aga juhtus küll.  Ühtäkki oli meil poliitiline jõud, mille ninamehed ei häbenenud jõuga ähvardamist. Muutus oli ehk suurem, kui me esimesel hetkel arvasime. Kui seni oli eestlaste hirmusid valitsenud ühetähenduslikult Nõukogude aeg ja venelased, siis nüüd tuli mängu ka globaalne liberalism, reptiilidest soroslased, vabamüürlased ja lõpuks ka kodused äraandjad, Eesti rahva mahamüüjad ning süvariik. Muidugi ei puudutanud see kõiki eestlasi. Üle poole koolinoortest ei teadnud Eesti peaministri nime. Neil oli ka EKREst ükskõik. Maailm riimus neile sõnaga avatud võimalused.

2017. aastaks oli Eesti andnud 20 aasta jooksul rahvusvahelist kaitset 445 pagulasele. See on vähem kui 0,01%.

2015. aastal otsustas Eesti EL kvoodipagulaste puhul rakendas eraldi kontrolli juba pagulaslaagrites, et siis tuua ainult neid, kellele juba ongi rahvusvahelise kaitse staatus ja mitte neid seiklejaid, keda on vaja pärast eitavat otsust tagasi saata. Need vähesed, kes siia tulid, suhtusid Eestisse vahelduva eduga. 2018. aasta lõpuks oli neist Eestisse jäänud vaid umbes 90 inimest. Euroopa mastaabis oli tegemist kindlasti väga konservatiivne rändepoliitika, mida ühtemoodi olid vedanud nii reform, sotsid, IRL ja ka Keskerakond. Sellest hoolimata suutis EKRE kontrollimatu migratsioonihirmu loosungi alla koguda arvestatava hulga rahulolematuid. Ent see hirm oli vaid sümptom.

Kuna reaalset massimigratsiooni ei olnud, siis jäi alles ainult umbusk seniste etableerunud erakondade suhtes, mis võis kanda ükskõik millist loosungit. Aga kõigi ettekäänete taga kumas aimdus, et lubatud ilusat tulevikku ei tulegi. See hirm rabas pimedusega. Samal ajal kui Eestis oli lahendata küsimus eesti- ja venekeelse elanikkonna ühtsest haridusest, mis mudelina töötaks ka juba siia saabunud ukraina ja vene töömigrantide integreerimisel, usuti pigem Aafrika hordide invasiooni. Siiski linastusid niihästi „Klassikokkutulek III“ ja ka „Tõde ja õigus“ Sel ajal kohtasin ka inimesi, kes ütlesid, et nad on loobunud Facebookist, uudistest ja süngetest filmidest. Poliitikast ei taha nad üldse enam midagi kuulda.

2018. aasta detsembris jõuti sündmusteni, kus sõnasõjas ei pidanud meeleavaldajate närvid vastu ja käiku lasti käed. Sündmuste arutluse käigus ei peetud paljuks õigustada vägivalla kasutamist: „Me võitleme eesti rahva eest ja kui vaja, kasutamegi jõudu,“ ütles Martin Helme. Kas see oli pöördepunkt? Kui vaadata samal ajal Delfi loetumate artiklite nimekirja, siis ilmneb, et ka kõik kollased teemad on endiselt esindatud. Kogu ühiskond ei elanud sugugi ühtemoodi EKRE ja sotside vastandumisele kaasa.

Aasta 2038 ja vana mees vaatab tagasi

Ma ei tea, mida ma 2038. aasta detsembris õues näen. Täiesti võimalik on kaks stsenaariumit.

Võimalik on vaenu otsimine iseenese sees viib tulemuseni, mida keegi juubeliaastal 2018 ei tahtnud. Umbes nii nagu Kesk-Aafrika Vabariigis ütles riigipöörajast president Michel Djotodia ajakirjanikele, kui sai teatavaks, et Aafrika Liidu väed sekkuvad tapmistesse Bangui tänavatel: „Mul on väga hea meel. Ma ei ole ju jumal, et ma suudaksin oma mehi kogu aeg kontrollida.“ Kui ühiskonnas on piisavalt kaua otsitud vaenlast, siis teeb püss lõpuks ka paugu, ilma et keegi seda väga plaanikski.

Aga teate, võimalik on seegi, et oma 100. juubelil jõudis Eesti iseseisvuse mesinädalate lõpuni. Sealt oli uus normaalsus seotud olukorraga, kus kaklus sai nii tavaliseks, et see ei seganud enam inimeste elu. Umbes nii nagu 90ndate aastate rekordiline mõrvade arv ei takistanud Linnateatril „Romeo ja Julia“ lavastamist või popansamblite „2Quick Start“ ja „Best B4“ võidukäiku.

Kas mäletate veel, et USA politsei tappis 1968. aastal Lõuna-Carolina Osariigi Ülikoolis kolm musta üliõpilast, kes protestisid segregatsiooni vastu. Kaks aastat hiljem tulistas rahvuskaart 1970. aastal surnuks neli sõjavastast üliõpilast-demonstranti Kenti Osariigi Ülikoolis. Kas te kujutaksite midagi taolist ette Eestis? USA sugune koloss aga väga isegi ei liigatanud. Sarnaselt nägin nelja üliõpilasaasta jooksul Pariisis kolme demonstratsiooni, kus põletati autosid, aga see ei ole seda riiki murdnud. Samal ajal ei katkestanud kinod ja teatrid oma tööd. Väga imelik. Tõesti, väga imelik, millega inimene suudab harjuda.

Seepärast on võimalik, et EKRE saab mingi aja pärast valitsusse. Migrante ei tule, kelle vastu nad saaksid vahvalt võidelda. Aga rahvaarvu vähenemist nad ka ei peata. Siis pettutakse ka nendes. 20 aastat hiljem ei suuda noored politoloogiatudengid täpselt isegi ütelda, kumb tuli enne, kas Res Publica või EKRE, ühtemoodi protestiliikumised olid mõlemad.

On vist väga loogiline, et kui vana mees 2038. aasta detsembris meenutab minevikku, siis esimesena meenuvad tärganud ja kustunud armastused. Täitsa võimalik, et vaatan vanu filme. Kõik muu on kui seinakaunistus ja unenäo kangad.

Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,
aga maa püsib igavesti.

Ja päike tõuseb ja päike loojub
ning läheb tagasi oma paika,
kust ta jälle tõuseb.

Koguja Raamat (1-4, 1-5.)

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (68)