See juhtus 5. veebruaril, 2010 aastal. Noor naine lebamas jääkamakate all Peterburi inimtühjal tänaval. Sarnaselt tänase loo teisele kangelasele oli Milanagi algselt „omadele võõras ja võõrastele oma“. Eesti vene tüdruk Peterburis. Kelle mure?

2010. aasta talvel hukkus Peterburis jääpurikate tõttu nelikümmend inimest. Ühel traagilisel juhtumil kukkus purikas ote lapsevankrisse. Mitte tühja vankrisse. Samal ajal ja põhjusel kaotas elu Tallinnas nädalavahetust veetma tulnud Peterburi turist. Mõrvaritest jääpurika teema teravus jõudis laia avalikkuse ette ja võimude lauale just tänu Milana Kastanova lähedastele. Milana omaksed pidasid võitlust tema eest, aga probleemi valjuhäälse teadvustamise kaudu päästsid ise sadade inimeste elu. Järgnes nende ühine võitluslik retk tagasi ellu ja jätkuv igapäevane pingutus elu eest.

Milana lugu liitis tudengi Uus-Meremaalt ja Keiser Franz Beckenbaueri fondi, Eesti välisministri ja suurettevõtjad, mitmete riikide arstid, esmajoones aga sadu ja sadu tavalisi inimesi Eestis ning sõna otseses mõttes erinevatel kontinentidel.

Milana  kodus on suur kott toetavate nn fänni kirjadega, millest suurem on see Eestis vaid Anne Veskil. Kuigi, ega ma täpselt tea, võib olla on Milana kirjade hulk juba suurem. Ja kindlasti on Milana lool suur mõju Eesti inimeste heategevuslikule käitumisele. Traagilised ükskikjuhtumid kõnetavad. Milana lähedaste appikarje ulatus oli nii kriipiv, see puudutas igaüht, kes järjekordse artikli avas või blogipostitust luges. Just läbi konkreetsete inimeste lugude on oma usaldusvundamendi loonud Vähiravifond „Kingitud Elu“. Annetaja tahab näha inimese silmi.

Ei saa öelda, et heategevuse mõiste oleks Eestis kuidagi nurgatagune teema. Püsiannetused tõusevad. Keeruliste üksikjuhtumite puhul reageerivad inimesed silmapilkselt.

Seda positiivset suunda kinnitavad ka esimesed uuringud ja aegajalt toimuvad temaatilised konverentsid.  Kindlasti suureneb see ühiskonna üldise empaatiavõime, kindlapeale heaolu kasvuga.

Meil on rikaste edetabel ja oli mõjukate edetabel, kuid napib head ülevaadet Eesti suurematest metseenidest. Edetabelit ei ole vaja, aga veidi rohkem süvenemist tooks esile tegelikult fakti, et Eesti ettevõtlikud inimesed on ühtlasi suured ühiskonda tagasi panustajad. Välja paistavad ehk paarkümmend eredamat, kuid Eesti kogukondlikkuse tõttu on metseenide kandepind ja selle potentsiaal lai. Igal parema elujärjega inimesel on raskustega maadlev sugulane või koolivend. See puudutab.

Antud teema põhjalikumad käsitlused on meie kõigi huvides, arendavad kodanikuühiskonda, samas toetavad Eesti ettevõtja kui institutsiooni kuvandit. Tihti loetakse ettevõtjate raha, aga ei loeta kui palju perede arvelt tagasi antakse. Annetades, teed head eeskätt iseendale. Edasi.org rubriigis Tark Annetaja avab korra kuus heategevusega seotud teemasid EV Presidendi vabakonna nõunik Urmo Kübar. See teema on läbivalt sisse kodeeritud ka  “Ülestunnistuse” artiklisarja.

Gorbi juubel Londonis

Suurim heategevusüritus, kus minul on olnud võimalus osaleda, toimus 30. märtsil, 2011. aastal Londoni esindussaalis Royal Albert Hall. See oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu viimase juhi Mihhail Gorbatšovi 80. sünnipäevapidu. Tegemist oli avatud üritusega, millel osalemiseks tuli lunastada tavapärasest kallim pilet. Asja eest. Piletiraha kogus leukeeemiahaigete laste ravi finantseeriv fond. Mihhail Gorbatšovi abikaasa Raissa suri 20. septembril 1999. aastal Saksamaal, riigis mille taasühendamises mängis Gorbi suurt rolli. Remargi korras meenutan, et Saksamaa välisminister Klaus Kinkel saatis Gorbi-aegsele välisministrile, selleks ajaks juba Gruusia presidendiks tõusnud Eduard Ševardnadzele peale tema suhtes sooritatud järjekordset atentaati uue broneeritud Mercedese sõnadega „Saksamaa ei unusta iialgi Teie teeneid Saksamaade ühendamisel“.  Ronald Reagani 1987. aastal 12. juunil Berliinis peetud kõnes öeldu „Mr Gorbachev, avage see värav. Lõhkuge maha see see müür!“, viidi Gorbatšovi õnnistusel ellu 1989. aastal. Üleile sai Berliini müüri langemisest 29 aastat.

Kui kunagi on elanud mees, kelle puhul kehtib ütlus „omadele võõras, võõrastele oma“, siis see ongi  Mihhail Gorbatšov. 2. märtsil 1931. aastal sündinud Gorbatšov oli ja on populaarne vaid kodust kaugel.  Selle päeva eest ei ole keegi kaitstud ja loodetavasti on sinna veel minna ja minna, aga ühel hetkel kaetakse planeet Maa olulisemad linnad Gorbatšovi ausammastega. Washingtonis, Pariisis ja Londonis külma sõja lõpetamise eest, Berliinis Saksamaa taasühendamise eest. Paljudesse teistesse linnadesse kerkivad mälestustahvlid, nimelised raamatukogud, alleed ja tänavad. Gorbatšovi kodumaa jääb sellest monumendi rallist puututama. Trend on Stalin. Eesti, Läti ja Leedu passivad samuti. Põhjust on.

Leedu prokurörid on aastaid soovinud NSVL viimase liidriga vestelda. Küsimus, kui palju teadis Gorbatšov 1991. aasta 13. jaanuril Vilniuses toimunud tapmistest. Kindralid ütlevad, et nõusolek kasutada jõudu, ehk isegi käsk, oli suuliselt tema poolt olemas. Eeskätt just Vilniuse sündmused jooksevad punase niidina Gorbatšovi ja Jeltsini staatuse vahelt Balti riikides. Vilniuse järjekorras seisid Riia ja Tallinn. Õnneks kujunes kõik edasine teisiti.

See on see suuri riigimehi igavesti saatev vari, et millises punktis saabub edukate reformide ning sellega kaasnevate ühiskondlike muudatuste ja viimasest tulenevate ohvrite lubatav tasakaal. Kui palju reforme õigustab x arvu ohvreid, kui üldse.

Selle poliitsügise kõige suurem üllatus on tulemas Gruusiast. Tõenäosus, et veel aasta tagasi Kiievi katusel uitanud, kodakondsuseta endine Gruusia president Mihhail Saakašvili naaseb (võitjana) kodumaale, kasvab iga päevaga. Gruusia presidendivalimiste teine voor toimub 28. novembril. Veidral kombel on need valimised jäänud muidu Gruusia lembelises Eestis peaaegu tähelepanuta. Tegelikult on sõprade juures päris ärevad ajad. Detsember 2018 tuleb Gruusias särtsu täis. Saakašvili on Boriss Jeltsini ja Mihhail Gorbatšovi kõrval kindlasti üks mees, kelle puhul on viidatud tasakaalu otsimine pidev protsess. Ühelt poolt on palju tehtud ja teiselt poolt on suurt hinda makstud.

Seda enam olin Royal Albert Hallis istudes üllatunud, nähes, keda lääneriigid olid saatnud Gorbit tervitama või täpsemalt öeldes – keda ei olnud saatnud.

Suurbritanniat esindas suursaadik Venemaal, mida võiks pidada lihtsalt Gorbi alandamiseks. USAd esindas California kuberner Arnold Schwarzenegger, kuigi elus ja väga heas vormis olid mitu elavat presidenti. Sakslaste osalemist ei meenu tõtt öelda üldse, kui mitte pidada Saksamaa esindajaks kontsertõhtu üht peaesinejat Scorpionsi. Pika kontserdi jooksul järjest enam peale võtnud õhtujuhi Sharon Stone’i suus läks jutt õhtu edenedes päris käest ära. Kontsert kui niisugune oli esinduslik, kuid minu hinnangul hingeta. Spice Girlsi Mel C ja Mashina Vremeni, Paul Anka ja Hor Turetskovo – millised väärtused võiksid neid ühendada jäi selgusetuks. Royal Albert Hall ise oli aga pilgeni välja müüdud nii nagu Paavo Järvi juhitud Eesti Festivaliorkestri kontsert samas kohas tänavu augustis. Isegi kõige konservatiivsemal hinnangul koguti mitu head miljonit eurot.

Ainuke kohalviibinud maailmapoliitika tõeline raskekaallane sel õhtul oli erakordselt heas vormis, juubilarist mõned aastad vanem, Israeli president Simon Peres. Tema kõne erines kõigist tervitustest ja läägest „mees, kes muutis maailma“ juubeliõhtu pidevalt korratud sloganist.

Pea neli aastat varem oli Peres külastanud Tallinna. Israeli riigipead ei ole Tallinnas igapäevased külalised ja meie riigijuhte võõrustatakse sarnaselt USA presidendile viimasel ajal kolme kaupa, Läti ja Leedu juhtidega ühes paketis. Simon Peresi visiit 2007. aasta maikuus oli Eesti diplomaatia suur õnnestumine. Nii ta ajalukku läheb, kuigi selge on see, et Lähis-Ida ühe legendaarsema riigijuhi Tallinna saabumise põhjus oli osalemine uue juudi sünagoogi avamisel. Saatuse tahtel langes see sündmus pronksiööga ajaliselt väga lähestikku. Eesti vajas neil nädalatel iga rahvusvahelist toetusavaldust, rääkimata juba kaalukast, toetavast visiidist. Simon Peresi toetus stiilis  „iga riik teeb tema territoorumil asuvate mälestusmärkidega seda, mida ta tahab“, oli mõõtmatu kaaluga toetus.

Tallinna uue sünagoogi avamisele pühendatud bukletist märkasin aastaid hiljem ühte tuttavat nägu, kes jäi tookord ajakirjanikel tähelepanuta. Etteruttavalt viitan, et olin seda meest näinud 4. septembril, 2011 aastal Odessas kirjanik Isaak Babeli mälestuseks avatud monumendi avamisel. Sir Leonard Blavatnik karismaatiline Briti-USA miljardär, filantroop. Suur tegija Hollywoodis, lugematute heategevuslike algatuste toetaja, pikaajaline USA poliitika rahastaja ja mõjutaja. Londoni Modern Tate Gallery uus hoone kannab 2016. aastast nime Blavatnik Building.

Sama tagasihoidlikult seisis 20 miljardi EUR vara väärtusega Blavatnik  2011. aasta septembris Mihhail Zhvanetski, Babeli pojapoja Andrei Malaev- Babeli ja teiste kõrval kui Babeli monumendi üks kolmest peamisest rahastajast.  Odessas sündinud Blavatnik emigreerus Nõukogude Liidust 1978. aastal ja on oma kapitali teeninud turutingimustes.

Babeli ausamba rajamise toetajaid oli kokku kuueteistkümnest riigist, teiste hulgas Eestist. Ausamba idee autoriks ja vedajaks oli minu hea sõber Valeri Hait. Projekteeris Georgi Franguljan, muuseas ainsa Venemaal, sünnilinnas Jekaterinburgis asuva Boriss Jeltsini mälestussamba autor. Väga palju erinevaid inimesi mahtus Odessas 2011. aasta septembris ühele pildile. Nii nagu meilgi, 2013. aasta augustis Jeltsini bareljeefi avamisel. Enam ei mahuks.

Odessa naaseb silmapiirile

Gorbatšovi juubeli ja Odessa kalendriaasta ühe olulisema päeva, esimese 1. aprilli vahele jäi 24 tundi. Odessasse maandumise eel meenutuseks, et 2011. aasta 1. jaanuaril toimus Eestis oluline sündmus. Eestist sai eurotsooni liige. Minu jaoks tähendas euro tulek muuhulgas seda, et Tallinn-Odessa-Tallinn saja reisijaga tšarterlend ei maksnud enam 1 miljon krooni, vaid kõigest 65 000 eurot. Emotsionaalselt olid need täiesti erinevad numbrid. Odessa tuli taas päevakorda.

Kevadine Odessa ja pehme keelega stampväljendeid esitav Hollywoodi glamuur Londoni esindussaalis tundusid sel hetkel vastanditena. Armumine oli silmapilkne.

Soovituse jõuda Odessasse just 1. aprilliks andis mulle Raivo. Nende seas, kelle jaoks Odessa seostub nostalgiaga, ei tohiks olla palju inimesi, kes ei ole kuulnud Raivo Raidamist. Raivo ja tema varalahkunud partner Vitali Zinitšenko tegid aastakümneid Eestis tööd nn Odessa maailma loomiseks.

Kontakteerusin Raivoga 2011. aasta märtsikuus, „andku kohalik odessiit mulle nõu, mida Odessas ette võtta“. Idee kutsuda sõbrad 12. juuni õhtuks restorani Dacha oli mul pärit juba juba 2007 aastast esimesest Odessa külastusest ning nagu eelmises loos viidatud, sai hoogu juurde Peterburis, septembris 2010. Muud ei teadnud ma sellest värvikast linnast aga tol hetkel midagi.

Ärimees Nossov arvutas kiiresti sõrmedel „kui kõik tulevased sada reisijat ostavad Tallinn-Odessa-Tallinn lennule 600 eurose pileti, siis oleme ilusti nullis nii nagu septembris Peterburis käies“.  See on nüüd see hetk, kus kehtib sõber Noogi Volli ütlus „vennad Rebased, Laubre ja teised promootorid peavad värisema. Turule on saabunud uus tegija, kes ei taotle kasumit“.  Lennukis oli maksvat rahvast kolmandiku jagu. Hakkasime seda täitma kutsetega ajakirjanike ja kultuuritegelaste suunas.  Alustasime muidugi Anne Veskist ja abikaasast Bennost, kel  samuti juuni keskpaigas sünnipäev.  Ajakirjanik Jelena Poverina allkirjastas aastaid hiljem ajalehes Den za Dnjom artikli alalõigu „12. juuni fenomen“. Siin see fenomen on. Ei oska müüa.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.  

Meelis Kubits

Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)