Kolmapäeval, 28. novembril toimub Gruusias presidendivalimiste teine voor. Gruusia rahvas valib kahe teeneka poliitiku, kahe endise välisministri vahel. Oktoobri lõpus toimunud valimiste esimese vooru võitis üllatavalt napilt praeguse võimu poolt toetatav prantsuse päritolu Salome Zurabišvili, kogudes 38,82 protsenti häältest. Teisena osaleb valimiste lõppvaatuses temale esimeses voorus ülinapilt alla vandunud, ekspresident Mihhail Saakašvili toetatud Grigol Vašadze 37,68 protsendiga. Öelda, et võitlus on printsipiaalne, pole midagi öeldud.
Sellest duellist võiks pikalt kirjutada ja küllap saabki see järgnevatel nädalatel Eesti ajakirjanduses nii olema. Gruusia presidendivalimiste särtsakaim küsimus on see, kas praegu Hollandis reisdeeruv, kodakondsuseta Gruusia ekspresident Mihhail Saakašvili tuleb kodumaale tagasi või mitte. Gruusia poliitikas on ta juba tagasi või täpsemalt öeldes, ta polegi sealt vaatamata riigist lahkumisele kunagi eemaldunud. Võidab Vašadze, on Miša uue aasta alguses kodus. Võidab Zurabišvili, jääb Miša Euroopasse veel pikaks ajaks. Gruusias jõustus paar päeva tagasi kohtotsus, mille kohaselt saab ekspresident Gruusiasse saabumisel 6 aastat türmi. Päriselus ei tundu selle otsuse täitmine olevat realistlik.
Selge on üks. Kes ka ei võidaks Gruusia presidendivalimiste teises voorus, tulevad ulatuslikud protestid. Grusiinid ei ole eestlased. Nad tulevad tänavale. Stiili küsimus, kas just nii nagu prantslased eile. Prantslased teevad diislikütuse hinnatõusu pärast Pariisi peatänaval möllu, meie inimesed sõidavad pead langetades Lätti. Kümmekond aastat tagasi, kui Oliver Kruuda oli veel riigi üks suurimaid tööandjaid, ütles ta kriisi alguses eestlaste vaoshoituse kohta stiilis “iga viies on töötu, peaminister Ansip sõidab rattaga Tartusse ja jõuabki kohale. Inimesed sõidavad mööda ja lehvitavad, Itaalias ei saaks peaminister linnapiirist kaugemale”.
Sõpradena tuleb meil hoida pöialt, et arengud Gruusia poliitikas oleksid sama rahumeelsed, kui seda oli kevadine sametrevolutsioon Armeenias. Iseenesest mõista ei ole need protsessid võrreldavad, aga rahumeelset võimuvahetust või selle katsetki tuleb piirkonnas pidada väärtuseks omaette.
Gruusia valimised on Ülestunnistuse artikliseeria kontekstis olulised mitmest aspektist. Eeskätt muidugi seepärast, et Gruusia on meile lähedane ja sõbralik riik ning grusiinid armastatud rahvas. Päris paljudel eestlastel on nö oma isiklik grusiin. Nii nagu ENSV perioodil oli igal tallinlasel oma soomlane. Gruusia toetamine on olnud läbi aegade Eesti ametliku poliitika ja inimeste südameasi. Võiks öelda rohkemgi. Lähtudes ainuüks sellest, kui palju on Eesti panustanud ja sekkunud ühe riigi arengusse, siis Gruusia lööb järgmisi pika puuga. Ja muidugi on Gruusia allakirjutanu jaoks oluline, sest just seal toimus seni viimane kultuuridiplomaatia projekt, „Kõik armastavad Gruusiast“. Toimus Eesti Vabariik 100 raames, krooniks maestro Neeme Järvi juhtimisel ERSO turnee kolmes linnas, Jerevan – Tbilisi – Batumi.
Gruusia sobis jutuks ja võrdluseks võtta ka seepärast, et saada aru, kas ja kus on tegelik konflikt ja kriis meie ühiskonnas.
President Kersti Kaljulaid nimetas viimasel paaril nädalal toimuvat poliitika kriisiks. Presidendi suurim poliitiline oponent, EKRE juht Mart Helme, omakorda põhiseaduse kriisiks. On jäänud / jäetud mulje, et valitsuse kaks väiksemat veli on end kaugele nurka ja punaseks värvinud ning nende positsioonide põrkumine on midagi, mida saab nimetada suureks kriisiks ja väga tihti kõlaval ning mõne erakonna tegevuse puhul Eesti jaoks 27 aastat oluliseks peetud välispoliitilise joone hülgamiseks. Kõlab kuidagi väga dramaatiliselt.
Kirgliku arutelu ei ole tekitanud mitte sotside ja Isamaa omavaheline võitlus, vaid kahe suurema erakonna, peaministri portfellile pretendeeriva Keskerakonna ja Reformierakonna positsioon, täpsemalt öeldes selle ühemõtteline puudumine. Seda juba mitme nädala vältel. Keskerakonnal on ta küll formaalselt välja öeldud, aga sisulises debatis ei ole peaministri erakond kaasa löönud, vähemalt mitte seda suunanud. Selle võiks kokku võtta tänaseks meie seast lahkunud vene satiiriku Mihhail Zadornovi ütlusega „да нет, наверное“. Või kui tsiteerida tuntud Eesti ettevõtjat „on ja ei ole ka“. Ei ole meil mingit poliitika kriisi.
Möödunud pühapäeval, kui poliitikahuvilised koalitsioonierakondade juhtide Jüri Ratase, Jevgeni Ossinovski ja Helir-Valdor Seederi kohtumist ja mina oma Edasi loole like’e ootasin, helistasin päeval Odessasse, et õnnitleda sünnipäeva puhul hotelli Odesski Dvorik omanikku. Gennadi oli äsja sotsiaalmeediasse postitanud foto, kus ta nii mõnelegi Eesti kultuuritegelasele tuttavas hotelli restoranis embab Vladimir Zelenskiga. Vladimir Zelenski (40) on Ukraina populaarseim meelelahutaja, Ida-Euroopa ühe edukaima meelelahutusgrupi 95 Kvartal liider. Eestimaa televaatajale on ta tuttav ETV + jooksvast seriaalist „Rahva teener“.
90ndate keskpaigas oli Lätis käibel populaarne nali „kui kohtad Riia kesklinnas eestlast, siis pead olema tema vastu keskmisest viisakam. tegemist võib olla Sinu tulevase tööandjaga“. Vot Vladimir Zelenskist peame veidi rohkem teadma, sest tegemist on – hea küll, mitte tulevase presidendi -, aga kindlasti ühe võtmeisikuga Ukraina presidendivalimistel. Praegu juhib Ukraina reitinguid napilt veel endine peaminister Julia Tõmošenko, kuid kõige värskema küsitluse järgi võidaks Zelenski Tõmošenkot teises voorus. Ukraina suurim meelalahutaja on ilma ametlikult oma kandidaatuuri üles seadmata juba praegu kaks korda populaarsem kui president Porošenko. Viimase kohale on Ukraina uurivad ajakirjanikud lõppenud nädalal taas palju tumedaid pilvi korraldanud.
Gennadi Kogani Odesski Dvorik on väga kultuurisõbralik hotell. Mahu mõttes väike, aga kontseptsioonilt midagi meie Nordic Hotel Forumi sugust. Kui Nordic Hotel Forum 2007. aasta viimastel päevadel turule jõudis, sõitis ta sisse otse majanduskriisi. Annab Feliks Mägus mulle andeks, aga mulle tundub, et just kriis oli üks neid motivaatoreid, mis lükkas Nordic Hotel Forumi kultuurisõbralikule teele. Järsk kukkumine vene turistide seas ja globaalne majanduskriis mõjutas reisimist järgnevatel aastatel oluliselt. Suured Tallinna hotellid olid tihti pooltühjad. Elu sees hoidmiseks sobis hästi festivalikorraldajate ja intelligentset aurat toova, kuid hinnatundliku publiku kaasamine. Täna annab kultuurilembus Nordicule tihedas konkurentsis selge eelise.
2011. aasta 10. juuni ennelõunal sõitis Dvoriku omaniku Range Rover Odessa TV otse-eetri suunas, kuhu oodati Anne Veskit. Suurde autosse mahtusid ka Kroonika ajakirjanik Sven Haljand ja fotograaf Ardo Kaljuvee. Viimane sai masinast unikaalse foto, kus juht sõidab vastassuunavööndis otse vastu trammile…. Manööver lõppes Eesti seltskonna võiduga ja Anne jõudis telesse. Nädal aega hiljem avaldas Kroonika „Tallinn sõidab Odessasse“ reisist pika ja põhjaliku ülevaate, mida illustreerisid asjakohased fotod. Läks veel kuu aega ja sama ülevaade avaldati ka Odessa ajakirjas Favorit. Identene tekst, pildid ja nende allkirjad.
Ei möödunud päevagi, kui hotelliomaniku uksele koputas kohalik miilits. Kui on vaja altkäemaksu küsida, siis on Odessa miilits sama kreatiivne kui keskmine linnakodanik. Miilitsal oli Kroonika materjal läbi töötatud ja tekkinud õigustatud küsimus kas hotelli- ja autoomanik ei tahaks oma tulusid silma kinnipigistamise ees jagada. Selles mõttes ei ole ükski Ukraina revolutsioon, sh nüüdseks juba viis aastat tagasi alanud „Väärikuse revolutsioon“ üleliia palju olukord palju muutnud.
Viitasin ühes varasemas loos, et ärimees Nossovi katse müüa sajakohaline lennuk täis piletiga reisijaid, ei osutunud edukaks. Sellele vaatamata oli lennukis nimekas seltskond ettevõtjaid ja ettevõtete juhte, lisaks kümmekond ajakirjanikku ja meie au ja uhkus, kirjanikud Enn Vetemaa, Arvo Valton, näitlejad Tõnu Aav ja Eduard Toman ning loomulikult Eesti delegatsiooni mitteametlik juht Anne Veski. Sajapealise delegatsiooni ametlikuks juhiks oli Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf. Kirju, kuid esinduslik seltskond kogunes 2011. aasta 10. juuni varahommikul Tallinna Lennujaama VIP saalis, et astuda üheskoos Tallinn-Odessa otselennule, esimesele alates kaheksakümnendate teisest poolest. Kaasas kaks kasti Odessa vahuveini, mis ilusasti 2.30 kestva lennusõidu mööda aitasid saata.
Kes oleks siis võinud arvata, et läheb vaid viis aastat ja Eesti riigile kuuluv lennukompanii avab kahe sadamalinna vahel regulaarse, suvise lennuliini, mille populaarsus üha kasvab. Ja sõidust kasvab välja liikumine, mida aasta hiljem hakkasime nimetama rahvadiplomaatiaks. Just rahvadiplomaatiale viitavate sõnadega võttis meid Odessa Lennujaamas vastu abilinnapea Sergei Tšernenko, Ukraina ühe suurima alkoholi hulgimüügiettevõtte Vinfort üks neljast aktsionärist. Liviko Vana Tallinna edu Ukraina turul on viimasel kahekümnel aastal olnud just seotud selle ettevõtte hea tööga.
Algne idee pidada Odessas sünnipäeva oli kasvanud tõsiseks kahe linna sõpruse uuendamise katseks. Odessa ja Tallinn olid sõpruslinnad aastast 1997. Kui Raivo ja Vitali tegevus Odessa vahuveinide müügil ja mitte ainult, välja arvata, oli see sõprus suuresti paberil. Aeg oli asjale anda uus sisu. Rõhutan, algselt sellist plaani ei olnud. Või parafraseerides lennukis olnud ettevõtjat, „oli ja ei olnud ka“.
„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
