Homme on laupäev ja ma kavatsen magada nii kaua kui võimalik. Lapsed kooli ei lähe, ise ka ei pea kuhugi kella pealt minema ja mingit lausa põletavat tööd hommikupoolikuks ka plaanis pole – nii et jah, tuleb mõnus hommik!
Kuule, tule nüüd üles! Kohe hakkab! Jah, mis sa magad siin nii kaua! Me jääme niimoodi hiljaks ju! Üles, üles!
Muidugi – jalgpall!
Olin selle täiesti ära unustanud. Naine ja lapsed, kes magavad puhkepäevadel minust tavaliselt palju kauem, on kõik üleval, vunki täis ja käib üks hirmus sagimine.