„See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab, ja päevad läevad ja aastad mööduvad … „ laulis Ivo Linna Ott Arderi teksti.
On ju tõsiasi, et ajaratas pöörleb ühtmoodi nii üksikisiku kui riigi jaoks ja ikka ainult edasi. Laulud on olnud inimesele saatjaks erinevatel eluhetkedel. Laulutekstid, mis laulu mõtestavad, on endasse kirjutanud erinevate kümnendite aktuaalseid teemasid ja lauluviisides kõlavad omaaegsed poppstiilid. Seega, laulud on ajaloolise mälu kandjateks. Paraku on palju sisukaid laule jäänud minevikku ning kaotanud oma populaarsuse koos neid esitanud lauljate lahkumisega. Aeg-ajalt on mõni noor artist taaselustanud unustusse vajunud laulu, kuid sama õnne on ootamas veel sadu või enamgi meloodiat ja teksti. Käesoleva artikliga annan ma lühiülevaate eesti laulu arengust aastatel 1930 – 1989.
Kuldsed kolmekümnendad: saksa šlaagrid ja korporatsioonide laulud
1930ndad aastad olid noorele Eesti Vabariigile alles teine aastakümme ja päris oma meeleolumuusika loomise traditsiooni siis veel tekkinud ei olnud. Eestindati palju saksa ja ka ameerika päritoluga laule. Nii sai šlaagrist „Im grünen Wald“ Artur Rinne repertuaaris laul „Mets mühiseb“, mida rahva poolt hüüdnime saanud laulja, Meie Artur, esitas edukalt kuni kaheksakümnendate aastateni.
Teiseks levinud laululiigiks oli üliõpilaste korporatsioonilaulud, mille seast paljude populaarsus levis väljaspoole ühenduse piire ning nendest said lood, mida esitatakse veel tänapäevalgi. Näiteks lugu „Süüta noorus“, mille tekst keskendub Tartu tudengite muretule seltsielule, on värskenduse leidnud GlamBandi versioonis.
Meie meelelahutusžanri heliloojatest sai sellel kümnendil tuntuks Paul Tammeveski, kelle loomingus oli rahvalikke lugusid nagu „Katsu aga redelita“, „Ligadi-logadi polka“, kammerlikke viise nagu „Üksainus õis“ ja ka lööklaule nagu „Paula, Sul on poisipea“, mille 1937. aasta versioon kõlab hiljem mitu kümnendit rahvale unustamatuid teatri- ja filmihetki pakkunud Ants Eskola esituses. Selles laulutekstis peegelduvad vabameelsete kolmekümnendate moevoolud. Naise kuvand oli siis kõvasti muutumas, sest naised hakkasid kandma meeste riideid ja võtsid üle meeste soengud.
Kolmekümnendatel said laulukirjutajatena tuntuks veel Arnold Siirak, lauludega „Kui nutab viiul“ ja „Miks armastan neid kahte musta silma“, ning samuti Priit Veebel, lauludega „Kalevite kants“ ja „Nooruse laul“. Samuti alustas oma loominguteed Raimond Valgre, kellel valmisid hiljem meeleolumuusikas klassikasse kuuluvateks lugudeks muutunud aeglased valsid „Ma loodan, et saan sellest üle“, „Veel viivuks jää“ ja fokstrotilik „Helmi“. Need lood ilmusid ka tolleaegses rahva seas tuntud laulukogumikus „Modern Lööklaulud“. Järgnevalt saab kuulata laulu „Helmi“ 1990ndatel kolmekümnendate muusikat populariseerinud orkestri Modern Fox esituses.
Kirjad rindelt ja helge tuleviku ülesehitamine
Neljakümnendad aastad tõid Eestile sõja ja riigikorra muutuse. Raimond Valgre, kes oli siis oma loomingulise tegevuse õitsvas perioodis, kirjutas rindelt mitu tähenduslikku laulu: „Hall sõdurisinel“, „Peagi saabun tagasi su juurde“ ja „Ei suutnud oodata sa mind“. Kahe viimase loo tekstid oleksid nagu Valgre enda kirjad armastatule – esimene täis lootust ja teine täis pettumust. Kuulakem viimast kirjateksti varalahkunud näitleja Sulev Luige esituses:
Sõda sai läbi ja nõukogude elu Eestis hakati üles ehitama. Lauluviiside kirjutamise eeskujusid otsides ei vaadatud enam lääne, vaid ida poole. Laulutekstides pidi kajastuma optimistlik tulevik ja koostegemise rõõm. Tuntuks said uued tegijad nagu Edgar Arro lauluga „Kodulinn Tallinn“, Genadi Podelski lauluga „On kallis mulle kodupaik“ ja Boris Kõrver lauluga „Oi te poisid“, mille järgnevalt esitab peale sõjaaegsete kümnendite Eesti kuulsaim laulusaadik Georg Ots.
Nõukogude naise iseteadlik ja mehega võrselt tööd rügav kujund sai publiku seas populaarseks läbi Valter Ojakääru loomingu, mille näiteks on laulud „Tihemetsa Tiina“ ja „Rannakolhoosis“. See laul on eriti õnneliku saatusega, sest see on erinevate põlvkondade artistide repertuaaris tänapäevani. Järgmisena esitavad seda lugu paari aasta eest Eurovisioonil edukalt laulnud Elina Born ja Stig Rästa.
Hoogsa töötegemise kõrval oli siiski inimestel aega ka puhata ja ringi sõita. Lääne poole küll mitte ja itta paljud vabatahtlikult rännata ei soovinud. Seega jäi üle puhata Eestis. Leo Normet kirjutas 1946. aastal muusikali „Hermese kannul“, millest sai kuulsaks laul „Puhkus Viljandis“, mida esitab Eesti Raadio Meeskvartett.
Viiekümnendatel aastatel kirjutati muidugi ka laule ja tekste, mille mõõde ei olnud seotud kõrgemalt poolt antud juhistega. Helilooja Evald Vainu laulus „Ei kunagi“, mille teksti autoriks on tema abikaasa Erika Vain, kinnitatakse meile üldinimlikku tõde, et vaatamata ajaga hääbunud tunnetele, ei kustu mälestus koosviibitud õnnehetkedest mitte kunagi. Lugejal on siinkohal võimalik kuulata sellest loost Lauri Saatpalu versiooni.
Horoskoop ja Tippmeloodia
Kuuekümnendatel aastatel puhusid eesti levimuusikas jälle tagasi läänetuuled. See kümnend lõi alguse paljudele bändidele, populaarseks said biitmuusika ning bossa nova. Uno Loop, kes kogus tunnustust küll eelkõige samethäälse, stiilse lauljana, kirjutas ka mõned bossad, nende seast on enim mängitud mõnusat fiilingut tekitav „Kamina ees“.
Tallinnas ja ka Tartus toimusid jazzfestivalid kuni aastani 1967, mil need kõrgemalt poolt ära keelati kui läänelikku muusikat propageeriv sündmus. Nendele festivalidele pani aluse mitmekülgne helilooja Uno Naissoo, kes kirjutas end eesti laulu ajalukku lugudega „Mu kodu“, „Iial ei muutu võõraiks me“ ja „Neil päevil polnud algust“. Kuid eelkõige teab rahvas tema loomingut läbi 1969. aastal valminud filmi „Viimne reliikvia“ muusika. Järgnevalt kõlab Peeter Tooma esituses „Pistoda laul“.
Lisaks muusikafestivalidele hakati läbi viima ka mitmeid lauluvõistlusi. Eesti Televisioon korraldas aastatel 1968–1973 saatesarja Horoskoop, mis ületas siis kõik vaatajarekordid. Selle saate toimetajaks ja ka premeeritud heliloojaks oli Kustas Kikerpuu, kes kirjutas laulu „Meie kaks“, mida siiralt esitas noorukene Helgi Sallo.
Teiseks tuntud lauluvõistluseks oli Tippmeloodia, mis toimus aastatel 1971– 1975. Võistluse eelvoorus osalenud laulud esitati raadios ja nende seast valiti Estonia kontserdisaalis avaliku kontserdina toimunud lõppvoorus tippmeloodia. Selle sündmuse suurfavoriidiks oli helilooja Arne Oit. Tema laul „Nii kaugel kõik“ võitis 1972. aastal Heidi Tamme ja Jaak Joala esituses.
Muidugi oli sellel ajal tsensuur teatud teemadele ning laulutekstid pidid meeldima võimuorganitele. Aegajalt oskasid siiski kirjutajad kritiseerijaid üle kavaldada ning nii premeeriti Arne Oidi ja Heldur Karmo laul „Tsirkus“ ka nimetatud võistlusel. Selle laulu originaalesitajaks oli Heli Lääts ning Eestile sobivat tuulepööret tuli siis veel pea kakskümmend aastat oodata.
Ansamblite aeg
Seitsmekümnendatel ja eriti kaheksakümnendatel aastatel oli levimuusikas ansamblite tekkeaeg ning Tartus hakkasid alates 1979. aastast toimuma Tartu Muusikapäevad, mis olid just paljudele bändidele enda loomingu näitamise ja omavahel mõõdu võtmise võimaluseks. Tavaliselt oli ühe kindla grupiga seotud üks või kaks heliloojat ja võimekas laulusolist. Nii näiteks ansambel Apelsinile kirjutas lugusid enamasti Tõnu Aare ja laulutekste Ott Arder. Laulsid Mati Nuude, Jaan Arder ja Ivo Linna, kelle esituses kõlavadki filosoofilised read laulust „Aeg ei peatu“
Kui ansambel Apelsin eestindas oma repertuaaris palju ka läänemuusikat, siis meie progressiivse rocki alustala – grupp Ruja esitas ainult omaloomingut. Enamiku ansambli tuntud lauludest kirjutas Rein Rannap, kelle muusikalise keele ampluaa oli eriti lai. Nii on ansambel tuntuks teinud rokiliku ja eesti folkloori meeldivalt pilava loo „Must ronk“.
Urmas Alender, kes põhiliselt grupi laule esitas, oli karismaatiline solist ning tema esituses kõlasid veenvalt ka kabareeliku alatooniga laulud nagu näiteks „Tango“.
Rein Rannapil on loojana ka tugev lüüriline pool. Tema seda tüüpi lauludest on kuulsaim kindlasti „Raagus sõnad“, mis on juba nelikümmend aastat püsinud populaarsena erinevate põlvkondade lauljate seas. Järgnevalt esitab seda lugu koos autoriga Maarja.
Eelkõige lüüriliste lauludega on samuti tuntuks saanud Olav Ehala, kes kirjutas ka lavamuusikat, näiteks muusikali „Oliver ja Jennifer“ ja rockooperi „Johnny“ ning muusikat filmidele „Karoliina hõbelõng“ ja „Nukitsamees“. Selle 1980. aastal valminud filmi helikeeles kasutab ta, iseloomustamaks hirmsaid kolle, retromuusikat, aga häid ja ilusaid tegelasi saadavad klassikalised kõlad. Nii kõlabki väite tõestuseks Marju Kuudi ja teiste esituses „Rahalaul“. Selle ja ka teiste filmis kõlanud laulude tekstiautoriks on Juhan Viiding.
Mõned heliloojad kirjutasid laule, pidades silmas mõnda kindlat artisti. Nii näiteks tegi Andres Valkonen kui ta koos lauluteksti autori Leelo Tunglaga lõi kolmeminutilise jutustuse lauljannast, kes töötab õhtuti varietees. Kui lõpeb laul, siis jätab ta lava taha toolile tiivad ning ta näolt võetud rõõmsa maski taha näeb ainult garderoobi peegel. Laul „Valguses ja varjus“ oli kirjutatud Silvi Vraidile mõeldes.
Nõnda olemegi jõudnud oma ülevaatega lõpule, see tähendab kaheksakümnendate aastate teise poolde, mil Eesti levimuusika maastikule saabusid heliloojad Mikk Targo ja Heini Vaikmaa, kelle uudne, ruumi täitev helikeel kõlas ansambli Mahavok lauludes. Meenutagem näiteks lugusid „Mägede hääl“, „On läinud aastad“ ja „Tants läbi elu“. Ansambel tegi mõned aastad tagasi come-back’i ning omaaegse laulusolisti Kare Kauksi asemel on nüüd mikrofon Heini Vaikmaa tütre, Anet Vaikmaa käes. Ja et ansambel kõlab tänapäevasena, seda tõestab omaaegse loo „Minna lihtsalt nii“ tõlgendus.
Loomulikult ei suutnud ma eelnevas artiklis kokku võtta kogu Eesti kirevat levimuusikaelu. Need on vaid nopped minu vanavanemate, vanemate ja minu enda põlvkonna lauludest. Nendest, mis on mind oma helikeele- ja sõnaga puudutanud ja loodan, et ka Sind, hea lugeja!
Meil on muusikutega valminud laulukava, et vaadata tagasi mineviku lauludele, et anda neile korraks jälle võimalust meile oma lugu jutustada. Me kutsume Sind kontserdile „Mis küll saab sest laulust“, mis toimub 12. novembril ja 10. detsembril, kell 19.00 Estonia Teatri Talveaia restoranis. Esinevad: Erkki Otsman (laul), Aulis Nemvalts (saksofon), Andranik Kechek (klaver) ja Tõnis Tüür (kontrabass). Piletid on saadaval Estonia Teatri kassas ja Piletilevis.
Artikli kirjutamisel on kasutatud kirjandust:
- Anne Erm „Polkast rokini 2“, Tallinn „Perioodika“ 1989
- Valter Ojakäär „Kodumaa laulik“ , Tallinn „Perioodika“ 1986
