Meelis Kubits: Tallinn-Peterburi-Tallinn. Ülestunnistus #2

Vene rokkansambli DDT asutaja Juri Ševtšuk ja Meelis Kubits Riia korteri köögis I Foto: erakogu

Solomon Volkov (74) on New Yorgis elav vene-ameerika ajakirjanik ja muusikateadlane. Ta on kirjutanud mitmeid vene kultuurilugu käsitlevaid teoseid, mis on pühendatud teiste seas helilooja Dmitri Šostakovitši, poeetide Jossf Brodski ja Jevgeni Jevtušenko elule ja loomingulisele tegevusele. Üheks Volkovi viimaseks suureks tööks on „Dialoogid Vladimir Spivakoviga“, Eesti publikule hästi tuttava orkestri „Moskva Virtuoosid“ dirigendiga.

2019. aasta veebruari keskpaigas esinevad virtuoosid Tallinnas Estonia kontserdisaalis, justkui pikendades kuu esimesel poolel toimuvat traditsioonilist Mustonen Festi.

Andres Mustoneni 2013. aasta juubelikontserdi järel olin lava taga tunnistajaks, kui Spivakovi orkestri muusikud Mustoneni oma lemmik välisdirigendiks nimetasid.  Olen näinud publiku reaktsiooni Mustoneni tegevusele laval Tallinnas, Tel Avivis, Jerevanis, Brüsselis ja Odessas. Seda ei ole tema varsti juba pool sajandit kestva karjääri kohta palju, aga mingi pildi need kontserdid annavad. Reaktsioon on vaatamata publiku temperamendile olnud kõikjal sarnane. Vaimustav. Usun, et selle osaga lugeja nõustub.

Teisest küljest oleme 2015. aastal Corpore Tööjuubelit ette valmistades kaasanud eraraha Andres Mustoneni poolt loodud Tallinn – Tel Aviv festivali korraldamiseks. Pöördunud sõprade ja kundede poole, andnud ise oma viimase. Seepärast tekitavad sel nädalal avalikustatud Eesti Kontserdi erakorralise auditi tulemused mitmesuguseid tundeid. Aktuaalse Kaamera otse-eetris saatejuhi poolt kultuuriministrile esitatud küsimus, miks ei ole esitatud Eesti ühe tuntuima muusiku suhtes kuriteoteadet, on väga halb märk. Kõik me soovime läbipaistvust ja korda majapidamistes, eriti kui see puudutab maksumaksja raha käitlemist. Samas on kuskil olemas suur pilt, mida online kommentaatorina ei ole alati mahti märgata. Selliseid näiteid jagub lõppenud nädalal pea igasse päeva.

Teatri NO99 tegevuse lõpetamine tõi kirgede tormi ja viis Eesti Kontserdi siseasjadelt hetkeks fookuse. Hetkeks. Permantses eelarvekriisis ja topeltjuhtimist taluva Vene Teatri nõukogu esimees Jaak Allik soovitas ajakirjanikel NO99 rahvalt tähelepanu viimiseks tegeleda Mustoneni ja Nüganeniga. Sellist aega küll tagasi ei tahaks. Uuel nädal saab näha, kuidas üleskutsele reageeritakse. Paragrahvi järgi annaks palju inimesi kinni panna, sest arvestav osa kultuuriavalikkusest tegutseb kaunis läbipaistmatul väljal ja hallis tsoonis. Kaasavaraks väikesele ühiskonnale omane seotus jagaja ja saaja vahel. Selge see, et eraprodutsendid -ja teatrid kraabivad seina, kui loevad riigi kontrolli all olevate asutuste numbreid. Võti kultuuri rahastamise tulevikku võiks olla suurema eraraha sissetoomise läbi atraktiivse maksupoliitika ja selle arvelt riigieelarve kaudu rahastamise vähendamine. Viimane muuseas väheneb nii või naa. Jälje jätavad piirikaubandus ja fakt, et järgmine EV 100 programm tuleb täpselt 100 aasta pärast.

Solomon Volkovi 1995. aastal kirjutatud ja 2007. aastal eesti keeles, Milvi Aasaru tôlkes avaldatud “Peterburi Kultuuri Lugu“ on soovitus igale inimesele, keda Peterburi kultuurilugu köidab. Ehk isegi eeskätt neile, kes erinevatel põhjustel ei saa või ei taha seda meile kõige lähedasemat metropoli külastada, kuid omavad siiski kultuuri- ja ajaloohuvi. Solomon Volkov vôtab 650-l lehel kokku Peterburi tekke- ja arenguloo läbi seal elanud ja tegutsenud väljapaistvate heliloojate, kirjanike ja kunstnike tegevuse, jõudes ausalt ja proportsionaalselt tähelepanu jagades meie aega, Peterburi tuntud rokkariteni. Boris Grebenshchikov, Viktor Tsoi, Mike Naumenko, Juri Ševtšuk ja teised. Volkov kirjutab „kohalike rokkansamblite valjud helid rõkkasid nüüd peaaegu igas Leningradi kitsas ja kõmavas “kaev”-õues, peletades eemale Dostojevski Peterburi-romaanide kangelaste viirastusi. Läks täide see, millest kuulutava prohveti meelsusega laulis üks Leningradi juhtivaid rokkareid, raevukas Juri Ševtšuk… Ševtšukile oli määratud luua linnast suurepärane rokkballaad, mis hiljem lendas üle maa ja muutus uue Piiteri sümboliks:

Peterburi-must koer, kas vähegi elus
miski su ajast näritud müüride riigis?!
Sa vaikid, oled alati rahus nii suures-ka suurima muutuse pekslevas tiiglis.

2016. aasta alguses kontakteerusin Solomon Volkoviga, Eesti lugejale hästi tuttava Aleksandr Genise vahendusel. Soovisin mõlemad mehed kutsuda meiega kaasa kodanikudiplomaatia initsiatiivile “1000 eestlast Peterburis”. Mul ei olnud aimugi, et Genis on seadnud Venemaa külastuse eelduseks olemasoleva presidendi lahkumise ja peab sarnaselt Mihhail Barõšnikovile sõna. Õnneks ei keela see neil käia Tallinnas, kus Genis on regulaarne külaline Dovlatovi päevadel, kirjanduslikul nädalavahetusel, millel on  juba aastaid Tallinna kultuurikalendris oma selge koht. Suur tänu selle eest idee algatajale Oliver Loodele ning algsele kunstilisele juhile, nüüd juba aastaid lisaks peakorraldaja tööd tegevale Jelena Skulskajale! Mihhail Barõšnikov omakorda saabub Eestisse juba loetud nädalate pärast, Tallinna Linnateatri festivali “Talveöö unenägu” raames. Tema tulek Tallinnasse on suur sündmus. Mõned aastat tagasi Riias antud etendused läksid vaatamata 120 eurot maksvatele piletitele täismajadele. Nõudlust hoiavad juba varem viidatud pôhjustel turistid Venemaalt ja Valgevenest.

Kui kontserdid ja teatrietendused ühele poole saavad, raamatud loetud ja David Vseviovi saated kuulatud, taastub tavapärane elu, mis on kahe naaberriigi suhetes täis eeskätt poliitikat ja sellest tulenevaid varje. 2010. aasta on Eesti ja Venemaa poliitilistes suhetes väga omapärane periood. On justkui üldtuntud teadmine, et 2007. aasta pronksiöö külmutas igat laadi läbikäimise, nii majandusliku kui poliitilise. Kui tagantjärgi statistikat vaadata, siis viimane seda ei kinnita. Toimub mitmeid ministrite tasemel kohtumisi, mida oleks täna raske ettegi kujutada. 2011 aasta alguses Jaani Kiriku avamisel Peterburis osales president Toomas Hendrik Ilves.

Peale pronksöö ehmatust tekkinud suur toetus ja usaldusvaru jääb Reformierakonna kasutusse, kuid ei väljendu enam reformides.

Eestis kestab periood, mida kuus aastat hiljem nimetab esimesena kaotatud kümnendiks Rain Lõhmus.

Veidi hiljem, 2016. aasta presidendivalimiste ajal kirjutavad ühel ja samal päeval teineteisest sõltumata kaotatud kümnendist presidendikandidaat Allar Jõks Eesti Ekspressis ja Igor Rõtov Äripäevas. Samal ajal on Venemaal huvitav. Noor president Dmitri Medvedev annab igapäevaselt signaale, et soovib olukorda muuta. Räägitakse moderniseerimisest, õhus on tunda „perestroika light“ lõhna. Medvedevi meeskond töötab selges teadmises, et nende liidril lubatakse riigipeana jätkata. Mitmed Medvedevi siseringi inimesed lähevad retoorikas väga kaugele, üheks neist on Eesti juurtega Igor Jürgens. Need on huvitavad „oleksid“, mis oleks saanud Venemaast kui Medvedev mitte ainult ei oleks ette kujutanud, et ta läheb  järgmist ametiaega püüdma, vaid oleks ka reaalselt läinud. Kõik läheb siiski teisiti. Venemaal taastab 2012. aastal ainuvõimu Vladimir Putin ja Eestis 2014. aastal Taavi Rõivas demokraatia. Viitasin viimasele 2016. aasta 22. novembril ilmunud Eesti Ekspressi artiklis, päeval mil astus ametisse Jüri Ratase juhitud valitsus. Ilma igasuguse nalja või irooniata.

2010. aasta augustis käisin Peterburis KINO tribuutbändi Viktor kontserdil, mis oli pühendatud Viktor Tsoi surma aastapäevale. Peale kontserti üritasin grupiga kontakti saada, et neid Eestisse kutsuda, kuid honorar käis üle pea. Meie „õnneks“ on aga igat laadi sanktsioonid ja muidu globaalse majanduspoliitika pöörded teinud meile nii mõnegi importkauba kättesaadavamaks. KINO Viktor esineb Tallinnas juba 7. detsembril.

Peterburis, kohe Nevski prospektil, Kaasani katedraali ees paikneb ausammas ühele kõigi aegade suurimale eestimaalasele, Barclay de Tollyle. Muuseas, just nädal tagasi saabus eelkutse Barclay de Tolly sõprade klubilt traditsioonilisele uusaastaballile. Siim Kabritsa fanatismil sündinud idee teadvustada Barclay de Tolly jalajälge, on hakanud elama oma väärikat elu. Arvo Pärt, Indrek Laul, Annely Peebo, Kaido Höövelson on esimesed Barclay de Tolly nimelise aumärgi laureaadid. Kõik nad on teinud Eestit suuremaks. Viienda laureaadi nime saame teada juba 12. jaanuaril 2019. aastal. Siret, Siim, Kristel, Priit ja Andrei on seda asja ilusti vedanud.

Kui jalutada Peterburi de Tolly monumendist mõned sajad meetrid edasi, on võimalus sattuda restorani Terrassa. See on üks enam kui sajast Ginza Projecti poolt juhitud ja peamiselt Moskvas ning Peterburis tegutsevast restoranide ketist. Ginza ja Novikov Group hoiavad vene toitlustusäri lippu kõrgel  Dubais, Londonis, New Yorgis ja mitmel pool mujal. Muuseas täpselt vastassuunas, Nevski prospektist vasakut kätt on hiljuti avatud ühele Eesti ettevõtjale kuuluv lounge tüüpi söögikoht, mis vaatamata oma vähesele elueale on juba leidnud äramärkimist Peterburi parimate seas.

Terrassa restoranist avanev vaade, suurepärases seltskonnas ja teise päeva meeleolus sünnibki idee pidada sünnipäeva Odessas. Ja mitte lihtsalt Odessas, vaid restoranis Dacha. On septembri lõpp, 2010. aasta. Esimese asjana sai selle tarbeks uuritud Estonian Airi käest pakkumist Tallinn-Odessa-Tallinn tšarterlennule. Viimane Odessa ja Tallinna vaheline otselend oli toimunud kaugel nõukogude ajal, see lisas motivatsiooni. Estonian Airi hästi põhjendatud vastus minu hinnapäringule, „edasi-tagasi üks miljon krooni“,  võttis tuju ära ja Odessa otselend ning linn ise koos Dachaga ununesid järgmiseks pooleks aastaks.

Õnneks ja toonuse hoidmiseks seisis Tallinnas ees DDT kontsert. Minu suhe Juri Ševtšukiga on eriline. Rõhutan, et minu ja mitte meie, sest ilmselgelt olin mina see, kes 15-aastaselt hakkas DDT-d kuulama. Küllap oli see 1990. aasta sügis, kui sõitsime klassiga Kuressaarest Tallinna ekskursioonile, millest on meeles peaasjalikult kolme vinuüülplaadi ost. Akvarium, Alisa, DDT. Sinna see muusikaline maitse jäi, kui mingist maitsest võib üleüldse rääkida.

Korraldajate turunduslik aps tõi 27. oktoobril Saku Suurhalli mitte just liiga rahvarohke saali, kuid seda enam suurepärane soojendusbänd Narva punt Avenue (nüüdsest AveNova) ja DDT püüdsid. Korraldaja sõnul olevat kohalikule venekeelsele publikuhuvile lisaks obaduse pannud pool aastat varem toimunud mõnede Venemaa intelligentsi esindajate kohtumine peaminister Vladimir Putiniga, õigemini selle kohtumise video sattumine avalikkuse ette.

Kõrvalpõike korras meenutan, et Vladimir Putini peaministri  periood on naaberriigi poliitikas aset leidnud kahel korral. 1999 sügis – 2000 kevad ja 2008 – 2012. See, 2010. aasta maikuus samuti Peterburis toimunud kohtumine sai üleilma kuulsaks. Vestlust sisse juhatades tegi Putin ettepaneku rääkida kõigest.

Seda, et mõned inimesed kavatsevadki kõigest rääkida, loomulikult ei aimatud. DDT liider Juri Ševtšuk teatas sissejuhatuseks, et talle olid helistanud mõni päev varem Putini abi ja palunud mitte esitada teravaid küsimusi, poliitilisi jne. Peterburis üles kasvanud Vladimir Putin, kellel on tema töö ja tausta tõttu täielik ülevaade teda ümbritsevatest inimestest, vastas repliigile omapoolse küsimusega „kak Vas zovut“,( „mis on Teie nimi?” ) Ja siis see juhtuski, sündis „Jura muusik“.

See, mis edasi sai, on teadaolevalt juhtunud vaid ühe korra ja tõenäosust, et see veel kunagi kordub, on täna väga keeruline ette kujutada. Venemaa valitseja sai korraliku loengu etteheidete ja küsimuste vormis.

Putini omapärane, aga vaieldamatu huumorisoon lubab selliseid vestlusi pidada, mistõttu ei saa üheselt väita, et tegemist oleks olnud täieliku Ševtšuki soologa, kuid selge on see, et ajalugu sel kohtumisel tehti. Nagu ütles muidu poliitiliselt keerulistes küsimustes alati ettevaatlik, elav klassik Mihhail Žvanetski paar nädalat hiljem kümnele miljonile televaatajale „terve riik hakkas neelama validooli“. Mitte keegi ei olnud juba aastaid üleüldse midagi küsinud ja nüüd korraga tema enda käest kaamera ees ja tunnistajate juuresolekul.

Nägin Žvanetski oskust „tippida vihmapiiskade“ vahel väga lähedalt mõned aastad hiljem, 2014. aasta märtsikuus tema 80. sünnipäevakontserdil Moskvas suures Tšaikovski saalis, kui „krõm naš”-ini oli jäänud mõned nädalad ja kui loožist vaatas kontserti Venemaa kaitseminister Vladimir Šoigu. Saal rõkkas naerda, sest 1000 inimest olid kokku leppinud, et toas viibivast roosast elevandist ei räägita.

Aastaid hiljem, istudes Riia tavalises hruštšovkas külas Juri Ševtšuki Ufaa aegsel kooliõel ja tema lätlasest abikaasal, ees kastrul pelmeenidega, küsisin Jura käest, mis tunne teda valdas peale dialoogi Putiniga. „Oli ebamääraseid vihjeid ja oli ka päris ähvardusi“.

DDT 2010. aasta Tallinna kontsert pidi lõppema meie esmakohtumisega, tutvumisega. Kontserdi toetajana olin selle korraldajalt välja kaubelnud. Juri Ševtšuk oli 1990ndal tema esimest plaati ostes, 2010ndal temaga tutvudes ja on ka praegu, 2018. aastal mitte lihtsalt suur muusik, vaid jätkuvalt sümpaatne, suveräänne kodanik. Seejuures on igapäevane elu pakkunud väga palju olukordi, kus olnuks põhjust kumiiris pettuda. Seni ei ole tulnud.

Lemmikmuusikuga kohtumise ootuses oli emotsionaalne seisunud iseenesest mõista kõrge. Eelsesiva kontserdi pärastlõunal astus Petseri kloostrist parajasti välja Tallinna taksojuht Vadim Kastanov, kui talle helistas tütre Milana Kastanova sõber. Ta teatas, et Milana saab jätkata ravi Saksamaal, sest just äsja kandis keegi tema kontole 150 000 krooni. Nii see oli, sest rohkem mul parasjagu ei olnud. Milana lugu on lugu omadele võõrast ja võõrastele omast noorest naisest. Aga eeskätt on see lugu suurest armastusest ja erakordsest elujanust, eeskujust meile kõigile.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.  

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)