Iittala disainijuht: mulle meeldiks, kui leiutataks nõud, mida ei pea pesema

Iittala disainijuht Irina Viippola jälgib tähelepanelikult suuri trende nagu urbaniseerumine ja erinevaid elustiilimuutusi. Samal ajal on tal uskumatult hea vaist selles osas, millised aastatetagused tooted uhiuute kollektsioonide kõrval taas välja tuua. Rääkisime temaga Põhjamaade ühe populaarsema disainibrändi kollektsioonide loomise protsessist, koostööst Issey Miyakega ning nõudemaailma trenditsüklist.

Fiskarsi gruppi, milles on ka Iittala, kuulub veel hulk vanu ja pikkade traditsioonidega brände. Elustiil on nende loomise ajast väga palju muutunud, ent nii Iittala, Fiskars, Arabia kui kõik teised on kõik igal kümnendil populaarsed. Kui palju te uurite ja jälgite elustiili muutusi maailmas?

Oleme väga huvitatud sellest, kuidas elustiil muutub ja jälgime suuri trende tähelepanelikult. Ja mitte ainult suuri – mõned meie brändid on ju üsna lokaalsed. Aga näiteks Iittala on tõeliselt globaalne bränd, mis on populaarne nii Skandinaavias, Austraalias kui Jaapanis.

Irina Viippola I Foto: : Riitta Supperi

Urbaniseerumine on globaalne trend, see puudutab absoluutselt iga valdkonda, kõiki riike ja kõiki inimesi. Inimesed lahkuvad oma suurtest majadest väikelinnades ja maal metropolide korteritesse ja see mõjutab ka seda, kuidas lauanõusid kasutatakse. Mitte nii väga nõude suurust ennast, aga seda, kus ja kuidas saab neid hoiustada.

Peame arvestama näiteks sellega, et väikeses kodus ei pruugi nõudepesumasinad olla enam nii suured, kui need olid vanasti. Siin Soomes on meil ruumi ja me ei pea sellele nii palju mõtlema. Aga näiteks Jaapanis ja Taiwanis ei kasutatagi enam nii palju nõudepesumasinaid. Nõud pestakse käsitsi ja kasutatakse hoopis kuivatusmasinat, mis on rohkem kui poole väiksem kodumasin. Nii et jah, me jälgime neid valdkondi ja see on tegelikult väga inspireeriv. Näiteks kui hakkame mõtlema suunas, et linnaelu võib olla väga hektiline ja inimesed vajavad lõõgastust ning kodu peab olema siis see keskkond, mis pakub turvatunnet ja harmooniat.

Kas jälgite rohkem elustiilitrende või on kodule orienteeritud toodete maailmas olulisemad värvi- ja materjalitrendid?

Jälgime kõike, aga meie ressurss on ikkagi piiratud. Analüüsime materjaliosa oma tiimiga ise, selleks on kasutada trendiraamatud ja värviennustused jne. Viimaste probleem on selles, et need tehakse tavaliselt poolteist, maksimaalselt kaks aastat ette. Meie tootearenduse aeg on aga vähemalt kaks korda nii pikk, nii et värvi osas peame olema ise väga otsustavad.

Iittala legendaarne Ultima Thule

Kui asjakohased on need värvitrendid nõude maailmas üldse on? Sisekujundus ja mood on trendide mõttes väga sarnaseks muutunud – kui samet on moelaval, siis on see kohe ka diivanikattena trendikas – aga on trend määrav ka lauda kattes?

Võibolla ei ole nõude maailmas see tõesti nii oluline. Kui inimesed ostavad endale nõud, siis nad teevad pikaajalise investeeringu, neid tahaks kasutada ju kümme, viisteist aastat. Aga on muidugi asju, mida lisada, näiteks suvel võtta rohkem kasutusele erksaid värve ja talvel, kui on pühade aeg, tahetakse tavaliselt ka seda rõhutada nõudega. Me ei saa moetrende nii väga arvesse võtta ennekõike just pika tootearendusprotsessi pärast. Mida meie püüame teha, on luua tugev värvipalett ja kollekstioonid, millesse saab üksikuid uusi esemeid sobitada.

Aga kui olulised on värvide kõrval mustrid? Kui mõelda disainimaailma klassikutele, siis klassikutel pole mustreid. On vorm ja värv, aga mitte mustreid.

Kastehelmi kollektsioon Iittalalt

Visuaalselt on muster mõjukam ja inimesed väsivad sellest kiiremini ära. Kui muster on väga tugevate elementidega ja meeldejääv, siis see ei tundu nii ajatu. Kui märkame midagi liiga palju, siis see hakkab kiiremini tunduma vana, ehkki pole tegelikult vana. See on nagu moetsükkel.

Aga vaata näiteks Marimekkot, nende mustrid on ju disainiklassika. Nad on väga targad selles osas, kuidas mustreid kasutavad. Ei mängi ilmtingimata värviga, see võib olla hoopis suurus või mustri paigutus. Meil on grupis kollektsioone, kus muster on oluline, aga Iittala puhul pole see tõesti nii olnud. Ainult Iittala klaasikollektsiooni puhul on reljeefsed mustrid, nagu näiteks Kastehelmi.

Kui hakkate uut kollektsiooni arendama, siis kuidas otsustate, et mida oleks nüüd vaja teha?

Ma töötan Iittala ja Arabia disainitiimidega ja kõikidel brändidel on ka äripoolega tegelev osa. Kui nemad näevad mingeid auke, siis nad annavad sisendi, et võiks mingi tootesuunaga tegeleda.

Iittala uus vihmasinine Ultima Thule

Kui tegemist on aga päris uue tootega, mida varem polegi tehtud, võib initsiatiiv tulla ka disainitiimi poolelt, kui meil on uuringu- ja taustainfot, mis ütleb, et tasuks proovida midagi uut teha. Aga ka meie peame suutma seda kõike äriliselt vaadata. Äriline pool ja disain ei ole meie maailmas teineteisest isoleeritud.

Midagi võib tulla ka kliendisuhete poolelt. Kui saame tagasisidet mingi toote vajaduste kohta. Aga sellele järgnevad uuringud ja asi võib arendusse kohe mitte minna erinevatel põhjustel, isegi kui turul tundub nõudlust olevat – näiteks keskkonnasäästlikkuse printsiibi tõttu.

Kui kaua idee sünnist uue toote poodi jõudmiseni aega läheb?

Sõltub tootest ja kollektsioonist. Kõike lühem on umbes aasta ja üheksa kuud. minu kõige pikem kogemus ideest kollektsiooni lansseerimiseni on neli aastast.

Mis kollektsioon see oli?

See oli Iittala ja Issey Miyake ühiskollekstioon. Kui tegeled asjadega, mis on uued ja tundmatud ning alustad nullist, siis läheb kauem aega. Peab olema tugev argumentide baas, miks seda teha. Ka klient tahab kuulda lugu, miks me oleme otsustanud kollektsiooni teha. Me võtame neid ootusi väga tõsiselt ja kõik tooteotsused käivad läbi tiheda sõela.

Kuidas üldse sündis otsus alustada koostööd Jaapani moedisaineriga? On Jaapani turg nii oluline?

Kui 2011. aastal koostöökollektsiooni mõtte välja käisime, siis ei olnud veel selge, kellega koos seda teha, kas see üldse on moelooja, kas üldse väljastpoolt Euroopat. Meie tiimis oli Harri Koskinen, kes oli Issey Miyakega koos töötanud, nii et neil oli juba ühiste projektide ajalugu. Asi polnud mitte niiväga selles, et ta on jaapanlane ja et Jaapani turg on tähtis. Meil oli pikk nimekiri inimestest, kellega koostöö tundus huvitav.

Aga otsustasime, et saadame Harri Jaapanisse ja vaatame, mis saab. Harri läks, Issey Miyake stuudio oli väga elevil ja kohe huvitatud. Mis te tahate teha, oli nende küsimus. Ja siis Harri ütles, et meil pole aimugi. Nii et meil tõesti polnud ideed, mida ja kuidas teha.

Issey Miyake stuudio on ikkagi tekstiilistuudio, neil pole üldse muud kogemust – see seadis mõningaid piirangud. Aga hakkasime ideid vahetama ja ühel hetkel tabasime end avastuselt, kui ilus see on, kuidas mõned asjad näevad ühtemoodi välja suletult ja täiesti teistmoodi avatult. See maagiline lille õide puhkemise efekt. Sellest sai kollektsiooni põhiidee.

Leidsime, et lisaks tekstiilidele peaks olema ka keraamika ja tegime ühise värviplaani, Issey Miyake stuudio pakkus kogu tekstiilide idee ja plisseerimise mõtte.

Kas neid koostööprojekte on veel plaanis? Nimekiri oli ju pikk.

Praegu jätkub veel koostöö Issey Miyake’ga selle kollektsiooni raames. Sügisel tulid välja uued värvid ja esemed. Mina olen selle projektiga tänaseks töötanud kuus aastat ja saatnud sadu e-kirju. Projekti algusaastatel tööl olnud PR juht käis isegi jaapani keele kursustel. Praegu paralleelselt teise sarnase projektiga alustamiseks pole meil ressurssi.

Kõik Iittala uued kollektsioonid pole päris uued, toote tagasi päris palju kunagi tootmises olnud asju. Kuidas ostsustate, millal on mingi toote jaoks jälle õige aeg?

Osasid klassikuid ei saa me muidugi üldse kunagi välja võtta – see on nagu rahvuspärand. Kui me seda teeks, karjuks kogu Soome meie peale. Ja ongi asjad, mis on ajatud. Aino Aalto disainis oma joogiklaasi 1932. aastal ja kui see kätte võtta täna, siis ei oska üldse pakkuda, mis ajastust see on.

Aga toodete tagasi toomise tsükli paneb paika trenditsükkel. Moes tulevad asjad tagasi paarikümne aastaga, lauanõude puhul on see tsükkel pikem, pigem 40 aastat – sest need asjad lihtsalt kestavad kauem. Meie jaoks pole kindlasti veel käes 90ndate aeg, hakkame leidma 80ndatest taas midagi huvitavat. Aga meil peab olema hea balanss vana ja uue vahel. Töötame palju arhiividega. Mind isiklikult inspireerivad need väga.

Kas nõude maailmas on lihtsalt juba kõik ka leiutatud?

Mulle näiteks meeldiks nõud, mida ei peaks pesema. Säästaksime vett ja keskkonda. Aga see ei ole enam disaini küsimus vaid tehniline küsimus.
Aga jah, selles valdkonnas saab vist midagi täiesti uut tulla ainult materjali ja tehnoloogia poolelt.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (19)