Ilmar Raag: modernse teatri vahepeatus

Foto: Kairit Leibold I Allikas: ERR

Teater NO99 lõpetas. Ilusasti emotsioonidesse pakitud tekst saadeti avalikkusele ja olekski justkui olnud kõik. Järgnenud sagin ajakirjanduses oli aga mitmeti huvitav, mis samastas Eesti ühiskonna pimeda ruumiga, kus kõik katsuvad elevanti erinevatest nurkadest. Mul ei ole täpsemalt siseinformatsiooni teatri kohta, et teha paljastusi, kuid lubage vaadelda siis pigem reaktsioone, et rääkida meist, pealtvaatajatest. Ja seejärel rääkida hüpoteeside tasemel.

Kõige jaburam reaktsioon saabus Jaak Madisonilt, EKRE torni otsast, kui ta pidas teatri lõppu oma erakonna töövõiduks. Pigem oleks tõene vastupidine hüpotees, et kui ei oleks EKRE-t olnud, oleks see otsus lõpetamise kohta ehk kiireminigi tulnud. Päris selgelt asusid EKRE ja NO99 meie antropoloogilise kultuuri eri otstes. Nende väljaütlemiste stiilis on olnud seda propagandistlikku hoogu, mille mõju erineb esmamuljest. See on õigupoolest väga huvitav kommunikatsiooni fenomen, mida on harva teadvustatud. Nimelt, mida selgemalt on kõnes välja toodud vastane, teda sildistatud ja rünnatud, seda vähem suudab selline tekst vastaspoolt ümber veenda. Teoreetiliselt vastandub „ründekommunikatsioon“ veenmiskommunikatsioonile, mida iseloomustab ühisosa otsimine ja loobumine vastase sildistamisest.

Viimase paari aasta süvenenud polariseerumine USA-s ja meilgi on seda nähtust külluslikult illustreerinud. Näiteks, kas kooselu seaduse ümber toimunud väitlused Eestis veensid väitluste teist poolt. Avaliku arvamuse küsitlused seda ei kinnita. Pigem nägime olukorda, kus „ründekommunikatsioon“ liitis ründaja kogukonda ja samal ajal ka … liitis vastaskogukonda. Nii on EKRE valitud kommunikatsioonistrateegia üheks tunnuseks see, et selge eristumisega liidab ta endaga erinevaid rahulolematuid konservatiive ja samal ajal annab elumõtte ka võitlevatele liberaalidele. Mõlema poole juttudes tuleb aeg ajalt välja viimsepäeva lahingu metafoor, mis nõuab kohest võitlust, sest Mordor on ennast selgelt paljastanud.

Kuidas teha ühiskonnas head kriitikat?

Mõni lugeja on siinkohal ehk solvunud, et ma võrdsustan retoorika mõttes EKRE ja NO99. Jah, see on liialdatud. No99 tegi erinevaid etendusi ja neid kõiki ühte patta panna ei tohi. Ometi te ei vaidle ju, et NO99 oli väga selge sotsiaalse positsiooniga teater. Omamoodi artist engagé võrdkuju liberaalide seas. Ja ehkki ka mina olen pigem liberaal, mäletan juba „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ etenduse ajal tunnet, et nende kriitika oli liiga mugavalt valinud kriitika objekti. Väga vaimuka farsi taga ei jäetud kritiseeritavale pea mingit võimalust kunagi ennast tõsimeelselt kaitsta. Sel puhul ei pidanud ma silmas kultuuriminister Jänest, vaid kultuurikorraldust üldisemalt. Minu jaoks on hea kriitika selline, mis esitab vastaspoole argumente nii veenvalt, et sa jääd neid ise uskuma, seni kuni ei tule veel tugevamad argumendid. Sarnaselt tundub mulle küündimatu iga kriitika, mis omistab vastasele ainult kritiseerija poolt valitud argumente. Olen näinud inimesi (ja juhte), kes kõhklevad halbade valikute vahel ja teevad raske südamega otsuseid. Avalikkuse kriitika omistab neile aga üldjuhul vaid sirgjoonelist pahatahtlikkust, mis jätab arutelust välja kõik alternatiivsed tegevuskäigud.

Erand, mis iseloomustab seda mõttekäiku on diskussioon, mis on toimunud Konstantin Pätsi  tegevuse üle aastatel 1939-1940. Tänase päeva seisuga on Eesti avalikkuse ees läbi arutatud mitmed Pätsi ees seisnud dilemmad ja sellisena ei ole ka Pätsi isik enam kindlasti ühetähenduslikult mõistetud. Fair enough.

Ma ei saa NO99 puhul lahti tundest, et püüdes seista oma ideaalide eest, oli nendegi kommunikatsioon aeg ajalt sarnane eespoolmainitud „ründekommunikatsioonile“, mis liitis omasid ja aitas samal ajal ka konservatiividel paremini voolida oma platvormi. Võib-olla on see ainult minu taju probleem ja päris kindlasti ei tunnetanud kõik inimesed toimuvat samades terminites. Kuid ma võin mürki võtta, et EKRE rünnakud NO99 teatri vastu oli vesi selle teatri veskile. Modernset kunsti iseloomustab ajaloos tihti ihalus skandaali järele. Nende DNA-sse on sisse kirjutatud unistus mädanenud kodanlase raevust. Kas impressionistid jätsid maalimise järele, kui akadeemiale truu kunstikriitika põrmustas 1863. aastal „Tagasilükatute salongi“ pildid? Ei. Kas dadaistid mitte ei otsinudki ärritust, kui Marchel Duchamp pani 1917. aastal kunstisaali pissuaari, mida ta kutsus „Purskaevuks“? Kas Monty Pythoni liikmed ei olnud rõõmsad, kui mitmed riigid keelasid nende „Briani elu“ näitamise? Kõikide nende juhtumite puhul andis kunstnikele tegelikku innustust oma reaalsete vaatajate ja fännide poolehoid.

Kas NO99 oleks pidanud rohkem panustama lõpetamise PR-i?

Hoopis teisest vallast tuli aga probleem, mida tunnetas Oliver Kund Postimehe veergudel. Et teater ei soovinud avalikkusega pikalt suhelda pärast oma otsuse avalikustamist. Ajakirjanikud aga argumenteerisid sotsiaalmeedias, et maksumaksja raha kasutav teater on alati kohustatud avalikkuse ees aru andma oma tegevuse kõikide tahkude kohta.

Minu meelest aeti ajakirjanduses mõned rollid segamini. NO99 projekt on loomemajanduse üks huvitavamaid juhtumeid Eestis. Eelkõige sellepärast, et teatri direktori roll oli tänu Semperi ja Ojasoo kui kunstilise juhi rollile väga märkamatu suurele publikule. Aga mida me teame kunstnikest. Seda, et igal kunstnikul saabub varem või hiljem loominguline mõõn.

Tegin kunagi ise statistikat filmirežissööride edukuse perioodi kestvuse kohta. Tulemus ütles, et režissööri esimene murdepunkt pärast esimest filmi on teise filmi tegemine. Väidetavalt umbes 1/3 ei jõua iial enam teise filmini. Seejärel aga selgus, et minu veidi suvalises valimis mahtusid kuulsate režissööride parimad filmid enamasti umbes 10 aastasesse perioodi. Vaid vähemus suutis pärast teatavat kriisiperioodi uuesti hiljem midagi head teha. Ja vaid üksikud suutsid läbi aastakümnete kogu aeg tasemel olla. Asi ei pruugi alati ju olla ka kunstnikus, vaid publikus, kelle maitse muutub.

Meenutame neid popbände, kes tegid 20 aastat tagasi paar väga menukat plaati ja tegutsevad tänase päevani, aga muidugi ilma endise menuta. Eestist võime nii leida ansambel Apelsini või Rein Rannapi, kes kirjutas oma klassikaks saanud laulud juba 30 aastat tagasi. Paul-Eerik Rummo on kahtlemata Eesti luuleklassik, aga vaevalt suudab keegi meenutada tema mõnda hiljutist silmapaistvat teksti. Veljo Tormis ei kirjutanud oma viimase 17 eluaasta jooksul samuti midagi.

Kummaline on, et ka organisatsioonide puhul kehtib sama fenomen. Eesti iseseisvusaja teleajalugu on näinud, kuidas vaatajad eelistasid ETV-d, siis TV3-e, siis Kanal2-te ja nüüd jälle ETV-d. Ükski organisatsioon ei saa kindlalt garanteerida igavest liidrirolli. Ka meie teatrimaailmas on ju räägitud Linnateatri fenomenaalsest tähelennust, mida on seostatud Elmo Nüganeni erakordse auraga ja siis NO99. Viimased aastad on pigem kandnud erinevate teatrite võrdse kunstilise taseme märki.

Mis on teatri direktori roll?

Sellises olukorras tõuseb vähemalt teoreetiliselt esile teatri direktori või produtsendi roll. Tema asi on kanaliseerida kunstilise juhi loominguline palang juriidilisse ja majanduslikku vormi. Tema vastutab eelarve ja töötajate töölepingute eest. Ja nii raske kui see ka ei ole, ta vastutab ka alati ettenägematu talendi eest. NO99 mudel oli selles suhtes juba algselt jätkusuutmatu konventsionaalse teatrina ja toimis tõepoolest ajaliselt piiratud projektina. Kui sa asetad kõik munad ühte korvi, ehk kogu teateri kunstiline mudel toetub ainult ühele suurele talendile, siis varem või hiljem saabub lõpp.

Olen väga nõus Andrus Kivirähkiga, kes kirjutas: „Ma ei kujuta isegi ette ühtegi teist Eesti teatrit, kus peanäitejuhi loominguline kriis tähendaks terve teatri sulgemist.“ Ojasoo ja Semper on nii tugevad isiksused, et klassikalisele teatridirektorile ühes toas enam väga ruumi ei jagunud. Väga tähenduslik on, et N099 kodulehelt leiab Juta Saareveti nime tagant märke tegevjuht, aga temaga ei ole ajakirjanduses räägitud. Niisamuti ei ole klassikaliselt teatri direktori ametit.

Sealt edasi tuleb aga möödarääkimiste jada. Teatrirahvas tajus kevadel olnud ajakirjanduse arutelu NO99 tühjade saalide asjus pahatahtlikkusena. Neil endil oli ju samuti kurb mängida neile saalidele, eriti pärast seda, kui nad olid kogenud täielikku superstaari staatust etendustega, mida turundati geniaalse jõuga. Kui nüüd ajakirjanik uuesti soovis kokku saada, siis tajuti seda teatris kui järjekordset häbistamist kuulutavat kella. Sa võid tervitada EKRE-laste purtsatusi, aga rääkida motivatsioonikriisist on ka tegelikult raske.

Loomulikult oli lõpetamise otsus aus ja seda ei saa keegi ette heita. Aga täpselt seepärast ei saa klassikalise rollide jaotuse puhul kunstiliselt juhilt ka nõuda rohkemaid seletusi. Juhtrolli kommunikatsioonis võttis Kaarel Oja, kes nõukogu esimehena sellesse rolli väga hästi sobib.

Järgnevas etteheites teatrile, et nad ei teinud pressikonverentsi või midagi muud sarnast, ei saa ma nõustuda. Kahtlemata on NO99 lõpetamine uudisväärtusega lugu, aga avalikkuse informeerimise mõttes ei ole seal midagi ajakriitilist. Aeg on selles kaasuses kriitiline ainult meediakanalite omavahelise konkurentsi faktorina. Kõik need küsimused, mis maksumaksjat huvitavad teatri edasise korraldamise kohta, leiavad oma vastuse siis, kui inimesed on asju arutanud ja leidnud mingeid seisukohti.

Olen samuti kindel, nagu Jaak Allik, et kõigil NO99 inimestel on piisavalt potentsiaali, et mingis uues koosluses edasi minna. Seetõttu ei näe ma kogu loos midagi traagilist.

Ilmar Raag

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (14)