Igor Sööt: Rhone’i oru veinimõisad – ajahambale vastu pidanud traditsioonid delikaatse modernsuse kastmes

Chateau d'Aqueria

Möödunud aastal peaaegu spontaanselt professionaalsete sommeljeede ja edumeelsete veinisõprade sümbioosina Languedoc’i veinireisiks moodustunud „Võttegrupp“ osutus elujõuliseks rakukeseks ja sel sügisel võeti juba teadlikult sama seltskonnaga ette uus retk Prantsusmaale – sedakorda Rhône’i. Kuna Rhône oru veinindust juhivad põhiliselt negossiantidest suurtootjad ja kooperatiivid, ei pääsenud me paari suure ikooni juurde minekust, aga püüdsime seda tasakaalustada väikeste ikoonistaatuses või muidu särava stooriga mõisate külastamisega, et näha tootmist just esiisade traditsioonide kohaselt ja n-ö rohujuure tasandilt.

Artikkel sai keskmisest pikem, aga see-eest loodetavasti lugejale põnev ja silmaringi laiendamise mõttes kasulik ning koos praktiliste veinisoovitustega teeb selle piirkonna veinide nautimise veelgi meeleolukamaks. Seda enam, et Rhone’i aromaatsed veinid on igati sobivad kaaslased talveõhtuteks.

Piirkonna ajalugu ja üldiseloomustus

Miks seekordseks valituks just Rhône jõe orus ja deltas laiuv veinipiirkond osutus? Eelkõige seetõttu, et juba päris mitu aastat polnud siitmailt eriti keegi organiseeritult sealseid veinimõisasid külastanud ja teisalt kindlasti seepärast, et tulenevalt viimaste aastate kliimamuutustest ja looduse poolt visatud vimkadest Vana Maailma tabanud tootmiskriisi valguses on see soodsas kliimavöötmes asuv regioon jäänud vaat et viimaseks kindlaks kantsiks, kust vaatamata kõigele ikka hüva veini on tulnud ja seda veel enam-vähem mõistliku hinnaga. Nii, et sedakorda kindla peale minek.

Rhone oru kaart

Rhône oru (pr.k Valleé du Rhône) veiniregioon paikneb piki Rhône’i jõge alates Vienne linnast põhjas kuni Avignoni linnani lõunas. Rhône oru põhjaosas asuvad viinaaiad kitsal ribal peamiselt jõe paremal kaldal, lõuna poole liikudes areaal laieneb ja ulatub läänes Languedoci alade piirile Nimes’i linnast lõunas ja idas Provence’i territooriumile Pertuis’ linnani. Eraldiseisva üksusena paikneb Drôme ala samanimelise Rhône lisajõe mõlemal kaldal Die linna ümbruses.

Viinamarju kasvatatakse ca 70 000 hektaril ja aastaseks kogutoodanguks on ca 3,5 miljonit hektoliitrit veini. Põhilised marjasordid on heledatest Viognier, Roussanne, Marsanne, Bourboulenc, Muscat a petits grains, Clairette ja Grenache Blanc, tumedatest Syrah, Grenache, Carignan, Cinsault , Mourvèdre. Toodetakse kuiva punast, valget ja rosé-veini, vahuveini ja kangestatud dessertveine. Viinamarju kasvatavaid majapidamisi on regioonis ca 6000. Veini toodavad 1837 majapidamist, 103 kooperatiivi ja 51 negossianti (2011).

Viinamarjakasvatusele panid aluse roomlased 1. sajandil pKr, kui rajasid Vienne linna ja istutasid esimesed viinaaiad Côte-Rotie ja Hermitage aladele. Üsna pea said Rhône aladel valmivad veinid kuulsaks kogu Rooma riigi aladel. Tänase Donzere küla lähistele ehitatud Villa Molard oli 2. sajandil Rooma riigi kuulsamaid veinimaju. Vein transporditi saviamforates e dolium’ites mööda Rhône’i jõge Vahemereni, kust see juba suurtel laevadel Rooma toimetati.

Doliumid

Pärast Rooma Impeeriumi lagunemist haarasid ohjad veiniviljeluses kloostrid ja kirik. 13. sajandil andis kuningas Louis VIII Comtat Venaissin’i (veidi hiljem ka Comtat d’Avignon’i), mille keskus oli toona Carpentras, paavst Gregorius X käsutusse. 14. sajandil kolis paavstkond, ehk siis de facto Rooma Katoliku Kirik, kokku tervelt 67 aastaks Avignoni ning kõik järgnevad paavstid kandsid hoolt ümbruskonna viinaaedade hea käekäigu eest. Paavst Johannes XXII ehitas oma suveresidentsi tänase Châteauneuf-du-Pape’i (paavsti uus loss) küla territooriumile ja tema mantlipärija Benedictus XII ehitas Avignoni kuulsa Palais de Papes’i (paavstide palee). Kõik see aitas kinnistada viinamarjakasvatust ja veiniviljelust nendel aladel.

Keskajal kontrollisid veinikasvatust  Burgundia vürstid ja kohalikud hertsogid. Algas veinide müük Pariisi ja Londoni turgudele. Paraku piirasid Rhône oru veinide levikut nende samade vürstide poolt kehtestatud tolli- ja teedemaksud ning veinide hind muutus liiga kõrgeks.

Praeguse põhilise veiniala nimetus – Côtes du Rhône – kujunes algselt välja jõe läänekaldal asunud Uzèsi hertsogi maadel. Alates 1615. aastast võeti seal kasutusele varasügisene korjekeelu aeg, mis ei lubanud veinikasvatajatel tooreid marju korjata.

Korjekeelust tingitud kvaliteeditõus tõi kaasa ka suurema nõudluse ning võltsingute vältimiseks andis hertsog konkurentidest eristumiseks 1650. aastal käsu oma valdustes valminud veini vaatidele põletada tähed CDR (Côtes du Rhône).

1737. aastal kinnitas ediktiga sama reegli Prantsusmaa kuningas, lisades nõude põletada vaadile ka aastakäik. Hiljem, kui ka idakaldal asunud paavstimaad Prantsusmaaga liidetud olid, hakati ka nendel jõe vasaku kalda aladel kasutama nimetust Côtes du Rhône.

Olukord muutus alles 17. sajandi lõpus, kui ehitati Roquemaure sadam Rhône jõe suudmesse,  veinide liikumine muutus vabaks ja lõplikult, 19. sajandil, koos raudtee arenguga algas Rhône veinide võidukäik Pariisis ja ka mujal Prantsusmaal ja Euroopas. Tänapäevastele standarditele vastavaks muutus Rhône’i oru veiniviljelus pärast 1935.a. INAO poolt kehtestatud apellatsioonisüsteemi jõustumist.

Kliima on Põhja-Rhône’s kontinentaalne, väheste vahemereliste mõjutustega, ala lõunapoolses osas juba vahemereline. Suved on soojad ja päikeselised, talved pehmed ja lühikesed. Kogu regiooni viinamarjakasvatuse üks tähtsamaid ilmastikufaktoreid on mistraal – tugev tuul, mis sügisel, talvel ja ka kevadel üle kogu regiooni puhub. See kuivatab, jahutab puid ja hävitab kahjulikke putukad ja eoseid, mis viinapuudele ohtlikuks võiks saada.

Rhône oru ala on geoloogilises ajaloos olnud väga aktiivne. Org on tekkinud Gallia Keskmassiivi laama ja Alpide laama põrkumise alal tekkinud sügava riftioru kohale. 300 miljonit aastat tagasi oli regioon tektooniliselt ja vulkaaniliselt üliaktiivne, mida markeerivad Põhja-Rhône’i graniidi- ja kiltkivirikkad ning vulkaanilist päritolu kivimeid sisaldavad pinnased. Kuna pea samal ajal ujutas Lõuna-Rhône’i alad üle Vahemeri, moodustusid seal fluviaalsed setted ja lubjarikkad merepõhja setted. 40 miljonit aastat tagasi jäi regioon veelkord Vahemere vete alla ja moodustusid uued fluviaalsete ja lubjakate setete kihistud.

Hiljem on pinnase kujunemise eest hoolt kandnud juba Rhône’i jõgi ise, moodustades erosiooni käigus alluviaalseid lubjakivi- ja merglilisanditega liivakaid ja savikaid pinnaseid, koos sagedasti esinevate lubjakivi veeristega, millest iseloomulikumaks on kujunenud kuulus La Crau lieu-dit’i pinnas (galets roulès) Bedarrides’i külas Châteauneuf-du-Pape lähistel.

Vallée du Rhône veiniregioon jaotatakse 2 alamregiooniks – Põhja-Rhône (pr Region Septentrionale) ja Lõuna-Rhône (pr Region Meridionale).

  • Põhja-Rhône 

Valmistatakse tippklassi punaseid ja valgeid veine, Saint-Peray’s ja Drôme aladel vahuveini, ning Drôme’s ka Burgundia marjadest veine. Peamised marjasordid on Syrah ja Viognier.

Veine valmistatakse järgmiste Kaitstud Piirkonnanimetusega apellatsioonitähistega (pr. AOP) – Rhône jõe äärsed: Côte-Rôtie, Condrieu, Château-Grillet, Saint-Joseph, Hermitage, Crozès-Hermitage, Cornas, Saint-Peray, Drôme aladel asuvad: Chatillon-en-Diois, Clairette de Die, Crémant de Die, Côteaux de Die ja eraldiseisvana põhjas Lyoni linna ümbruskonnas paiknev Côteaux du Lyonnais.

  • Lõuna-Rhône on oluliselt suurema pindalaga alamregioon. 

Valmistatakse suuri punaseid veine, lihtsamaid punaseid veine, valgeid ja rosé-veine, samuti dessertveine. Põhilised viinamarjaosrdid: Grenache, Carignan, Mourvèdre, Cinsaut, Muscat a petit grains.

Lõuna-Rhone maastikud

Veine valmistatakse järgmiste apellatsioonitähistega: Rasteau, Vinsobres, Gigondas, Vacqueyras, Châteauneuf-du-Pape, Cairanne, Beaumes-de-Venise, Côtes du Vivarais, Grignan-les-Adhemar, Ventoux, Luberon, Costieres de Nimes, Duché d’Uzès ja Clairette de Bellegarde. Lisaks saavad tootjad teha lihtsamaid veine üldapellatsioonide tähistega – Côtes du Rhône-Villages (ainult Lõuna-Rhône’s) ja Côtes du Rhone (kogu piirkonna territooriumil).

Loomulikult valmistatakse kogu regiooni territooriumil ka lihtsaid lauaveine nn Kaitstud Geograafilise Tähisega (pr IGT).

Piirkond: Tavel ja Chateauneuf-du-Pape

Alustasime Võttegrupiga oma uurimisretke jõe paremalt kaldalt – Tavelist. See on küla, mille ümbruses tehakse samanimelist kogu veiniregiooni kõige kuulsamat roosat veini. See peamiselt Grenache’st pruulitav marjakestade paaripäevase leotamisega saavutatav täidlane, lopsakas ja tumeroosa neste on kuumal suvepäeval suurepärane alternatiiv punasele veinile erinevate liharoogade kõrvale nautimiseks.

Château d’Aqueria

See on väike veinitootja, kus kogu asjaajamine on ühe pere liikmete vastutada. Ometi on tegemist suure nimega ja oma apellatsiooni kuulsaima tootjaga. On üsna harv, et Lõuna-Prantsusmaa veinitootjad tõepoolest sõna-sõnalt mõisates või lossides asuvad, nii on kombeks ikka pigem Bordeaux’is  või Loire oru regioonis. Kuid jah, Château d’Aqueria on tõeline 18. sajandi pisike château (loss, mõis), mille juures asuvas veinikojas juba pikka aega hüva nestet on tehtud. Tänaseks on maja omanikeks de Bez’ide pere. Filosoofiadoktor Jean Olivier ostis mõisa 1919. aastal ja jätkas seal veinide valmistamisega. Hiljem pärandas ta mõisa oma kasupojale Paul de Bez’ile, kelle pojapojad Vincent ja Bruno vanaisade traditsioone edukalt jätkavad. Tänaseks on mõisal 68 ha viinaaedu, kuid kõigest sellest piskust osatakse teha suurepäraseid roosasid ja punaseid veine.

  • Veinisoovitus: Chateau d’Aqueria Tavel 2017: see on suurepärane Grenache-põhine, kuid kokkuvõttes 7-st eri marjasordist tehtav sügavroosa neste. Ülimalt marjane ja lopsakas, kuid samas tasakaalustavalt värske happega ja rohke kergelt soolaka mineraalsusega pikas järelmaitses. Vägagi elegantne vein. Konkureeriva maaletoojana pean raske südamega ohkama ja tunnistama: „Jah, see on parim Tavel, mida ma eales maitsnud olen!“. Veini maaletooja Eestis: Lucca Wine Trade

Pärast lõunapausi ajaloolises Châteauneuf-du-Pape’s, suundusime Bedarrides’i, kus alustasime tutvust selle regiooni vahest tähtsaima kvaliteetveinide ala majadega.

Kui keegi veinininadest või sommeljeedest väidab, et tunneb pimedegustatsioonil ilmeksimatult ära Châteauneuf-du-Pape veini, siis olen mina ülimalt skeptiline sellise väljaütlemise suhtes. Kui enamikes Prantsusmaa (sh Rhône oru) veinipiirkondades on üsna täpselt ja karmilt paika pandud reeglid, et mis marjasortidest võib veini teha ja milliseid konkreetseid veinivalmistamise võtteid võib kasutada, siis Châteauneuf-du-Pape on erand. Nende kuulsate punaveinide valmistamisel on lubatud kasutada kõiki regioonis viljeletavaid marjasorte (eri allikate andmetel 13-15), millest 6 on heledakestalised.

Oluline on see, et vein peab alati sisaldama Grenache Noir’i ja selle protsent peab kasutatavate sortide hulgas olema suurim. See ongi praktiliselt kogu reeglistik. Niisiis võib vein olla tehtud 100% Grenache’st (nii nagu tegelikkuses algselt paavstide ajal tehti) või siis tõesti kõigist 13-st sordist ja lisaks kõik see, mis sinna vahepeale jääb. Seejuures võib veinide arendamisel kasutada erinevaid vaate-anumaid, ajapiiranguid selleks pole jne.

See kõik tähendab seda, et eri tootjate veinid ja ka sama tootja eri veinid võivad olla vägagi eriilmelised, alates robustsetest võimsatest pika arengupotentsiaaliga rustikaalsetest veinidest kuni siidpehmete, peenekoeliste ja elegantsist pakatavate nesteteni.

Miks siis selline virrvarr on lubatud? Nagu juba öeldud, on puhtast Grenache’st tehtud Châteauneuf-du-Pape’i punaveinid kuulsad juba paavstide Avignonis resideerumise aegadest ning nende veinide tootmine on olnud kogu regiooni veininduse edu alus ja garant. Kuna aegade jooksul on olnud paremaid ja halvemaid aegu veinide valmistamiseks, siis on toimunud palju muutusi. Eriti karmi põntsu pani regioonile (nagu tegelikult ka kogu muu Euroopa veiniviljelusele) 19. sajandi lõpuaastail tabanud viinapuu juuretäi – phylloxera – massiivne rünnak, mille käigus pea kõik viinaaiad hävisid. Samas nõudis turg (sealhulgas ka Rooma Katoliku Kirik oma armulauarituaalidele) muudkui aga Châteauneuf-du-Pape’i.

Kuna Grenache on selline marjasort, mis annab häid tulemusi alles siis, kui viinapuud on üsna vanad (noh, nii vähemalt 30 aastat ja enam), siis ei jäänud veinimeistritel muud üle, kui hakata nimetatud veini tegema ka muudest kättejuhtuvatest sortidest, mis andsid enam-vähem normaalseid tulemusi juba nooremate viinapuude puhul. Nii nende halvemate aegade vältel see hullumeelne segu sündis…ja jäi ka pidama, kuni tänaseni.

Domaine de Vieux Télégraphe

Kõige selle valguses pidasime hädavajalikuks külastada mitut erinevat stiili veine valmistavat Châteauneuf-du-Pape’i tootjat. Alustuseks sobiski hästi Bedarrides’s asuv väike ikoontootja – Domaine de Vieux Télégraphe. Selle maja veinitootmise teeb eriliseks see, et oma põhiveini – „La Crau“ – tootmisel on jäädud truuks vanadele traditsioonidele. Viinamarjad korjatakse suhkruküpsuse põhjal ja seetõttu sisaldab veini virre ohtralt rohelisi tanniine, mis muudab noore veini raskelt joodavaks, kuid samas annab veinile tohutu arengupotentsiaali. Grenache’i osakaal on veinis suur – vähemalt 60%. Kõik marjad korjatakse kogu apellatsiooni kõige hinnatumast viinaaiast – La Crau – mis on kaetud kuni paarikümnesentimeetrise läbimõõduga lubjakivist veeristega (pr galets roules).

La Crau pinnas

Need kivid koguvad endasse päevast päikesesoojust ja kütavad öösel viinaaeda altpoolt, mis võimaldab marjadel parimat küpsust saavutada. Lisaks on maja valduses mõned liivasema pinnaga osad viinaaiast, kus kasvavad ca 120-aastased enne-phylloxera aegsed Grenache’i viinapuud, mis kannavad vähe, kuid see eest eriti kompleksset  ja mineraaliderikkusest pakatavat mahla andvaid marjakobaraid, mis aitavad teha sellest veinist tõeliselt suure veini.

Veinimõis kuulub juba 6ndat põlve Brunier’ide perele. Tänased omanikud ja veinimeistrid on vennad Nicolas ja Edouard Brunier. Lisaks põhilisele veinitootmisele Bedarrides’is, on pere omanduses ka veinimaja koos õliveskiga Gigondas’is (Domaine des Pallieres) ja samuti Massaya veinimõis Bekaa orus Liibanonis.

Veinimaja degustatsiooni tipphetkeks oli 1993. aastakäigu „La Crau“ maitsmine. See oli ilmekas näide, kuidas apellatsiooni tipptootja vein areneb metsakõduseks, maalähedaseks, tubakaseks, kuid ometi nii siidiseks, peeneks ja elegantseks. See oli superelamus!

  • Veinisoovitus: Chateauneuf-du-Pape Piedlong 2014: see on pisut kehvema aastakäigu õhem ja peenem vein. Palju küpseid tumedaid marju, aga ka hapukusest nõrisevaid punaseid sõstraid ja jõhvikaid. Pehme ja siidine tekstuur koos tuntava marjatanniinide karedusega. Juba kenasti nauditav noor du-Pape, millel siiski oma 5-6 aastat potentsiaali areneda vägagi elegantseks ja kauniks veiniks.
  • Veinisoovitus: Chateauneuf-du-Pape La Crau 2016: see on noor, võimas, tugeva tanniinse struktuuriga suurepärase aastakäigu vein. Täna ilmselt veel pisut nooruke nautimiseks, kuid juba praegu tuntav erinevate lõhna- ja maitsekomponentide küllus ehk komplekssus annvad tunnistust, kui vägevat elamust see nooruk küpsemasse ikka jõudes võib veinisõbrale anda. Ning ere näide 1993. aasta keskeas härrasmehest on ju selgelt meeles. Veini maaletooja Eestis: Manipenny

Pärast külastust seadsime suuna Avignon’i poole, kus reisiseltskond omal käel linna võludega tutvuda võis.

  • Siinkohal ka restoranisoovitus: La Mère Germaine – 3 rue Commandant Lemaître, Châteauneuf-du-Pape: Praktiliselt küla keskel asuv lihtne armas väike restoran, mille tuulevarjuliselt väliterrassilt avaneb kena vaade ümbritsevale maastikule ja viinaaedadele. Mõistliku hinnaga kvaliteetne toit, üsna lühike, kuid kohalikku hõngu edasi andev veinikaart. Teenindus Lõuna-Prantsusmaale omaselt pisut lohakas, kuid lõppkokkuvõttes meeldiv elamus. (NB! Olen seda restot külastanud mitmel korral varemgi ja alati rahule jäänud).

Château de Beaucastel

Taaskord alustasime päeva tõelise château külastusega, sest kuidas teistmoodi nimetada Château de Beaucastel’i uhket hoonetekompleksi, kus valmivad regiooni ühed kuulsamad veinid. Mõisa ajalugu ulatub juba 16. sajandisse, kui 1549. aastal ostis parun Pierre de Beaucastel maatüki koos heinaküüniga ja ehitas sinna esialgse mõisahoone. Sealtpeale on mõisa maadel ikka veini valmistatud. Täna kuulub 100 ha viinaaedu ja ka mõis Perrin’ide perele. Perepojad ja tänased veinimeistrid Jean-Pierre ja Francois pälvisid 2014. aastal ühiselt ajakirja „Decanter“ Man of The Year tiitli, mis on üks tänase veinimaailma mõjukamaid aunimetusi.

Chateau de Beaucastel

Beaucastel on üks väheseid tootjaid, kes veel tänapäevalgi kasvatab suurt hulka erinevaid marjasorte ja neid oma veinides ka kasutab. Nende punane Châteauneuf-du-Pape ongi segu kõigist 13-st lubatud marjasordist. Lisaks sellele iseloomustab maja veinimeistreid suurepärane Mourvèdre sordi kasutus ja lisaks Grenachele peetakse seda maja tähtsuselt järgmiseks marjasordiks. Tulemuseks on elegantsed, komplekssed, pisut feminiinse olemusega ja siidise tekstuuriga punaveinid.

  • Veinisoovitus: Châteauneuf-du-Pape Blanc Rousanne Vieilles 2016: see on väga haruldane valge vein, mida toodetakse vaid 500 kasti aastas mõisa aedade vanimatelt Roussanne sordi viinapuudelt saadud marjadest. Väga võimas kompleksne aroomis olevatest troopilistest viljadest ja eksootilistest õitest, kuni maitses domineerivate erinevate tsitruseliste, küpsete puuviljade ja õrnade tammiste nootideni. Ülipikas lõppmaitses annavad tooni sidrunikoor, värske hape ja võimas tolmune mineraalsus. Kindlasti üks ägedamaid valgeid veine, mida kunagi Rhône orus tehtud.
  • Veinisoovitus: Châteauneuf-du-Pape Rouge 2015: seesama ülalkirjeldatud 13 marja segu. Väga nooruslik, värske ja kompleksne marjapomm, kus lõppmaitses domineerivad värsked punaste marjade happed ning käsikäes karedad marja- ja kuivad puidutanniinid. Veinis on juba aimatav elegants ja peened noodid. Väga kena arengupotentsiaal ja parimad naudingud seda veini maitstes ootavad ees vast 10 aasta pärast. Veinide maaletooja Eestis: Balen

Domaine de la Janasse

See tootja on hoopis teistsuguse looga maja. Pikalt pole ajaloos sorida vaja. 1967. aastal naases Aimé Sabon armeeteenistusest ja võttis üle viinaaiad, kus tema vanaisa ja isa olid kasvatanud marju ja müünud neid kooperatiivile ja negossiantidele. Aimé otsustas ise veini tegema hakata ja 1973. aastal ehitas väikese veinikoja. Hoole ja armastusega tehtud veinid ning väiksemagi järeleandmiseta järgitud kvaliteedinõuded tõid kiire edu ning juba 70ndate lõpuks oli Janasse nimi tuntud pea kõigi Prantsusmaa veinisõprade hulgas ja Aimé tehtud veinid esindatud paljude tipprestoranide veinikaartidel.

Saadud tulu investeeriti uute perspektiivikate viinaaedade ostmisse ja tänaseks on maja valdused algselt 15 hektarilt kasvanud juba 90-le hektarile viinaaedadele. Täna juhivad veinimaja Aimé veinimeistrist poeg Christophe ja viimase müügipoole peal töötav tütar Isabelle. Kogu tootmine käib traditsioonide ja modernsuse piirimaid kombates. Viinaaias toimuv vastab orgaanilise veiniviljeluse nõuetele ja veinikeldris toimuv laseb veinile edasi anda terroir-põhise identiteedi ja traditsioonilise käekirja. Väga hoolikad ollakse ka tammevaatide valikul ja nende eest hoolitsemisel, et veini arengus ei toimuks miskit halba vastu veinimeistri soovi ja tahtmist.

Loomulikult hiilgab Janasse oma valgete ja punaste Châteauneuf-du-Pape’dega, mis aastast aastasse veinikriitikute käest ülikõrgeid hinnanguid ja punkte saavad. Eriti just viimaste 2015 ja 20116 aastakäikude veinid on saanud nii Robert Parkerilt kui ka Wine Spectatori hindajatelt 96-98 punkti, 2016. aasta Châteauneuf-du-Pape Vieilles Vignes on Wine Spectatori hindaja Jeb Dunnuck’i arvates aga lausa 100 punkti vääriline vein.

  • Veinisoovitus: Viognier IGP Principaute d’Orange 2017: see on suurepärane näide, millist veini saab teha piirkonna ühest kõige keerulisemast ja suurt töömahukust nõudvast heledast marjasordist. Tulemuseks on troopilistest viljadest pakatava aroomiga, täidlane ja kompleksne, lõppmaitses hea happe ja mõrkja alatooniga tõeline toiduvein, millel ka ütlemata kena rengupotentsiaal saamaks juurde kreemisust ja pehmust. Ning seda üsnagi mõistliku hinna eest.
  • Veinisoovitus: Châteauneuf-du-Pape Rouge 2016: see on tõeline tanniinipommist nooruk, mis valmistatud põhiliselt Grenache’st ja Syrah’st. Vein, milles lisaks nooruslikule marjasele ja lausa pärmisele loomusele on tunda seda „miskit“ – selgroogu ja rühti, mis viitab, et arenedes saab sellest üks suurepärane ja elegantne vein, mis aastate pärast iga veinisõbra suunurgad „pealaele kokku tõmbab“. Veinide maaletooja Eestis: Baltic Pack EST / Vins de France

Õhtul suundusime taaskord ööbima Avignon’i. Kuna järgmisel õhtul oli plaanis juba järgmine peatuspaik, siis sai seltskond veelkord linna peale „lahti lastud“, et igaüks selle Lõuna-Prantsusmaa pärli võimalusi endasse ahmida saaks.

  • Restoranisoovitus Orange’s: Au Vin Chambre Bistrot – 15 avenue Frederic Mistral, Orange: see on väike vahva bistroo, mida peab koos kõrvaloleva veinipoekesega üks vanem abielupaar. Saime soovituse Beaucastel’i inimestelt ja olime väga tänulikud, sest jäime väga rahule. Menüü muutub tõenäoliselt iga päev ja konkreetse päeva valikud on kirjutatud kriidiga tahvlile, kust siis paari-kolme eelroa, pearoa ja desserdi vahel valida saab. Veinivalik oli lakooniline – majaveinideks olid üks punane ja üks valge vein, mõlemad üsna korralikud. Kaardis oli siiski mõned valikud veel, kuid need vaid pudeliga ostmiseks. Korralik toit, kena teenindus ja väga mõistlik hinnaklass. Muide, ka veinipood oli väga asjalik. Saadaval olid üsna väikese juurdehindlusega paljude kohalike tuntud veinimajade meistriteosed.
  • Restoranisoovitus: Brasserie du Theatre – 36 cours Jean Jaures, Avignon: ei saa mööda minna ka minu alatisest lemmikust, kui seda linna külastan. Jah, Avignon on üsna suur linn ja tegemist on kaunite kunstide, teatrite, ajalooliste vaatamisväärsuste ja ka gastronoomilise mekaga. Siiski julgen soovitada just seda restot tänu just tema universaalsusele. Asub ta kesklinnas peatänava ääres ja pakutav menüü on lai. Kas tahad austreid, mahlast antrekooti või hoopis burksi – kõike seda saab ja täiesti korraliku kvaliteediga. Ka veinivalik on mõistlik ning hüva jooki leidub igale maitsele.

Piirkond: Luberon ja Ventoux

Üsna vara hommikul oli kogu seltskond kenasti oma kohvrid pakkinud ja valmis tutvuma vahest kogu regiooni kõige tundmatumate veininduse pärlitega. Tegelikult pole ju need apellatsioonid sugugi nii tundmatud – tegemist on kahe suurema alaga, kus toodetakse enamik kogu regiooni mahuveinidest, millest suur hulk 5- ja 10-liitristesse bag-in-box’idesse villitakse ja sageli külakõrtsides, aga ka viksimates restodes klaasiveinina maha müüakse. Ja nii neid piirkondi ka kohalike poolt võetaksegi – suht igavate veinide regioonid.

Õnneks ei salli loodus üheülbalisust ja ka kõige selle halli massi taustal paistavad nii ühe kui ka teise apellatsiooni piires silma üksikud pärlid – pisikesed veinikojad, kus osatakase ka kehvemapoolse pinnasega viinaaedadest võtta maksimum ja teha vägagi kenasid veine.

Château La Canorgue

Kõigepelt saabusime Bonnieux’sse, kus künka otsas asuvast armsast väikesest külakesest avanes hunnitu vaade Luberoni platoole, hulgalistele oliivisaludele ja ka viinapuuistandustele. Tegelikult on org tuntud just eelkõige kvaliteetse oliiviõli tootmise poolest, kuid üks kena veinimõis – Château La Canorgue – mõistab pudelisse villida ka väga kenasid veine. Canorgue on koht, kus juba Vana-Rooma aegadel asus villa, kus veini tehti. Koht oli tähtis ka paavstide ajastul, kui Benedictus XIV toonastele maaomanikele krahvi tiitli andis just suurepäraste tulemuste eest veinide valmistamisel.

Tänaseks on veinimõis juba 5. põlvkonda järjest Margan’ide pere omanduses. 1970ndatel sai kuulsaks tänane majaomanik, tegelikult nüüdseks juba erus Jean-Pierre Margan, kes piirkonna esimese pioneerina hakkas katsetama orgaanilist ja biodünaamilist veiniviljelust. Alguses läks küll paljuski untsu ja mõnedki aastakäigud veine ei tulnud just soovitud kvaliteeditasemel välja, kuid ühel hetkel hakkasid jõupingutused end ära tasuma ja suurepärased 1979. aastakäigu veinid pälvisid oma esimese tunnustuse ja medalid üleriigilisel veinikonkursil.

La Canorgue perenaine Nathalie Margan

Veinimõis on pälvinud ülemaailmset kuulsust ka tänu Peter Mayle romaanile „Hea aasta“ ja eriti just 2005. aastal linastunud samanimelisele filmile, millest suur osa veinimõisas filmiti. Peter Mayle sai oma raamatu kirjutamisel indu ja mõtteainet just monsieur Margan’i pingutusest ja alguses võimatutena näivate eesmärkide täitmisest ning üsnagi palju raamatus ja filmis kajastatust pärineb La Canorgue ainesest.

Meid võttis vastu peretütar Nathalie, kes on tänaseks 100% mõisa majandamisest ja veiniteost oma kätte võtnud. Meie Võttegrupil oli kõvasti õnne, saime maitsta ka ikoonilist „Coin Perdu“’d, mida tehakse ülivanade viinapuude marjadest iga-aastaselt vaid 2 vaati e ca 600 pudelit. Sellele veinile pöörati suurt tähelepanu ka ülalmainitud linateoses. Vein oli tõesti suurepärane, noor ja meeletu arengupotentsiaaliga. Igaüks sai võimaluse ka mõned pudelid kaasa osta.

  • Veinisoovitus: Château La Canorgue Luberon Rouge 2016: tegemist on maja nö esindusveiniga, mida tehakse ka kõige rohkem. Tegelikkuses valisin soovituseks just selle, kuna see vein annab kõige paremini edasi Jean-Pierre orgaanilise ja terroir-põhise veiniviljeluse jooned – maalähedased ja pisut animaalsedki noodid, mis tulenevad metsiku pärmi kasutusest, pehme tanniinistruktuuri, mida annavad küpsed viinamarjad ja vanade tammevaatide kasutamine ja ka suurepärase nii vürtsika kui ka soolaka mineraalsuse, mida annavad edasi erinevate aluspinnastega viinaaialappide marjad. Tegemist on kena komplekssusega ja hea arengupotentsiaaliga klassikalise jõulise Rhône’i veiniga, mis ka valmistatud klassikalistest Rhône marjasortidest – Grenache, Syrah, Carignan ja Mourvèdre. Veinide maaletooja Eestis: Baltic Pack EST / Vins de France

Peale lõunasööki samas maaliliste vaadetega Bonnieux külakeses siirdusime 50 km eemale Mont Ventoux mäe jalamil asuvasse Mazan’i külakesse, kus asub Ventoux veiniapellatsiooni kõrgelt hinnatud pisike staar – Domaine de Fondrèche.

Domaine de Fondrèche

Maja tänane omanik ja veinimeister, noor ja väge täis Sébastien Vincenti on kolmandat põlve veinimeister ja samuti orgaanika- ja terroir-ekspressiivsuse usku mees. Veinikojas on au sees nii vanad tammevaadid ja betoonmahutid kui ka ultramodernsed terrakota-munad. 38 hektarit katvates viinaadades käib kogu töö loomulikult käsitsi ja orgaanilise viljeluse nõudeid järgides. Kuna maja on väike ja veine tehakse vähe, on nad üsna haruldased, kuid siiski omajagu kuulsust võitnud. Nii Robert Parker, Wine Spectator kui ka Decanter’i veinikriitikud on viimastel aastatel andnud veinidele justkui ühehäälselt väga kõrgeid hinnaguid.

Majas võttis meid vastu ekspordijuht Anouck Doreau, kes tutvustas otse maja kõrval asuvat maalilist viinaaeda, väikest veinikeldrit ja pakkus maitsta kogu maja noort veinivalikut, mis hiilgas oma põneva balansiga marjasuse, tanniinsuse, alkohoolsuse ja kena happe vahel. Ka noored veinid olid juba väga ägedad ja nauditavad püssid. Õnnestus maitsta ka üliväikese tootmismahuga 2 tõelist superveini – „Il était une fois“, mis põhiosas tehtud 1936. aastal istutatud Grenache-puude marjadest ja „Divergente“, mis põhineb 70-aastaste Syrah-puude marjadel. Neid kumbagi sisuliselt ei ekspordita, aga oli äge teada saada, kuidas maitsevad Jeb Dunnuck’ilt vastavalt 97 ja 98 punkti saanud Ventoux veinid. Maitsesid ikka kuradima hästi!

  • Veinisoovitus: Fondrèche Persia Rouge 2016: tegelikkuses on see maja esindusvein, kuna kahte ülaltoodut tänu üliväikesele toodangule nendeks nimetada ei saa. Tegemist on Syrah-põhise võimsa ja kontsentreeritud tumedamarjase pommiga, kus aroomis veel magusat tubakat, kanget espressot ja põnevat mitmekihilist ürdisust. Kõrge alkohoolsus on kenasti integreeritud ja moodustab hea sümbioosi veini tumedamarjaste ja vürtsikate maitsenüanssidega. Väga kena, jõuline ja korraliku arengupotentsiaaliga vein. Veinide maaletooja Eestis: Baltic Pack EST / Vins de France

Restoranisoovitus: Brasserie les Terrasses – Cours Elzear Pin, Bonnieux: Restoran asub küla ühes kõrgemas punktis, kust avaneb võrratu vaade allolevale orule ja taamal terendavatele mägedele. Toit on lihtne, arusaadav ja väga maitsev. Road on üsna suured ja kõhu saime toredasti täis. Olen kohta ka varem külastanud ja samuti positiivse elamuse saanud. Veinikaart on suht lühike, kuid ometi igati piisav. Teenindus sõbralik ja üllatavalt kiire.

Piirkond: Cornas ja Hermitage

Hommikuks olid kõik hästi välja puhanud, heas vormis ja rõõmsalt ootusärevad, täpselt nagu meie Võttegrupi puhul ainuvõimalikuks on saanud. Seadsime suuna Cornasi linnakesele, kus muuhulgas paikneb samanimelise apellatsiooni ühe ikoontootja – Domaine Jean-Luc Colombo – veinikoda.

Domaine Jean-Luc Colombo

Jean-Luc on tuntud üle kogu Prantsusmaa ja ka mujal maailmas ja mitte ainult oma suurepäraste veinide tõttu, vaid ka seepärast, et tegemist on nn „rändava veinimeistriga“, kes on peale oma maja tegemiste osalenud veinimeistri ja nõuandjana üsna paljudes projektides nii kodumaal, aga ka piiri taga. Ta on mitmendat põlve veinimeister, aga oma esimese tuntuse saavutas ta eelkõige oma isa töö vilju lõigates. Just tema isa oli mees, kes istutas peale II Maailmasõda Syrah viinapuud linnakese kohal lasuvatele ülijärskudele graniitse aluspõhjaga nõlvadele.

Vaade Hermitage künkale

Tulemuseks olid tema poja tegutsemisaastateks parajasse vanusesse jõudnud viinapuud, millest täna valmivad tõeliselt ikoonilised üheaiaveinid – „Vallon de l’Aigle“, „Les Ruchets“ ja „La Louvée“, mida on aastast aastasse ülikõrgelt hinnanud pea kõik maailma veinikriitikud.

Meid võttis vastu ekspordijuht Anna Soret, kellega liitus kohe ka madame Colombo ehk siis Jean-Luc’i abikaasa ja nii suundusime kõigepealt viinaaiatuurile, kus mööda järsku serpentiini jõudsime Les Ruchets’i viinaaeda, kust avanes võrratu vaade mäenõlval asuvatele viinaaedadele, Cornas’ile ja kohe samas looklevale Rhône jõele. Madame pidas meile loengu terroir’st, maja filosoofiast ja veinide tegemisest. Küllalt vaadet nautinud, laskusime tagasi alla veinimajja, kus degusteerisime erinevaid valgeid ja punaseid veine.

Colombo parimad palad
  • Veinisoovitus: Cornas Les Ruchets 2013: suurepärane näide klassikalisest ja kaunist Põhja-Rhône Syrah’st, mis on oma mineraalid saanud tardkivimitest aluspõhjal lasuvast viinaaiast. Vein on kontsentreeritud, mustamarjane, nii lõhnas kui maitses on tunda rohelise pipra ja mõrkja kohvi noote, lagritsa nüansse. Ülipikas lõppmaitses jääb domineerima erinevate ürtide jada, õrn piprasus ja kena jõhvikane hape. Kuna olen seda maja mitu korda külastanud ja eri aastakäike maitsnud, siis võin kindlalt väita, et tegu on aastast aastasse olnud ühe parima Cornas’iga, mida on õnnestunud maitsta.

Maison M. Chapoutier

Cornas’ist siirdusime lõunapausile Tain-l’Hermitage’i, kus leidis aset ka kogu meie pärastlõunane aktiviteet. Kõigepealt suundusime noore giidiga M. Chapoutier veinikojast viinaaiatuurile, mis koosnes kahest osast. Algas see järjekordsete mägiserpentiinidega jõe paremal kaldal, kus sõitsime Saint-Joseph’i apellatsiooni viinaaedade vahel, kuni jõudsime „belvedere’ni“, kust avanes võrratu vaade Rhône’i jõele ja loomulikult üle jõe kõrguvale Hermitage künkale täpselt nii, nagu seda kõikides veiniraamatutes kujutatakse. Giid tegi meile kiire ülevaate nii Saint-Josephi kui ka Hermitage apellatsioonide veininduse reeglitest ja ka Chapoutier’ maja tegemistest nendel mägedel.

Seejärel toimus külastus ühte vähestest paikadest Euroopas, kus valmistatakse Grand Cru kasvandustest pärit kakaoubadest tippkvaliteetset šokolaadi – Cité du Chocolate Valrhona. Kuna meil oli ajaressurss piiratud, lipsasime suht kärmelt ekspositsiooni läbi ja sooritasime tehase kauplusest hulgaliselt sisseoste šokolaadide ja kommide näol, et oleks miskit magusat põske pista ja loomulikult kodustele kingituseks viia. Kindlasti soovitan ma kõigil magusahuvilistel seda paika külastada ja kui külastusaega piisavalt, tellida eelnevalt tehase kodulehelt ka šokolaadivalmistamise masterclass, mille käigus saab täpselt teada, millest ja kuidas ja mis maitsega asja saab teha.

Õhtu lõpetuseks toimus suur degustatsioon koos rikkaliku suupistete valikuga M. Chapoutier’le kuuluvas veinibaaris, kus meie seltskonnaga liitus kogu Chapoutier’ veiniimpeeriumi ekspordidirektor ja samuti Chapoutier’ perepoeg, kes veinibaari toimimise eest vastutab. Kuna sel õhtul ja ka järgmisel päeval hakkas mu organism mingile tundmatule batsillile vastupanu osutama ja ma elasin päris tõsise haiguspuhangu läbi, siis jäävad Chapoutier’ ja Vidal-Fleury veinisoovitused ära, kuna just see maitsmise-emotsioon jäi minu poolt saamata. Igal juhul on M. Chapoutier piirkonna suurim ja tuntuim veinitootja, kelle puhul juba pelgalt nimi tähendab kvaliteedimärki, mistõttu julgen tootja mis iganes hinnaklassist veine julgelt soetada ja vastavalt olukorrale tarbida.
Veinide maaletooja Eestis: Tridens

Piirkond: Côte-Rôtie ja Condrieu

Kuna jäin selleks päevaks hotellituppa tõvevoodisse lebama, siis pole ma täpselt kursis, kuidas reisiseltskond end pärast väsitavat päeva ja õhtut tundis, kuid ilmselt olid kõik taaskord parimas vormis, kuna kavandatud külastused toimusid ja seltskond tundus igati rõõmus ning õnnelik.

Vidal-Fleury

Päeva esimeseks külastusobjektiks oli piirkonna vanim veinimõis – Vidal-Fleury. Juba 1781. aastal loodud ja nii Prantsusmaal kui ka mujal, sh tänu suure veinisõbra Thomas Jeffersoni külaskäigule ka Ameerikas, kiirelt kuulsust võitnud veinikoda.

Côte-Rôtie on ikooniline veiniapellatsioon, kus enamik viinaaedu lasub teinekord kuni 70-kraadiste kaldega nõlvadel olevatel vanaaja munkade poolt ehitatud terrassidel. Just see, et nendel nõlvadel on graniitne, gneisine ja kiltkivine aluspinnas, annab võimaluse teha Syrah’st suuri veine, milles avalduvad spetsiifilised kannikeste, rohelise pipra ja mocca-kohvi lõhnad ning tumedamarjane, sametiste tanniinidega ja lagritsane ning ürdine-piprane maitsepalett. Koos E. Guigal’i ja M. Chapoutier’ga, on Vidal-Fleury täna Côte-Rôtie nõlvade suurimad valitsejad. Veinide maaletooja Eestis: Prike

Cote-Rotie terrassid Ampuis’s

Domaine François Villard

Päeva teisel poolel toimus hoopistükis vägagi lühikese ajalooga, kuid ülikiirelt piirkonna just eriti valgete veinide tootmise ikooniks saanud Domaine François Villard’i pisikese veinikoja külastus. 1989. aastal, olles 20-aastane sommeljeehakatis ühes Tain l’Hermitage restoranis, otsustas Francois koos oma sõprade Yves Cuilleron’i ja Pierre Gaillard’iga, et võiks proovida ise ka veini teha. Mõeldud-tehtud – algus sai tehtud ostetud viinamarjadega Yves’i isa vanas keldris. 1991. valmis Villard’i esimene Condrieu ja kohe saabus ka esmane kuulsus – kohalikud restod olid valmis seda veini ostma.

Peatselt saabus juba suurem tuntus ja tekkis ka raha ning 1996. aastal valmis kolme sõbra ühine uus veinikoda Saint-Michel-sur-Rhône’s, mida Francois kasutab tänaseni, kuna teised ka juba ikoonistaatusse tõusnud veinitootjad – Yves ja Pierre – on eraldunud ja samuti omad kojad püsti pannud. Tänaseks on Francois Villard saanud suure tuntuse just eriti oma valgete Condrieu, Saint-Peray, Saint-Joseph’i ja Crozes-Hermitage veinidega, mis on alati pisut teistsugused, kui ülejäänud tootjatel ja justkui pisut „üle võlli“ oma ülivõimsate aroomi- ja maitsepalettidega. Igal juhul soovitan kõigil hüva valge veini sõpradel neid meil saada olevaid püsse kindlasti maitsta.
Veinide maaletooja Eestis: Baltic Pack EST / Vins de France

Õhtu ja tegelikult ka kogu veiniretk lõppes õhtusöögiga Lyon’i tuntuimas kõrtsis – Brasserie Georges.

  • Restoranisoovitus: Brasserie Georges – 30, Cours de Verdun, Lyon: Olgugi, et Lyon’i peetakse kogu Prantsusmaa gastronoomia-pealinnaks ja linnas on tohutul hulgal restorane alates 3-tärniga Michelini kohtadest, lõpetades lihtsate puhvetitega, on minu arvates lausa kohustuslik külastada seda alates 1836. aastast avatud olnud üle 700 kohaga hiidkõrtsi juba pelgalt seetõttu, et näha, kuidas selline hiiglaslik masinavärk toimib ja seejuures hästi toimib, pakkudes igati kvaliteetset toitu ja üsna korralikku ning meeldivat teenindust.

Mis siis kokkuvõtteks öelda?

Kõigepealt seda, et oktoobris, eriti kuu teises pooles Lõuna-Prantsusmaale minek on alati n-ö risky business, sest iial ei või teada, millised ilmastikuolud Sind just kohapeal tabada võivad. Seekordse reisi võtmesõnaks oli mistraal. Kõva tuul tagas küll kristallselge sinise taeva ja päikesepaiste, mis tuulevarjus õhutemperatuuri ühel päeval lausa 27 soojapügalani tõstis, kuid lagedal selle tunde järgi kohe paarkümmend kraadi allapoole kukutas. Õnneks ei sadanud vihma, mis on samuti sel ajaperioodil üsna tõenäoline nähtus sealkandis nagu tegelikult teinekord ka kaunid soojad +25C kraadised ilmad. Nii, et kõik on võimalik ja üsna lai valik olemasolevast garderoobist tuleks igatahes kaasa haarata. Meil olid käigus nii õhukesed kleidid ja šortsid, aga ka sulejoped ja sallid.

Tagasihoidlikud kaasaostetud varud

Igal juhul tasub arvestada, et Lõuna-Prantsusmaa pole vaid Côte d’Azur’i kaunid kuurortid, vaid ka Provence, Vaucluse ja Drôme rustikaalne külaelu, maalilised maastikud ja kuratlikult hea toit ja veinid, mida ikka ja jälle üle maitsmas ja kontrollimas tuleb käia.

Järgmisel sügisel läheb Võttegrupp just Provence veinimaju ja sealhulgas ka Côte d’Azur’i kuurorteid ründama. Kui jumal annab, olen ka pundis ja vahest isegi kirjutan sellest jälle ühe loo, kui keegi seda muidugi üldse lugeda viitsib.

Igor Sööt

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (21)