Hanna Miller: avatud ateljeed – kunstielust Belgias

Sellest, et Brüssel pole sugugi ainult kuiv ametnikelinn, vaid väärib tänu oma elavale kunstielule, arvukatele galeriidele ning eelkõige – kõrgetasemelistele rahvusvahelistele kunstimessidele – isegi kunstilinna nime, olen kirjutanud varemgi. Seekord räägin ühest põnevast ja äärmiselt inspireerivast algatusest, mida olen siinmail juba aastaid nautinud ning mida annaks ehk Eestiski teostada. Juttu tuleb „avatud ateljeedest“ või „kunstikodudest“ nagu seda ehk eesti keelde võiks ümber panna.

Avatud ateljeede nädalalõppude traditsioon, mida korraldatakse Püha Martini – ehk siis Mardipäeva – pidustuste (Les Fêtes de la Saint-Martin) raames „kunstiralli“ (parcours d’artistes) nime all Tourinnes-la-Grosse´i ümbruskonnas Brüsseli külje all, on toimunud juba ligi pool sajandit. Mõtte algatajaks oli 1965. aastal keraamik Max van der Linden ning omal ajal osalesid ettevõtmises koguni Belgia suurnimed, maalikunstnikud Delvaux ja Magritte.

Tourinnes-la-Grosse´i kandis avavad sel puhul väikestes külakohtades uksed ligi 80 kodu või ateljeed, pakkudes vaatamiseks ligi 200 (!) kunstniku töid – maalist, klaasist ja tekstiilist kuni skulptuuri, keraamikani ning fotokunstist, puidust, graafikast ja segatehnikatest kuni ehtekunstini. Lisaks on mõistagi kohal kunstnikud ise, valmis vestlema ja selgitusi jagama. Ürituse korralduskeskusest saab 3 euro eest rinnamärgi, mis annab õiguse siseneda igasse osalevasse kodusse-majja-ateljeesse. Taskuformaadis kvaliteetne kataloog (5-8 eurot) pakub ülevaadet kunstnikest ja nende loomingust, lisas on külastusaadressid ja kaart. Abiks viidad teedel ning info internetis. Muuseas, kogu korraldustöö toimub vabatahtlikkuse alusel, st tegemisrõõmust ja tahtest jagada ning seeläbi näidata paikkonna elutegevust ja edendada ka turismi.

Vanast laudast hubaste salongideni

Meie avastamisrõõmu täis ringkäik algas ühe taluõue kõrgesse lillepuhmasse mattunud vanas mahajäetud kanalas. Väikeses ruumis rippusid redelipulkadel taiesed, aknalaudu täitis põnev keraamika ja kõrvalruumis lükkas noor kunstnikust perenaine värskelt vormitud leivapätse labidal ahju. Külaliste kostitamiseks või soovijaile kaasa ostmiseks. Midagi ehedamat oleks olnud raske tahta! Järgmine kohtumine ootas ees tillukeses ateljees vanas aednikumajas, mis oli omandanud modernse sisekujunduse, maast laeni aknad aeda avanemas.

Kunsti võis vaadata kenade eramute hubastes salongides, kitsastes esikutes, soojades köökides, intiimsetes ateljeedes või hoopis vanas laudas või kaunis talveaias. Kord täitis ekspositsioon kogu maja, kus lastetoad kraamist tühjaks tõstetud, seintele valged voodilinad maalidele taustaks riputatud, kord pooleldi remondis vana aidahoone – maalid seintel, portselan riiulitel, skulptuurid põrandal ja hõõgveini anum nurgas. Ikka küünlad akendel või kamin sooja andmas, köögis aurav kõrvitsasupp või omatehtud küpsetised, mida siis kõigile külastajatele koduselt pakuti.

Elamised tagasihoidlike fassaadide taga olid kaunid ja maitsekad, high-tech sisustusega köögid särasid läikivast metallist ja kunsti jagus seinast seina – tõeliste professionaalide loomingust kuni iseõppinud hobikunstnike taiesteni. Kõikjal ootas ees sõbralik vastuvõtt, kõik sisenejad olid oodatud – ja huvilisi jätkus!

Mõistagi oli võimalus ka eksponeeritud kunsti osta. Iga kohtumine oli eriline, soe ja meeldejääv, rääkimata uskumatust loovuse kontsentratsioonist ses väikeses piirkonnas.

Siinkohal läheb mõte Eestis ülipopulaarseks saanud aia- ja kodukohvikutele.

Miks mitte lisada neile koduaedades kunsti väljapanekud, olgu siis tegu proffide või harrastajatega, kunsti või käsitööga? Ja nii nagu siingi, pakkuda võimalust tööde-taieste väljapanekuteks oma aias, terrassil või kodus neile, kes sellest huvitatud on? Sellised toredad kunstikodude üritused on saanud Belgias väga populaarseteks, toimudes nüüdseks mitmes paigas – kui Valloonias, siis prantsuskeelse nimetusega parcours d’artistes, kui Flandrias, siis artistentour´i nime all, rääkimata Brüsseli erinevatest linnarajoonidest.

Nina Joerchjan

Professionaalse kunstniku mõistest

Kui esimesel korral läksime välja mõttega, et põnev ju lihtsalt kohalikke elamisi näha ja heita pilk nö „fassaadide taha“ ning eeldades, et eks see eksponeeritav saab olema üsna harrastustasemel, siis nüüdseks teame, et oodata võib tõelisi elamusi!

Kõige üllatuslikum oligi üleüldine tase. Ei mingit (või kui, siis ülivähe) piinlikku diletantismi! Kui autoritelt küsisin, kas üks või teine on „professionaalne kunstnik“, ei saadud mu küsimusest üldse aru. See
üllatas ning tekitas huvi asja lähemalt uurida.

Mõistagi on Belgias olemas professionaalset kunstiharidust andvad kõrgkoolid (akadeemiad, instituudid, ülikoolid, kuidas iganes see nimetus ka poleks), kuid lisaks neile on näiteks Brüsselis pea igas linnaosas kunstiakadeemia, mis avatud kõigile ning mis meie mõistes on sisuliselt „rahvaülikool“ või „õhtukool täiskasvanutele“.

Kuna sõna õpetaja kõlab prantsuse keeles „professeur“, siis peab olema üksjagu taustteadmist, et aru saada, millest tegelikult jutt, kui keegi ütleb, et ta on lõpetanud „kunstiakadeemia x professor x käe all“. Teisalt – õpetus neis „rahvaülikoolides“ on väga kõrgel tasemel. Juhendajateks mõistagi professionaalid ning valida võib maali ja joonistamise, graafika, skulptuuri, keraamika, tekstiili, segatehnikate jne vahel ning kogu programmi läbimiseks kulub aastaid. Õppe juurde käivad näitused, tööde hindamised, kursuste kordamised jne. Keraamikat võib näiteks õppida kokku üheksa aastat! Õppetöö on tasuline, kuid paljud materjalid ja võimalused on kooli poolt (rahastamine tuleb osaliselt kommuunidelt /valdadelt, linnajagudelt). Kursuste hinnad on isegi odavamad kui Eestis.

Sebrad, Nina Joerchjan

Autoritega vesteldes hakkasin tasapisi loobuma päringust „professionaalse kunstihariduse“ järele: kui keegi ongi põhierialalt finantsist või insener, kuid on õppinud 5 või ka 9 aastat lisaks maali või keraamikat, harrastanud seda kümmekond aastat, osalenud täienduskursustel, näitustel ja tema tööd on huviäratavad ning veenvad, igati professionaalsed, siis mis tähtsust sel „ametlikul“, tänaseks (praeguste võimaluste juures) ehk isegi aegunud liigitusel on? See „patune mõte“ tuleb paratamatult pähe.

Seda enam, et üsna pea sai selgeks teinegi aspekt: vabakunstnikuna Belgias ära ei ela. Kel eriti õnne, leiab erialase töö palgalise kunstiõpetajana või -õppejõuna kõrgkoolis või mõne muu erialalähedase teenistujakoha, kuid enamasti jääb kunst – ka „professionaalidel“ – vabaaja harrastuseks. Teisiti pole lihtsalt võimalik. Kui ei hakka just ühtlasi ettevõtjaks, kes korraldab ise kunstikursusi, -töötube, tehes ise selleks reklaami, leides õppureid, üürides ruume jne. Taoline „ettevõtlus“ on väga levinud, aga pigem võimaldab see tagasihoidliku äraelamise, sest ega iga hea kunstnik pole tingimata hea mänedžer. Üürid on kallid ja tunde antakse seetõttu tihtipeale oma kodus suure söögilaua taga (mis ei pruugi olla aga sugugi kehv paik!). Loomulikult veab neil, keda peab ülal partner või kel on ka muud sissetulekuallikad (pärandist, rendist vms).

Enamasti on „leivatöö“ aga hoopis muu.

Nii vestlesin maalikunstnikuga, kes töötas müüjana  kaubamajas, skulptoriga, kes õmbles moeateljees pruutkleite, keraamikuga, kes töötas tervishoius jne.

Tihtipeale alustatakse kunstitegemisega või pühendutakse sellele täiega alles pensionieas. Ja ei maksa arvata, et seepärast on tulemus diletantlik! Kaugel sellest! Taoliste kunstiürituste kõrge tase suudab siiralt üllatada iga kord ja sunnib mõttes ütlema – „kogu lugupidamine“. Ma ei tea, kas kandidaadid peavad eelnevalt läbima ka „ekspertkomisjoni kvaliteedikontrolli“ või ongi üldine tase – ja enesekriitika – lihtsalt nii kõrge.

Valiku, keda külastada, saab teha enda jaoks juba internetikataloogi põhjal ja seda erialade/valdkondade lõikes või omada ülevaadet tagantjärele internetis, kuigi päriselamuse saab ikka vaid kohapeal, boonuseks võimalus näha „heki ja fassaadi taha“, kohtuda ja lasta end inspireerida.

Kunstnike Liitu Belgias ei olegi

Kui tundsin huvi, millist tuge pakub kunstnikele Belgia Kunstnike Liit, sain teada, et sellist ühendust siinmail polegi! Ei suutnud seda uskuda ning toksisin Google´isse Artists Union Belge ja sain ka tulemuse, kuid tõepoolest – see liit ühendab vaid etenduskunstidega tegelejaid, lavakunstnikke, interpreete. Kujutava kunsti osas sarnane erialaühendus puudub. Seda kinnitasid mulle nii eestlanna Ülle, kel taskus hoopis Tartu Ülikooli Õigusinstituudi diplom ja kes õppinud kunsti USAs, kui ka Nina, kes lõpetanud Leuveni Kunstiakadeemia maali erialal.

Kui ajutiselt (kuigi juba üsna pikalt) Brüsselis elav Ülle saab tänu abikaasa põhitööle rahulikult maalimisele-joonistamisele pühenduda, siis Nina peab end kunstist ka elatama ja annab nii eratunde kui ka kunstikursusi kommuunis. Teineteisega tutvusid nad Brüsseli äärelinna kommuuni kunstnike klubilises ühenduses, mille näituse kaudu minagi nendega lähemalt tuttavaks sain.

Tervureni kommuuni kunstnike ühendus on aga tõepoolest vaid huviala- või ka erialaühendus, sest koos on üksjagu lihtsam kasvõi näitusi korraldada. Toetust kommuuni (valla, linnajao) poolt on vaid sedavõrd, et kohalikus „vallas“ ei pea nad heal juhul ruumide üüri maksma, kui näitus õnnestub teha sealses kultuurikeskuses. Naabervallas aga ruumi üüri maksmisest enam ei pääse ja sellest ei pääse ammugi galeriides või muul erapinnal. Küll on see siis aga juba kokkuleppe küsimus ning kenal suveajal oli tõeline vedamine, kui naabruses asuva vana abihoone suurt telliskiviseina kunstnikel tasuta kasutada lubati.

Kunstnik peab hoolitsema ise nii oma ateljee kui ka tööde müügi eest ja mingeid riiklikke toetusmehhanismi ei ole.

Ise tuleb maksta üüri ja reklaami eest ning ka katalooge teevad kunstnikud oma raha eest. See kõik on siinmail iseenesestmõistetav ning minu jutt meie Kultuurkapitali toetustest, olgu näituste korraldamiseks, kataloogide tegemiseks, ruumide üürimiseks või ajuti ka toimetulekuks, paneb Belgia kunstnikke alati naeratama – see on nende jaoks lihtsalt liiga ilus, et olla tõsi!

Kui Kunstnike Liidu ja Kultuurkapitali veebilehti tõenduseks näitan, jäädakse tõsiseks … „Oh, seda on rohkem, kui unistada julgeks!“, öeldakse. Mis seal salata, tunnen vaikselt rõõmu ja uhkust, et meil taas midagi koguni paremini korraldatud ja paremal järjel on kui „vanas heas ja jõukas Euroopas“. Igatahes positiivne üllatus! Pealegi on Kunstnike Liit ka tegijaile teatavaks seljataguseks, olgu või sotsiaalse kindlustunde andjaks, infovõrgustikuks või erialaseks suhtlusringiks, mis annab sedavõrd individuaalse töö juures nagu seda on kunstilooming ikkagi mingi kuuluvustunde, mis kõigile nii vajalik. Ei, midagi sellist Belgias ei ole, kinnitavad mulle kõik vestluspartnerid. Igaüks peab vaatama ise, kuidas hakkama saab. Teatud abi pakutakse küll paberitöös, lepingute ja maksude vormistamisel, aga needki teenused tuleb endal kinni maksta.

Koostöö galeriide ja kunstimessidega

Siingi kipuvad kõikide vestluspartnerite vastused sarnased olema, tõdedes esmajärjekorras, et koostöös galeriiga võib kunstnik muutuda galerii „orjaks“. Tähendab see aga seda, et galerii kui kommertsettevõte tellib kunstnikult – ja peab seda paratamatult oma eksistentsi nimel tegema – „minevat kaupa“, määrates ise hinna. Näiteks toodi mulle juhtumeid, kus kunstnikult tellitakse galerii poolt ette antud mõõtudes (optimaalne interjööri jaoks) teoseid teatud kindla motiivistikuga või tonaalsuses, mis hästi müüb. Jah, rahaliselt võib see tulus olla, aga loojahinge ei pruugi see rahuldada. Kunstnik pigem lõpetab suhte kui jätkab tootjana, pealegi seeriaviisil.

Galeriisse lihtsalt töid müügile anda pole samuti alati lihtne ja kui võetaksegi, kuulub kuni 50% tulust galeriile müügitöö, ruumirendi, reklaami eest – nagu ikka. Mõistetav, aga seda protsenti peavad kunstnikud liiga kõrgeks. Sama kehtib pikema koostöö puhul galeriiga või seal näituste korraldamisega. Kataloog, avamisüritus – kõik maksab ja sugugi mitte vähe ning kulud tuleb kanda – lõpparvestuses – ikkagi kunstnikul endal. Ka kunstmessile pääseda pole kunstnikul ilma „seljataguse“ galeriita pea üldse võimalik ja maksab see nii või teisiti väga palju, tõdevad mu vestluspartnerid kõik kui ühest suust. Nina toob näiteks, et messil osalemine koos kõikide sellega seotud lisakuludega võib maksta vähemalt 1000 eurot, aga selle raha„tagasiteenimine“ pole teadagi garanteeritud.

Nina Joerchjan käekott

Aastaid tagasi tellis Nina Belgia kuulsa luksuskaupade tootja, firma Delvaux meistrilt oma kavandi järgi nahast valmistatud käekoti, millele meister kandis pealispinnaks kunstniku loodud pisimaali (õli lõuendil). Tulemus on tõeliselt eksklusiivne, kuid tootjat pole Nina oma suurepärasele ideele siiani leidnud „Oleks mul hea marketingispetsialist, ehk siis“, lausub ta täis õhinat selles liinis jätkata. Lisaks maalile tegeleb ta ka skulptuuriga. Õues seisab kuivadest tammelehtedest valmistatud „piison“, väiksem on toas ja töö alles käib. Aafrikast võlutud Nina tahaks terve piisoniperekonna valmis saada ja mõnel näitusel välja panna. Mõistagi loodab ta, et ehk ostab mõni kommuun selle oma parki või avalikku ruumi ilmestama. „Täielikult loomingule pühendumiseks peaks kunstnikul olema sponsor,“ võtab Nina me jutu kokku.

Mõte liigub vanade kuulsate flaamlaste juurde, kes lõid oma šedöövreid metseenide toel … Jah, igivanast tõest, et – loovusega õnnistatud vajavad  toetamist ja raha vajab loovust, et õnnistatud olla – ei saa üle ega ümber. Aga ei tahagi siinkohal lahata seda igivana dilemmat, vaid väljendada vaimustust, mida tekitab Belgias traditsiooniks saanud “avatud kunstikodude nädalalõppudel” kogetav loovus, see inimloomuse loomulik osa, mis tahab arendamist, väljendamist, jagamist ning pühendumist, rikastades ja    inspireerides kõiki, kes sellega kokku puutuvad. Kunst on saanud inimestele  vajaduseks, olemata enam piiritletud ja elitaarne, vaid vähestele “professionaalidele lubatud mängumaa”. Miks mitte ka Eestis?

Hanna Miller

Hanna Miller

Hanna Miller on ajutiselt Brüsselis elav vabakutseline tõlkija ja ajakirjanik. Loe artikleid (4)