Igor Kaasik: ikka ja jälle nutitelefonist, millest siis veel. Kooliõpetaja kolumn

Foto: Unsplash

Piinlik on juba nutitelefonide kallal võtma hakata. On tunne, justnagu peksaksid maaslamajat, hale hakkab. Haletseda ei ole aga siiski midagi, selle valdkonna äri õitseb ja õilmitseb ja meie oleme need, kes on jalust löödud ja meeleheitel. Vaadake või professor Taagepera hiljutist artiklit selle kõnekat pealkirja “Neetud nutitelefonid suretavad eesti keele”.

Kui varem räägiti rohkem sellest, et arvutite eest on kaitsetud lapsed, siis nüüd on näha, et kaitstud ei ole keegi. Praegu räägin siiski lastest. Minu vaatenurk õpetajana on kitsas, näen nutitelefoni jubeda nuhtlusena, tüliõhutajana, vahendina röövida meilt meie inimlikkus, sõltumatus, Saatana enda sigitisena, kui isiklikuks minna. Millest sellised primitiivsed kired? Kohe seletan.

Kuidas me elus hakkama saame, sõltub sellest, kuidas teisi mõistame. See oskus tuleb suheldes, teisele silma vaadates, näoilmet jälgides, häält kuulates selle kõikides nüanssides. Usun, et seda võimet nutitelefon nüristab. Mõned aastad tagasi märkasin vahetunnis, et lapsed ei vaata üksteisele enam otsa. Suurem osa istus oma telefonis ja kui sealt sõpradele ka midagi näidati, siis olid kõikide pilgud ekraanil. Sellest avastusest hirmutatuna nõudsin kõik telefonid hommikuti enda kätte ja poolteist kuud suutsingi seda korda pidada. Siis enam ei jaksanud. Telefone koguda, hoida ja pärast tunde jälle kätte jagada ei olenudki nii lihtne nagu arvasin ja tundus nõudvat rohkem energiat kui kogu ülejäänud töö.

Aga siiski, selle pooleteistkümne kuu jooksul hakkas midagi muutuma. Lärmi oli vahetunnis nüüd rohkem, aga see oli selline hea lärm, sündinud naljast ja müramisest ja väikestest pahandustest. Ühel päeval nägin, kuidas poisid mängisid kaarte. Kes oleks võinud arvata, et kaardimäng koolis mind rõõmustab, aga nii see oli. Poisid mängisid valetamist ja kes mängu mäletab, see ehk mõistab mind.

Ometi põhjust sõbrale silma vaadata ja sealt lugeda, mis mõtted tema peas liiguvad.

Telefon, va puuslik, ei lase inimesel ka üksi olla, hoiab meid pidevas suhtlusväljas. Pole hoo ega hoobi vahet, nagu öeldakse. Enesesse süüvimise aeg, vaimseks kasvamiseks vajalik üksinduse aeg kuivab kokku. Ühes oma kirjas Senecale on Lucilius kurtnud, et on muutunud halvemaks inimeseks. Seneca soovitab tal mõelda, mis juhtus. “Äkki viibisid inimeste hulgas?” küsib ta. Võib-olla viitaski Seneca sellele, et sõber Lucilius pole aega saanud rahulikult üksi olla.   

Ega me siin Eestis ainukesed hädalised ole. Prantsusmaal oli asi nii halb, et mobiiltelefonid keelati koolis lausa presidendi seadusega. Päris hiljuti olin külas ühes Kaliningradi parimas koolis ja nägin vahetunnis telefonidesse kadunud õpilasi, keegi isegi ei keelanud neid. Tundub, et Saksa koolides ollakse veel hullemas hädas. Praegu viib üks sealseid juhtivaid päevalehti Die Welt läbi veebiküsitlust, kas keelata riigi tasandil koolis nutitelefonide kasutamine. Seni on vastajaid pea 60 000. Neist 70% eelistab keeldu, 23% on selle vastu ja ülejäänud 7% on kahevahel. Vastuhääletajate põhjenduseks on selle keelu sobimatus tänapäeva.

Tänapäevaga ongi asjad keerulised. Mida see siis õieti meilt ootab ja missuguste oskuste ja harjumustega inimesed siin ja tulevikus hästi hakkama saavad? Kas arvuti ja nutitelefoni kasutamise vilumus juba lapsena aitab meid? Küsimusi, nagu ikka, on vastustest rohkem, aga vajavad vastamist.

Tundub, et on neid, kes mõnd vastust juba teavad. Paljud on kuulnud Waldorfkoolist, mis asub Silicon Valley’s. Selles koolis ei kasutata tundides tehnilisi vahendeid, aga pööratakse suurt tähelepanu käelisele tegevusele ja loomingulisuse arendamisele. Irooniliselt on suur osa õpilastest selle kandi tehnoloogiafirmade juhtivtöötajate lapsed. Need seal siis kopsivad ja värvivad, joonistavad ja rebivad, heelgeldavad, mängivad flööti ja tantsivad selle asemel, et juba esimeses klassis koode kirjutada ja ehitada roboteid. Meid meelitavad nad päevast päeva Lollidemaale, oma lapsi hoiavad sellest eemal. Peaksime neist vist eeskuju võtma või mis?

Muuseas, üks asi veel. Kas keegi teab mõnd paremat sõna nutiseadmete jaoks. “Nutitelefon” on kole ja eksitav sõna. Ei tee kedagi nutikamaks ja liiga pikk selle võitluse jaoks, mida peame pidama.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (9)