Noblessneri sadamalinnakus kanti selle aasta 20. aprillil ette suurteos “Saja Lugu”, mille heliloojaks on Erki Pärnoja. Liigutav ja võimas kingitus kodumaa sajandaks sünnipäevaks oli tegijatele nõudlik, vastutusrikas ja inspireeriv ülesanne.

Pärnoja valas erinevate eestlaste kogemused ning lood läbi enda muusikasse. “Saja Lugu” heliriba on kaunis kulgemine ürgsetel ja samas tuttavatel helimaastikel. Kuigi kontsertlavastust sai reaalajas kogeda vaid Jazzkaare avamisel, ilmusid seal kõlanud 11 rada hiljuti ka albumi kujul. Istusime Pärnojaga ühel sügisõhtul korraks kohvikus maha ja rääkisime tema teekonnast ja “Saja Lugu” õppetundidest.

Sinu kaks sooloplaati ning nüüd ka “Saja Lugu” on olnud instrumentaalmuusika albumid. Miks just nii?

Ühest küljest on see väga lihtne. Ma toimetan nende võimaluste piires, mis mulle on kõige loomulikumad. Olen küll mingil määral laulmise taustaga, aga samas, kes meist mingil määral poleks. Mu ema, vanaema ja onu on laulnud, aga see pole mulle olnud kunagi see esimene asi, mida teen. Laulmise asjad läksid väga kenasti sinnamaani, kui mul tuli häälemurre; sealt läks nihu. Ma ei suutnud oma häält kontrollida ja ma ise ei leidnud, et mu lauluhääl oleks midagi, mida peaks teistega jagama. Hakkasin rohkem pilli mängima.

Mu peamine huvi noorusaastail oli kitarr. Keskendusin ja pühendusin sellele palju ning seetõttu ma seda kõige paremini ka valdan. Olen praeguseks otsustanud, et see ongi justkui minu hääl. Teised inimesed teevad seda oma kehaga, mul on instrument vahel. Ma näen seda siiski sarnase lähenemise läbi. Ma ei tee pilliga asju, mis oleks tahtlikult tehniliselt keerulised, vaid üritan läbi instrumentide oma häält, mõtet või energiat edasi anda.

Ma tahaks väga laulda ja ma otsin seda võimalust häält teha. Ma ei pretendeeri traditsioonilise laulmise valdkonda, kuid tahaks saada kätte ka selle, et saaksin vaid oma kehaga, ilma abivahenditeta, muusikaliselt midagi edasi anda. Esimese katsetuse ma tegin looga “Leva”, millega sai ots lahti tehtud. Tegelikult mõlemal kauamängival olen ka vokaale teinud, mida ei pandagi väga palju tähele ja nii ongi parem, aga ma olen oma häält vaikselt sisse sneakinud.

Kuidas “Saja Lugu” sinuni jõudis?

Kaupo Kikkas oli kunagi teinud koos Jonathan Bloxhamiga projekti “100 faces of Gateshead”, mis võis Kaupo jaoks olla justkui Saja Lugu eelkäijaks. Ta kogus kokku saja erineva möödakõndija näod ning nii sai kokku selle linna nägu mingis ajahetkes. Sellest tekkis tal mõte Eestile suure aastapäeva puhuks taoline kingitus teha. Ta pakkus selle idee Jazzkaarele välja, kes haaras sellest kohe kinni ja siis kutsuti mind kampa. Mul on meeles kaks asja, mida mulle siis öeldi: et projekt oleks koostöö ja täielik loominguline vabadus. Ma olin müüdud. See tundus samal nii võimalus panustada suurtesse pidustustesse kui ka end ületada ning teostada asju, mida ma võib-olla ei mõtleks oma igapäevase muusiku töö juures. Projekti enda mastaapsuse tõttu peaks ka muusika suurelt kõlama. Siis sain teada, et see toimub suures ruumis, mis kehtestab ka omad erilised nõuded.

Oli sinu esimestes reaktsioonides ka kild hirmu või ärevust?

Jah, ikka täiega. Aga see käib iga asjaga kaasas, kus sa tunned, et astud enda jaoks sammu edasi. Esimene taoline kogemus oli mu debüüt sooloalbum, mis oli tohutult hirmutav lüke. Tullagi välja oma passinimega ja ilma kaitsva alter egota.

Ma olen seda vastutust hakanud vaikselt võtma ja iga kord, kui peale seda ellu jääd, saad aru, et sa talud seda. See kogemus annab tuge.

Ja kui sa juba oled suuremat vastutust võtnud, siis väga väikse vastutuse juurde tagasi astuda on igav. Sa justkui vead end alt, kui sa endale suuremaid väljakutseid ei püstita. Enne “Saja lugu” oli üks suurimaid ettevõtmisi, kus seda vastutusastet tajusin Vabariigi aastapäev EV99.

Mingit loomingulist blokki see hirm pole tekitanud?

Otseselt blokki mitte. See oli lihtsalt dünaamiliselt erinev olnud. “Saja Lugu” projekti tegemine kestis kuskil kaks-kolm aastat ning selle aja sees sai tehtud veel „Efterglow“ plaat ning draakonitega salvestatud. Ta oli koguaeg kuskil kuklas ja taoliste pikkade tähtaegadega on alati selline tunne, et sellega on jube palju aega ja hakkad vaikselt tegema, kuid aastate jooksul projekt areneb pidevalt. Inimesi ja ideid tuleb juurde ning saad iga päev pisut targemaks, et millega täpselt tegu on. Seetõttu muutub muidugi ka sinu enda visioon sellest, milline heliriba peab olema ning ma muutsin seda viimase hetkeni välja. Mingilt maalt tuli muidugi otsus teha, et nüüd on kõik, valmis. Sa võid asju jääda lihvima maailmalõpuni. Muusikat, mis ma “Saja Lugu” jaoks kirjutasin, oli kokku poole rohkem sellest, mis plaadile jõudis — pool jäi ja jääbki avaldamata. Aga need asjad, mis projekti jõudsid, moodustasid kokku selle terviku.

Kuidas sa instrumente valid? Kas sul on välja kujunenud n-ö kategooria riiulid, et selle emotsiooni tekitamiseks läheb seda pilli tarvis või käib see kuidagi teistmoodi?

Mul olid mingid mõtted peas küll. Üks asi, millele palju mõtlesin oli ruum. Tehniliselt rääkides: sain aru, et ma ei saa kasutada väga tihedat ja kiiret rütmikat, sest arvestades laevatehase kaja ja akustikat muutuks ta ilmselt selles ruumis müraks. Seetõttu ma tahtsin asju, mis kõlavad ja helisevad. Kujutasin ette, et koraalilikud puhkpilli helid võiksid sinna hästi sobida. Samamoodi tahtsin vokaali, kuid mitte sõnu. Ma ei tahtnud inimestele sõnadega ette kirjutada, mis tunded neil tekkima peavad.

Mingid kõlad olid mul peas. Puhkpillide teema on minu jaoks hästi eestilik. Pasunakoor käib ka kuidagi selle juurde. Ma tahtsin meile omast põhjamaist helikeelt. Teadsin ka, et tahan keelpille, et oleks erinevaid saundi värve.

“Saja lugu” koosseis on poole suurem, kui see, millega ma tavaliselt töötan. Minu vastutuspiir on tavaliselt neli kuni viis inimest. Ma tahtsin, et saaksin presenteerida ühte ja sama motiivi, muusikalist ideed erinevatest vaatenurkadest, läbi erinevate saundide. Tahtsin, et inimesed saaksid kuulata justkui sama lugu erinevate inimeste esitluses ning tajuksid, kui palju see erineb. Soovisin läbi sellise süsteemi näidata, kui erinevad me kõik oleme.

Igasugustel uhketel tähtpäevadel on oht minna liialt paatoslikuks. “Saja Lugu” ülevoolavalt paatoslikku kategooriasse kindlasti ei kuulu, kuid kas sa mõtlesid ka selle ohu peale? 

Olen sellest kontseptsioonist muidugi teadlik, aga reaalset ohtu paatosega ma ei tajunud. Mulle meeldis see, et olime oma tiimiga (Laur Kaunissaar, Kaupo Kikkas, Jaak Prints) kõik ühel lehel selles osas, et meie kangelaseks on inimene. Me ei tahtnud midagi ülistada, vaid tegemist on hetke portreega ja ajahetke jäädvustamisega. Kogu fookus läkski inimesele ja tema sisemusele ning sellele, mis minu enda sees peidus on, sest olin see meedium seal vahel.

Oled rääkinud, et koondasid„Saja Lugu“ muusikasse nii oma mõtted ja läbielamised kui ka peegeldusi teiste inimeste läbielamistest, kellega sa kohtusid. Kumba oli muusikasse kergem valada?

See, mis mulle alguses suure väljakutsena näis, oli selles kontekstis muusika loomine. Mingid kindlad inimesed ja nende lood olid ette antud. Samas sada inimest, sada lugu on natukene hägune kontekst ka. Kuidas seda piirata ja raamides hoida?

Kindla konteksti puhul sain ma aru, et teatud piirangud sunnivad sind kogu oma energiat mingis kindlas suunas kulgema panema. Kui sa lood lihtsalt selle pealt, kus sa parajasti oled, võib see kõik laiali valguda. Üldiselt nende inimeste lugusid endast läbi lasta tundus mulle võib-olla isegi kergem. See oli konkreetsem. Kui ma hakkasin mingi looga muusikaliselt tegelema, siis ma viisin end mõttes sinna kohta tagasi, kust ma selleks inspiratsiooni olin saanud ning seda sai igalt inimeselt, kelle juures ma käisin.

Need inimesed olid vist väga avatud?

Tohutult. See oli täiesti müstika, ma ei saa seda uuesti kirjeldada. See on hämmastav, kui palju inimesed meiega jagasid ja ma arvan, et me oleme selle vastutusega hästi ümber käinud. Me pole midagi avaldanud, vaid võtnud kuuldu ja selle kunsti sisse pannud.

Inimesed olid väga avameelsed ja oli tajuda, et neil oli mingile võõrale, keda nad mingil seletamatul põhjusel usaldavad märksa kergem oma lugu jagada ja oma elu ja mõtteid kokku võtta. Kergem, kui oma lähedastele.

Kuidas sa ikka hakkad pühapäevaste pannkookide kõrvale oma elu algusest peale läbi jutustama, eks? Seda aega väga ei võeta. Muidugi on erandeid, aga see pole tavaline. See tundus kõigile justkui võimalus.

Millist tagasisidet see lõpptulem nendelt samadelt inimestelt sai?

Inimesed olid pisarates, kaasaarvatud me ise ja me ei saanudki justkui aru, millega hakkama saime. Minu enda jaoks oli väga oluline teada, et me olime asja ausalt teinud. Mõistsin ja tajusin, et oldi tänulikud selle eest, kuidas me olime lugudega ümber käinud. Mitte ühtegi lugu või tsitaati polnud kuskil kuvatud või saladust avaldatud. Oli võetud see energia ning tehtud nendest sajast inimesest tervik. Me kõik ju moodustame kokku midagi, tahtlikult või tahtmata. See oligi selline nano-Eesti.

Mulle oli endale tohutult liigutav näha seda tagasidet, mida sai vahetult enne ja peale etendust, kui olime kõik füüsiliselt ühes ruumis. Polnud sektsioone, et võttegrupp on siin, kirjutajad seal, bänd proovis; kõik olid koos ja inimesed jagasid. See oli väga liigutav. Kõige põnevam oli mul olla tagaruumis kõigi nende saja inimese, bändi ja meeskonnaga ning näha, mida saab kunst teha. Päris reaalselt. Keegi on Narvast, keegi on Vormsilt ning nad istuvad koos ühe laua taga ja näitavad teineteisele oma lastelaste pilte, vahetavad meiliaadresse või organiseerivad juba kokkutulekuid. Kogesin omal nahal, et kunst võib  inimesi kokku tuua. Kellelgi polnud mingeid maade jagamisi või poliitilisi probleeme. Inimesed saavad olla puhtalt rahus, rõõmsalt ja teineteisest inspireeritud. See oli ülivinge ja ma ei oska seda kõike ilusti sõnadesse panna ilma, et see liiga moosiselt ei kõlaks (naerab).

Vahel on nii, et kui millegi kallal õudselt tööd teed ja seda suurt kulminatsiooni ootad, siis selles hetkes olles ei saagi täpselt aru, kui eriline see on. Kuidas “Saja Looga” oli?

See oli nagu laulupidu. Mehed tõmbasid lavataga kandled ja lõõtspillid käima ning kuigi ma olin enne lavale minekut oma soorituse pärast närvis jõudsin ma ühe reilenderi ka veel ära teha. Ma jõudsin seda kõike väga nautida. See jõudis mulle kiiresti kohale ja lavalt ära tulles käis pinge langus ka kiiresti. See oli kiire ühendus.

Mis su enda lemmiklugu nende 11 raja seast on?

Eks nad on kõik mulle kallid, aga võib-olla “Tagula” on üks olulisemaid just tänu sellele kohtumisel, mis Tagula külas toimus. See, kes seal elab, tema siis teab. Kuigi see info praegu temani ilmselt ei jõua, aga kui plaat temani kunagi jõuab, siis ma usun, et ta tunneb end selles loos ära. Ta oli ainuke inimene sealt külast.

See vestlus oli kuidagi eriti inspireeriv. Saad kokku ühe nii palju elu näinud inimesega ja saad temaga üks ühele rääkida nagu võõrad, aga samas nagu sõber. Sealt tuli väga palju õpetliku, mida endast läbi lasta, võrrelda ja näha sarnasusi. See oli selline vestlus, mis jäi minuga veel mitmeks nädalaks. Tegelikult oli Tagula kangelasega intervjuu juba toimunud ja talu õuel ootas juba järgmine intervjueeritav, kes oli juhtumisi samasse kohta tulnud. Ma jäin ise tuppa, et teha praktilisi ülesmärkimisi, nagu mõõdud kostüümide jaoks, aadress ja sünnikoht ning siis me jäime rääkima kuskil tunniks ajaks, nii et mind kutsuti sealt ära, et: “kuule, meil on veel pool ees”. See oli jube tore.

Mida sa inimeste kohta “Saja Lugu” projekti läbi õppisid?

Mul oli kaks õppetundi. Esiteks, mida saab teha kunstiga. Pisut isekas asi, aga ma pidin saama teada, mida see minu jaoks tähendas ja mida ma kõik need aastad tegin. See, et meil, kunstnikel, saab olla reaalne roll ja kõik ei ole vaid meelelahutus ja lõbutsemine. Inimesed ikkagi saavad luua endale sellise maailma nagu nad tahavad, kui kõik tahavad. See oli peamine õppetund mulle endale.

Teine asi oli see, et sa ei tea ühtegi inimest enne, kui sa ei tea seda inimest. Olles korduvalt läbi lugenud mingisuguse ankeedi või eluloo või kolmanda inimese kirjelduse teise inimese kohta ja vaadanud fotosid, nagu see ettevalmistus protsess meil oli, siis ikkagi lood teatud kuvandi. See on muidugi nii inimlik asi, mida teha, kuid ma sain kõik need korrad, kui ma inimestel päriselt külas käisin, selle hoobi, et ei sa ei tea kedagi enne, kui sa neid ei tea.

See kõik on teinud mind palju alandlikumaks ja kasvatanud austust võõra inimese vastu. Iga inimese olemise või käitumise tagant võib tulla välja põhjus, miks ta selline on. Me ei saa seda enne mõista, kui me ei tea, seega on parem kõigiga alati aupaklik olla.

Kuula tervet “Saja lugu” albumit siit:

Vaata ja loe lisaks:

• Erki Pärnoja muusika ja tegemistega saad end kursis hoida siin.
• Saja Lugu fotodes

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (63)