Üldine valimisõigus ei tulnud tänastesse demokraatiatesse paugupealt. Nii nagu demokraatia häll, antiikne Kreeka, oli demokraatia ainult vabadele meestele, nii alustasid ka tänased demokraatlikud riigid vabade ja varakate meeste valimisõigusest.

Kui rahvavõimu tasapisi laiendama hakati – kõigile meestele, naistele, endistele orjadele, sisserännanutele, kus kuidagi – siis leidus igal ringil ka protestijaid. Varakad valged mehed ei tahtnud oma eelispositsiooni käest anda. Uusi hääleõiguslikke kodanikke peeti liiga harimatuteks ja rumalateks, et poliitikast midagi mõista. Nende hääleõigust peeti ühiskonnale ohtlikuks.

Isegi omas ajas, 19. sajandil, edumeelne inglise liberaal John Stuart Mill, kes võitles naiste hääleõiguse eest, soovitas ühtlasi lisahäälte andmist haritud klassidele, et uute harimatute valijate poliitikaturule tulek liigselt kahju ei tekitaks. Mõttega “valgustatud eliidi” eelisõigustest valimistel spekuleeritakse tänini, ehkki praktikas on üldisest hääleõigusest saanud läänemaailmas endastmõistetavus, millest naljalt ei loobuta. Sellel taustal on huvitav jälgida tänaseid arutelusid populistlike jõudude valimisedu üle.

Iivi Anna Masso

Iivi Anna Masso on riigiteaduste doktor, õpetanud poliitilist filosoofiat Helsingi Ülikoolis, töötanud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja ja Eesti Vabariigi presidendi nõunikuna, kirjutanud mitmetele väljaannetele Soomes, Eestis ja kaugemal. Edasi lugejatele kirjutab Iivi Anna Masso digituleviku väljakutsetest, Euroopa tulevikust ja üldhumanitaarsetel teemadel. Loe artikleid (16)