Peeter Koppel: ajalooline pisinäriline rahakoti kallal

Inflatsioon on raha ostujõu vähenemine, mille kutsub esile kas rahapakkumise kiire kasv või tootmissisendite (ja seega ka kogu tootmise) hinna kasv. Kui valitsus trükib ülemäära raha, siis pole midagi parata – hinnad peavad leidma rahapakkumisega uue (kõrgemal asuva) tasakaalupunkti. Kui kasvavad aga tootmissisendite hinnad (näiteks nafta või tööjõu hind), kandub see edasi lõpptoote hinda. Seega inflatsioon ongi toodete ja teenuste hinnakasv, millega ei kaasne sissetulekute kasvu. Inflatsioon võib olla hiiliv ja vaikne – või äkiline ja sõna otseses mõttes ehmatav. Huvitaval moel on ajalugu ja eriti majanduse ajalugu käsitletav just sellena. Kust ja miks tekkis inflatsiooniline surve ning mis see kõik endaga kaasa tõi?

Foto: Unsplash

Kui te kohtate kedagi, kes kas ameti või huvi pärast majanduses toimuva üle mõtteid mõlgutab, olete ilmselt leidnud ka kellegi, kes ütleb teile, et maailma ajaloos pole ühtegi (võla)kriisi „lahendatud“ ilma inflatsioonita. Kellegi, kes ütleb, et kõigi tõsisemate inflatsiooniliste episoodidega on kaasnenud ka rahapakkumise (et mitte öelda trükkimise) kasv. Kui selle üle veidi järele mõelda, siis tundub see ka loogiline, sest võlakriisi „lahendamine“ läbi inflatsiooni tähendab ju võla reaalväärtuse vähenemist. Eile võetud võlga homme tagasi makstes tehakse seda sisuliselt rahaga, mille ostujõud on vähenenud. Sisuliselt peab tagasi maksma vähem, kui esialgu võlgu võeti.

Loomulikult proovib võla andja sellist olukorda vältida ja loodab, et see intress, mida ta küsib, on inflatsioonist kõrgem. Sarnane mõttekäik kehtib ka näiteks kohaliku eluasemelaenaja puhul, sest enamuse ajast, mil siinmail on eluasemelaenu antud, on küsitud intress olnud inflatsioonist madalam. Siit ei ole kaugel ka mõttekäik, et sisuliselt on laenuvõtjale peale makstud ning (kõrgema) inflatsiooniga perioodidel tuleb olla võlgu, mitte säästa ning soovi korral kapitali ostujõudu säilitada seda investeerides. Ajalooliselt on parim kaitse inflatsiooni vastu olnud muide aktsiad. Ka see asjaolu peaks võimaldama edasisi mõttekäike ja järeldusi eri kontekstidest nii ajaloost kui tulevikust.

Juba sellel ajal, kui kasutusel olid (väärismetallidest) mündid, mille nominaal ning n-ö. sisemine väärtus olid võrdsed, tekkis valitsejatel kiusatus müntide sulamit vähemväärtuslike metallidega „lahjendada“ jättes mündi nimiväärtuse samaks. Selles kontekstis mainitakse tavaliselt esimesena keiser Nerot (37-68 p.Kr.). Kui jõuti Claudius II Gothicuseni (214-270 p.Kr.) oli hõbeteenari, mis kunagi oli koosnenud 100% hõbedast, hõbedasisaldus 0,02%. Teenar oli toona tavalise inimese päevapalk. Osade keisrite soov kulutada oli selgelt suurem, kui impeeriumi võime majanduslikult ja territoriaalselt kasvada. Natuke nagu tuleks tuttav ette?

Ilma (otsese) sisemise väärtuseta raha (Fiat currency) kasutuselevõtt alates 18. sajandist võimaldas rahapakkumist ühes või teises suunas liigutada senisest oluliselt suuremates mastaapides. Sisuliselt võime öelda, et sellega algas ka hüperinflatsioonide ajastu. (Hüperinflatsiooniks peetakse inflatsiooni, mis ületab aastas 100%.)

Midagi sellist polnud väärismetallide rahana kasutamise ajal nähtud – väärismetallide kogus oli alati olnud piiratud. Uue maailma avastamine tõi küll seetõttu arusaadavatel põhjustel kaasa ka pikema inflatsoonilise ajajärgu ajaloos, kuid sõna „hüper“ veel vajalikuks ei osutunud.

Tavaliselt mainitakse eredaima näitena hüperinflatsoonist Saksamaal Weimari vabariigi aegset hüperinflatsooni. Toonane võlakriis oli tingitud kaotusest I Maailmasõjas ning vajadusest maksta reparatsioone. Ei tasu unustada, et ka sõja pidamiseks oldi võlakoormat kasvatatud.

Samas (võitjad) reparatsioonide nõudjad/saajad ei tahtnud, et Saksamaa maksaks oma võlga kohalikus valuutas (Papiermark). Seega Saksamaa hakkas nende samade markade eest ostma välisvaluutat n-ö. iga hinna eest, mis viiski hüperinflatsioonini, kuna Papiermark’i emiteerimise mahul puudus isegi teoreetiline ülempiir.

Resultaat oli hindade kahekordistumine ca iga 3,7 päevaga ja inflatsiooniprotsent 29500. Tagantjärele võib öelda, et sellises keskkonnas on igati loogiline, et läbi demokraatlike protsesside tulevad võimu juurde tegelased, kes pakuvad valijale sellist narratiivi, mis hüperinflatsioonilisest põrgust päästaks. Edasine on aga juba traagiline ajalugu.

Samas mõõdukat inflatsiooni (ca 2% aastas) peetakse majandusele pigem kasulikuks. See tekitab sisuliselt majanduses osalejatele vajaduse paigutada oma raha vähemalt 2%+ tootlusega, et ostujõudu säilitada. See aga hoiab majandusel sees teatud tervislikku aktiivsust.

Seega, mida me saame ajaloost ja eelnenud mõtetest õppida?

Esiteks seda, et liigne võlakoorem peidab endas alati teatud inflatsioonilist kiusatust. Olgu see siis teadlik või teadvustamata. Teiseks seda, et inflatsioon on üks peamisi nähtusi, kus peaks sattuma õigele poolele – olema võlgu siis, kui reaalintressid on negatiivsed ja vastupidi, ehk “Kui eeldad negatiivset reaalintressi, laena! Kui eeldad positiivset, säästa!” Seda muide nii eraisiku kui riigi tasandil. Kolmandaks, inflatsioonilise kiusatuse olemasolu kõrgete võlakoormate puhul tähendab seda, et enamasti kipub kapitali ostujõud pikema perspektiivi puhul paremini säilima varades. Neljandaks seda, et äkilised inflatsioonipuhangud kutsuvad esile olulisi muutusi selles, kuidas ühiskond endaga hakkama saab.

Tänagi puudub rahatrükil teoreetiline ülempiir, mis pole probleem ainult senikaua, kuni kriitiline mass majandusprotsessides osalejatest usaldavad raha emiteerinud institutsioone ja teatud kaudseid tagatisi nagu õigus kehtestada ja kogude makse ning vägivalla monopol.

p.s. Seda, kuidas on lood inflatsiooniootustega praegu, saate teada juba minu järgmisest artiklist.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni. Loe artikleid (25)