Kuuldub signaale, et autod ei mahu Tallinna ära. 18. oktoobril tõi Delfi välja mõne fakti. Lühidalt kokku võttes: Tallinnas elab 453 000 inimest ja 74% Tallinna leibkondadest omab autot. Autode ja elanike arv aga aina kasvab. Ja veel: “Kõige tihedama liiklusega Tallinna ristmikel sünnib tipptundide ajal fenomen, mida esimese hooga on raske hoomata: autod seisavad ummikus sada tundi ühes tunnis,” kirjutab Delfi. Sellest ma ei saa tõesti aru, vabandust.
Lisaks kohalikele voorib Tallinna iga argipäev juurde 50 000 autot.
Statistikale toetudes on enamik mu jutu lugejaist autosõitjad. Seega ei hakka praegu rääkima, kuhu mahuvad jalakäijad, samuti ei taha autovõhikuna sõnu peale lugeda autoliikluskultuuri osas. Ega autodel (tegelikult muidugi autojuhtidel, ja kaassõitjatel, aga minu jaoks auto on lapsest saati auto, abstraktne masin) siin endal ka hea ole. Kui halb peab olema aga linnas autoga sõita, et siin mitte autoga sõita ja mis oleks alternatiivid?
Loomulikult on paljudel vaja autoga sõita, on ohtralt ametiautosid, kaubavedu ning operatiivseid sõite, aga leidub kindlasti ka neid, kel on peres kaks või enam autot ja saaks sõidud optimeerida ning neid, kes sõidaksid ühistranspordiga, kui see oleks puhtam ja mugavam ja viiks ühest sihtpunktist teise. Samas, isegi, kui busse eelistataks, peaks neid liinidele juurde pandama, sest trollid-bussid on päris täis ja ebamugav seal niigi trügida.
Tasuta ühistransport pole piisav magnet, kui bussid ei käi graafiku järgi, on räpased ja haisvad ning viivad ainult äärtest keskele kokku, aga ei ühenda üht linnaosa teisega. Selleks, et minna ühest linnaosast teise, peab Tallinnas sageli esmalt sõitma kesklinna, ja sealt järgmise vahendiga edasi. Euroopa suurlinnades sõidavad bussid-trammid ka “vähemtähtsates” linnaosades, kus ei ole strateegilisi punkte, aga elavad inimesed. Just inimesed ongi need, keda on vaja ühest punktist teise viia.
Ei kehti ainult Tallinna kohta. Kui Tallinnas viivad liinid keskele kokku, siis Eesti maakonnis tõmbekeskustesse.
Minu töötee viib esmalt 40 bussiga Solarise juurde ja sealt uue harjumusena, kuna osa Gonsiorist oli pikalt isegi jala raskelt läbitav ning on osalt remondis siiani, Lasnamäe bussiga peatus edasi. Jääb mulje, et neid busse ei pesta kunagi. Määrdunud istmeid ja lehka ei hakka täpsemalt kirjeldama. Tundub, et uuemaid busse ja tramme pannakse liikuma liinidele, kus võib eeldada käimas turiste (lennujaamaliin, Kadrioru tramm).
On veel kaks konksu. Lasnamäe bussid käivad isegi võrdlemisi täpselt. Paljud liinid (40 ja 23 on eriti testitud) rakendavad taktikat, et bussid saabuvad peatusse kahe märgitud kellaaja vahel, nii saab vähem sõidukeid liinil hoida. Näiteks, kui buss number 40 ajad on 12.09, 12.20 ja 12.31, tuleb buss 12.13 ja 12.25, kolme asemel kaks, ja võta siis kinni, mis kellane buss parasjagu ilmub. Tõsi, harvendamist on märgata peamiselt nädalavahetustel ja mitte-tipptundidel.
Tipptundidel võib graafik täpne olla, kuid sellega on teine jutt. Samast peatusest samas suunas sõitvad bussid väljuvad üksteise sabas, järgmise ühissõidkuni jääb aga 15-20 minutit. Erinevad samas suunas sõitvad numbrid paigutaks pigem eri aegadele?
Euroopas sõidavad ühistranspordiga kõik, ka peened daamid, ülikonnaga tegelinskid, igasugused viimase vindi peal riides isikud.
Nende jaoks on mõttetu oma (või ameti-) autoga kesklinnas tungelda. Eestis on ühistranspordi maine endiselt madal ja kahjuks põhjusega.
Ruum, milles viibime, peaks olema väärtustatud. Kui linn on nagu ummikus tehaseõu, siis moodustab see metatasandil loomeelu vundamendi ja jätab meie ikka alles tärkavale urbanistlikule kultuurile jälje. Inimesed mõtlevad pigem punktist A punkti B jõudmisele, olmele ja mida eineks hankida kui sellele, kuhu liigub filmikunst või kas arhitektuur on midagi enamat kui maja maja kõrval või kas eesti romaan teeb läbi uut tõusu. Sest mõtetele on vaja aega ja ruumi.
Kaunite kunstide loojad peaksid häbenemata haarama madalad ja olmelised teemad, selmet vaadata lõputult peeglisse: mida mina kui lavastaja tähendan, mida mina kui kirjanik loon, kuidas liigutus väljendab sõna, mida kunstnik mõtleb. Lamedad teemad tuleks võtta üle püstijalakoomikutelt ja tõsta nad kõrgele üldistusteni, sest selles pole midagi tähtsusetut ega tühist, kui 26 protsendi mitteautoomanike arvelt sõidab linna ikka sisse lisa-50 000 autot, mille juhid ei tohi töötada interneti teel kodus või ei saa sõita vabrikusse bussiga ning neil kõigil on ebamugav.
Ajal, mil teadlased tõsimeeli räägivad laiava eluviisi muutmisest kohe või muidu!!!, tahaks näha sügavaid, vapustavaid liiklusummikutest kõnelevaid tragöödiaid avangardseima ja ka populaarseima teatri laval, tahaks näha apokalüptilisi musti komöödiaid kinolinal, kus sõna otseses mõttes möödapääsmatud olukorrad liikluses viivad ränkade ühiskondlike üldistusteni. Ja mida sellest kõigest mõtleb loodus, kes kohutavale kütusetarbimisele vastab orkaanide ja üleujutustega.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (250)
