Ühel õhtupoolikul, kui olin lapsed bussile saatnud, et nad saaks vanaema juurde sõita, tundsin endas olevat suurt jõudu midagi teistsugust ära teha. Midagi füüsilist. Tervis oli hea, ilm kena, energiat tundus olevat pikemaks distantsiks. Terves kehas terve vaim!
Otsustasin, et täna on see päev, kui lõpuks teen ringi Viljandi järvele peale. Olen elanud siin linnas juba mitu aastat, tõsi küll, vaheldumisi maalelamisega, aga ikka on jäänud see ette võtmata. Olen väikese kadedusega kuulanud, kui mõned on selle ringi ette võtnud.
Teadsin, et see on 12 km. Tossud jalga ja läksin. Ainus, mis ma oma entusiasmis jätsin läbi mõtlemata, oli matkaks läbitav aeg ja pimenev aeg. Kell oli viis õhtul. Startisin rannast, reipal sammul, täis õhinat ja õnne. Õnneks oli põhjust – esiteks naudin ma aega iseendale, loodust ümberringi ning need loojangu vaated olid imelised! Helistasin oma emale, et lähen sellisele matkale ja ta muretses, et kuidas, kohe on ju pime! Aga mina olin justkui armunu, kes ei kuula teiste hoiatavaid ega murelikke soovitusi valida mõistlikumalt.
Mul oli tuul tiibades. Ma arvan, et naeratasin igale vastutulijale, sest julge pealehakkamine teeb inimese õnnelikuks! Etteruttavalt võin öelda, et naeratasin lõpus veelgi avalamalt, aga siis oli juba pime ning vaid ma ise ja tähistaevas võisid mu naeru tunnistajateks olla.
Pildistasin nutikaga müstilist õhtutaevast, korjasin metsikute õunapuude alt õunu janu kustamiseks, teel suhtlesin koerte ja lastega. Kuldse sügise viimsed riismed, veel on värve! Ja kui palju õhku – see magusvalus kõdunemise lõhn, mis tungib su sõõrmetesse ja aitab tunda elust täit mõnu, seda enam, kui oled tulnud läbi rasketest aegadest ja ikka elus! Tänulikkus vist ei saa enne seda tulla.
Alustasin oma ringi linna poolt, tagantjärele targana mõtlen, et oleksin võinud alustada vastupidi, aga siis oleks jällegi ära jäänud see eneseületus ja õppetund, mis järgnes, kui olin umbes 5 km kõndinud ja jõudnud teises maailmasõjas hukkunute mälestusmonumendini järve edelaotsas.
Edasi! Taevas värvus järjest punasemaks, päikseloojang kumas nagu tulekahju. Ja siis pöörasin ma endale tundmatule metsarajale. Hämarasse. Ma ei kujutanud midagi ette, vaid läksin. Äkki on see terviserada valgustatud? Kõndisin mõne kilomeetri, ikka veel vaimustuses oma retkest, kuigi valgust jäi üha vähemaks ja mets läks üha paksemaks. Veel kumas järv läbi puude, ent siis läks rada järvest kaugemale ja üha pimedamaks. Põnev! “Kuidas sa julged nii hilja üksi minna?” kummitas veel peas mu joogaõpetaja küsimus. Mida ma peaksin siis kartma? Mina, kes ma olen ju ometi nii julge.
Mu armumistunne sai reaalseks arusaamiseks tegelikkusest. Peagi oli nii pime, et ma ei näinud enam oma jala ette. Ega olnud mul ka ettekujutust, kui kaua või kuidas see rada veel kulgema hakkab. See oli tõesti dünaamiline rännak, mitte staatiline kulgemine, vaid üles-alla rühkimine ja lõpuks kottpimedas kobamine. Isegi pealampi ei taibanud ma kaasa võtta!
Varsti ei näinud ma enam ei looduse ilu ega ümbrust ning lõpuks ei näinud enam radagi! Paar korda turgatas pähe, et äkki keegi kusagil põõsas luurab ja ründab, inimene või äkki mõni loom? Aga selle mõtte raputasin ma endast ära, hirm ei aita mind siin. Äkki aitavad jalad?
Ma ei ole aastaid, vist lausa aastakümneid jooksnud, aga nüüd ma proovisin. Et kiiremini pimedusest välja saada.
See ei olnudki nii raske, hoopis üllatavalt hea oli. Noorena kehalise tundides joostes hakkas mul alati kõhus pistma, kurgus oli veremaitse ja hiljem olin ma jooksmiseks liiga ebasobiva kehaga, aga täna oli kuidagi hea. Tõsi, see oli justkui hädaabijooks.
Liiati oli teekond üsna ekstreemne (taas)algajale jooksjale. Just siis, kui olin taas orgu laskunud ja arvanud, et nüüd kohe peaks hakkama kergem…tuli uus mäkketõus. Pimedas. Ühel sellisel mäkketõusul tuli mul meelde, et mul on siiski taskulamp, telefonis. Akut oli veel 10% ja sellega vedasingi lõpuni. Ühtegi sportlast ega ka mitte kurikaela või kiskjat ma teel ei kohanud.
Küll aga rõõmustasid mind taamalt paistvad tanklatuled – ma olin jõudnud järve teise, kirdepoolsesse otsa. Nautisin linnavaadet ja aeglustasin sammu. Sain nüüd emale helistada, et olen metsast väljas, ta oli vahepeal helistanud, aga ma ei saanud rääkida, sest hingeldasin jooksmisest…
Mul jäi veel kõndida paar kilomeetrit, aga nüüd juba linnatulede kumas. Olin väsinud, aga tõesti õnnelik. Vaatasin selgesse tähistaevasse ja tundus – ta vaatas minusse! Mul läks kaks ja pool tundi matka läbimiseks. Ja milline õppetund, elamus, rahuldus. Eneseületus nagu pealehakkaminegi ja millegi lõpuleviimine, ega sellest vist suuremat rahulolu saagi olla.
Olen looduses ikka otsinud vastuseid. See retk oli mulle kui palverännak, kui sümboolne eluretk. Sa alustad hooga, armumisetundega, see kannab sind üsna kaua, sa usud endasse, kõik on võimalik. Su ümber on ilusad vaated ja kui naeratad, naeratavad inimesed ja elu sulle üldiselt vastu. Aga ühel hetkel oled sa üksi, hämaras, pilkases pimeduses ja sa ei tea, kui pikk on see pimedus. Sa ei tea, kas pöörduda tagasi või ikkagi minna läbi pimeduse. Ma ei ole tagasipöörduja. Tunnen, et annaksin siis nagu alla, oleksin arg. Olen edasimineja. Pimedusest läbimineja. See valgus tuleb jälle. Ja kõige tähtsam on hoida alles sisemine valgus, usk endasse. See valgustab ka kõige pimedamal ajal.
Elus on hetki, kus teised inimesed võivad sind hetkes aidata, toetada, kuid oma suurimad õppetunnid, pimedad tunnelid pead sa ikka üksi läbima.
Taevalaotus, tähed ja usk valgusesse näitavad teed. Ja paha ei tee ka taskulamp! Ühendades tunnetusliku, sisemise jõu ja hinge vajaduse mõistlikkuse, teadlikkusega, on meil võimalus läbida ka kõige keerulisemaid etappe.
Kui jõudsin tagasi randa, oma auto juurde, ei istunudki ma kohe autosse, et koju sõita. Võtsin hoopis veepudeli ja kui hästi maitses see kõige lihtsam jook – vesi! Ajasin käed taeva poole ja ütlesin vist liiga kõva häälega: “Aitäh!” Igaljuhul üks sportlane, kes turvaliselt valgustatud tasasel rajal minust mööda jooksis, vaatas mu poole ja tegi igaks juhuks väikese kaare jooksus sisse…
Epiloog
Üks asi ei andnud mulle kui rahutule hingele ikkagi rahu. Nimelt see, et poole ümber järve matkast pidin ma kulgema pimeduses ja seega jäi mul see osa rajast nägemata. Rahulikult nautimata. Järgmisel päeval läksin ja alustasin matka teiselt poolt ja siis nägin metsateid, kust olin väikest ärevust ja teadmatust tundes läbi jooksnud. Need olid ütlemata kenad rajad. Ka see nägemine oli sümboolse tähendusega – tihti ei näe me hirmununa ju asju selgelt. Me ei ole rahunenud meelega, vaid mingis teises seisundis, meis on miski vastupanu või põgenemissoov. Pimedus või pimestatus. Ja vahel ongi tähtis lihtsalt raskustest läbi minna. Ellu jääda! Hiljem saad analüüsida ja näha, mis siis seal pimeduse taga õieti oli või et milleks see vajalik oli. Elu, nagu hämarad rajadki on avastamist, õppimist väärt!
Hedvig Hanson
Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)
