Meelis Kubits: ilmsüüta lugu. Ülestunnistus

Meelis Kubits, pressikonverentsil Jerevanis 2013

Septembri esimesel poolel tähistas juudi rahvas oma kalendri järgi uue aasta, Roš ha-Šana saabumist. Algas aasta 5779. Sel puhul korraldas Eesti juudi kogukond Pärnus juba traditsiooniks saanud kolm päeva kestva sündmuse, kus lisaks omavahelisele suhtlusele ja kultuuriprogrammile kuulati erinevate külalisesinejate arvamusi.

Sel koosviibimisel on alati ametlikul tasemel kohal Eesti riigivõimu esindajad, aga mitte ainult Eesti riigi ja mitte ainult ametlikul tasandil. Minu ettekande kaunis dramaatiline pealkiri oli „Kodanikudiplomaatia võlu ja valu”. Üritasin pooleteise tunni sisse mahutada olulisemad sündmused, mis ühel või teisel moel on omanud kokkupuuteid selle mõistega viimase kaheksa aasta jooksul. See ei ole raske ülesanne, kui auditooriumi võtmeisikud on teemaga tuttavad ja enamgi veel, olnud tihti toimunu kaasosalised. Seega oli Pärnu publiku tagasiside piisavalt inspireeriv, et pea kuu aega hiljem tekkis mõte see kogemus kirja panna. Aga kuidas seda teha ja mis peamine – kelle jaoks? Viimasele küsimusele saan vastuse parimal juhul aasta pärast.

Miks ta seda teeb, kes maksab ja mis on kavas järgmisena?

Need on vast peamised küsimused, mida on viimase kaheksa aasta jooksul ikka ja jälle seoses meie rahva-, kodaniku- ja kultuuridiplomaatia projektidega küsitud.

Täpsustan, et „meie” all pean silmas minu sõpru ja tuttavaid, kes on erinevates projektides kaasa mõelnud ja kaasa elanud, mõnel juhul ka kaasa tundnud. Raha, mille all tuleb mõista kaasfinantseerimist, aga ka pikaajalisi maksetähtaegu või lubatust pikemaid laene, on seejuures vaid osa kogu panusest. Loodetavasti identifitseerivad nii mõnedki lugejad end „meiena”. Kui pisut laiata, siis võiks öelda, et kokku on maailm alates 2011. aasta kevadest veidi paremaks paigaks saanud orienteeruvalt ühe miljoni euro eest, millest domineeriv enamus on minu isiklikud vahendid ja olemasolevad kohustused ning ülejäänu on sõprade, Eesti ettevõtlike inimeste panus. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval õnnestus veidi kaasata ka maksumaksja raha selle sõna laiemas tähenduses, kui valmistasime ette ERSO kontserte Armeenias ja Gruusias.

Kodanikuühiskond peaks taotlema maksimaalset suveräänsuse astet. See on olnud lähtepositsiooniks ja siit ka minimaalne maksumaksja vahendite kaasamise taotlus.

Vastus küsimusele „miks ta seda teeb” on pikem, kuigi saab ka lühemalt.

Näiteks minu armastatud naine Viktoria ning sõber ja suurim innustaja, Ülemaailmse Odessiitide Klubi asepresident Valeri Hait defineerisid selle tänavu suvel Jerevanis ja Tbilisis ning tegid seda teineteisest sõltumata: “Kui need projektid saavad läbi, siis jäägiks jääb nende rahvaste armastus Eesti vastu. See kõik räägib mitte ainult teiste riikide vastu armastusest, vaid eelkõige armastusest oma riigi vastu. Puhas patriotism (mis ongi ilusas eesti keeles armastus), puhas kodanikuaktiivsus, kultuur tema mitmekesises tähenduses”, kirjutas Viktoria. Aga tõde on kahtlemata värvilisem, sest asjal on ka algus, loogiline või siis mitte eriti loogiline areng, inimlik edevus ja ambitsioonid, sõltuvus tehtust ja nii edasi. Seetõttu on mul plaanis esimesele küsimusele „miks” vastata pikemalt, pea läbi terve aasta.

Tallinn sõidab Odessasse“ , „Odessa sõidab Tallinnasse“, „Kõik sõidavad Jerevani“, Jeltsini bareljeef,  „Ärkamise Aeg“,  “Odessas on rahu ja pidu”,  „Tööjuubel“, Steinway klaveri jõudmine Mustpeade Majja, „1000 eestlast Peterburis“, „Odessa loeb. Odessat loetakse“, suursündmus „Taburet”, „Kõik armastavad Gruusiat“. Eeltoodud ning mitmed muud algatused ja aktsioonid on otseselt puudutanud kümneid tuhandeid inimesi, ning läbi kirjanduse ja ajakirjanduse võib sellele numbrile liita nulle nii palju kui fantaasia lubab. Arvestatav osa neist inimestest elab Eestis ja kui üritada hetkeks mõelda turunduslikult, see mis mul kaheksa aasta jooksul välja ei ole tulnud, siis võiks just nemad olla esmane sihtgrupp, keda loodavad tekstid võiksid lugema kutsuda. Aga mitte ainult, sest juttu tuleb ka igapäevasest elust kodumaal.

See ei ole raamat ja see ei ole ka päevik.

Kunagi lendasime Anne Veskiga ühises seltskonnas Hong Kongi ja minu kaks kirjastajast sõpra palusid küsida, kas meie ainus diiva ei tahaks lasta endast kirjutada elulooraamatut. Anne ütles, et tal on veel aastaid ja aastaid laval minna ja memuaaridega kiiret ei ole. Need sõnad on mul alati meeles kui mõnd noore inimese elulugu raamatulettidel silman. Oht, et esitlusele tulev inimeste hulk ületab teose reaalse läbimüügi, on suur.

Juba 1994. aasta lõpus, kui plaanisin Kuressaarde hamburgeri puhvetit, olid mul avamisega seotud ideed, muuhulgas kohaliku lehega suhtlemise kontseptsioon palju põhjalikumalt läbi mõeldud kui puhveti äriplaan. Õnneks jäi puhvet avamata, samal ajal, kui PR-konsultant sündis. Varem kui ta sellest ise teada sai.

Raamatu puhul oleks tõenäosus lati alt läbi joosta suur, kuigi, mis siin salata, need riskid jäävad ka praegu. See, mis päriselus on pööraselt lõbus, kus väljakutsed intrigeerivad, ei pruugi raamistatuna ja tasu eest sugugi nii olla. Aga ütleme siis nii, et ajaloo huvides, ja ka võib-olla mõne tausta avamiseks, on mõistlik toimunu kirja panna. Päris põnev on jälgida, kuidas meil möödunud sündmusi meenutatakse, ehk isegi ajalugu kirjutatakse. Kuidas veel 5-6 aastat tagasi aset leidnud juhtumised ja ilmselged faktid kipuvad ununema või asendatakse uutega. Panete tähele, ma ei kasuta sõna „alternatiivsetega”. Suurde mängu ei trügi.

Kuna kirjeldatavad toimetused on aset leidnud töö, kolleegide ja lähedaste arvelt, siis on päris selge, et ilma nende mõistmiseta ei oleks paljud asjad juhtunud. Võimaluste piires ongi kõik olnud mõistvad, ja selle eest tuleb neid tänada.

Miks Edasi.org?

Selliseid inimesi, algatusi ja projekte tuleb toetada nii kuis jaksad. Keskpärasuse vastu saab ainult kvaliteedi ja kirega. Janeck Uibo on tõstnud Edasi.org lati kahe aasta jooksul kõrgele ja teeb seda suure kirega, kaasates nii häid kirjutajaid kui arendades toodet ennast. Nii oleme üritanud ka meie Corpores ja igaüks eraldivõetuna väljaspool ettevõtet. Viimasest tulebki minu puhul õigupoolest juttu. Corpore tugevus just selles seisnebki, et oleme võrdsuse taotlemist vältinud ja teineteist iseseisvate oskustega täiendanud. Seetõttu ei ole muutunud just palju ka viimase pooleteise aasta jooksul, kui sai avalikult teatatud, et tahtmist bürokraatiamasinaga võidu joosta enam ei ole. Kolleegid hoiavad lippu endiselt kõrgel ja minugi ajast enamik on pühendatud klientidele.

Ehk siis, kundede saladused on kaitstud ja nende eest on korra juba raha küsitud. Teist korda ei ole sobilik.  Tegemist saab olema orienteeruvalt 40-50 jutustusest koosneva järjelooga, mis hakkab ilmuma Edasi.org platvormil iga nädala lõpus, pühapäeva ennelõunal. Päevakajalisuse huvides lisan aeg-ajalt ka operatiivseid kommentaare jooksva nädala osas või muidu vahelepõikeid kodumaal ja maailmas toimuvasse. Järgmine lugu, aga siis juba sümboolse tasu eest, tuleb eetrisse 28. oktoobril.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklite sari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.  

Meelis Kubits

Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)