Nüüdseks olen ma Oxfordis elanud üle kuu aja ja võin julgelt öelda, et tunnen end siin kui kodus. Kõik on väga mugav ja lähedal – ükski koht ei ole rohkem kui 10 minuti kaugusel ja enamus elust toimub kolledži seinte vahel.
See veerand on mul võrdlemisi kerge, nii et ma saan palju aega pühendada õpingutevälistele tegevustele. Järgmine semester tuleb vastupidi.
Õpingud toimuvad üldiselt läbi esseede kirjutamise. Iga nädal võtame ette uue teema, antakse esseeküsimus ja raamatud ning hiljem saab seda õppejõuga arutada.
Viimased nädalad on minu arutelud olnud õppejõuga kahekesi, mis alguses tundus hirmutav, aga tegelikult mulle väga meeldib. Siiamaani on mu õppejõud olnud väga lõbusad ja arutelud ei ole mitte ainult harivad, vaid ka päriselt huvitavad. Näiteks eilne tutorial Rousseau kohta algas, jah, minu esseest, aga lõpuks lõppes aruteluga selle üle, kuidas toimuvad üleminekuperioodid inimese loomuses – loodusest tsivilisatsiooni, autokraatlikust ühiskonnast vabasse.
Õppejõuga vestluse eesmärk ei olegi otseselt testida, kui hästi ma olen oma raamatuid lugenud, vaid tekitada mulle selge põhimõtteline arusaam sellest, mida autor öelda tahab, mida mingi kontsept tähendab.
Enne, kui ma lähen nendesse vestlustesse, on mu pea täis fakte, erinevaid loogikajuppe ja üksteisega mitte seotud seletusi. Vestluse eesmärk on kogu see segane informatsioon asetada selgesse süsteemi, kus ma saan selgelt aru, mis on iga jupi eesmärk ja kuidas see on üldpildi loomise jaoks tähtis.
Õpinguteväline elu on väga aktiivne
Peaagu iga päev on kuskil mõni üritus, millest enamik on ülikooli õpilastele tasuta. Näiteks USA valimiste õhtul oli terve linn kinni book-itud, sest kõik korraldasid valimispidusid. Mina istusin oma kolledžis viieni hommikul.
Peale seda kui Florida läks Trumpile, muutus vaatepilt väga depressiivseks – olid pisarad, olid uniseid elus pettunud näod. Oxford, ja eriti minu kolledž, on üks suur liberaalne mull, kus sellised uudised on alati šokk.
Mina isiklikult ei jaga oma kaasõpilaste apokalüptilist pessimismi – Trump oli kohutav otsus, aga mul on piisavalt usku inimkonda, et öelda – küll elame üle, järgmine kord teeme paremini.
Üldiselt näevad üritused välja kui väikesed vestlusringid, kuhu kutsutakse mõni oma ala ekspert kõnelema, näiteks viimati oli meie naaberkolledžisse kutsutud BBC Aafrika korrespondent, kes rääkis Somaalia ajaloost. Esmaspäeval tuleb Oxford Unionisse Stephen Hawking, keda tahtsid nii paljud vaatama minna, et Union oli sunnitud piletid välja andma, mis said 2 tundi enne väljaandmise kellaega juba välja antud. Mulle öeldi et kui ma tulen piisavalt vara kohale, siis saab veel koha leida, aga “piisavalt vara” selles kontekstis võib tähendada mitu tundi seal külmas saalis istumist. Mul on samal ajal enda kolledžis pidulik õhtusöök, nii et võibolla lähen hoopis sinna, veel ei tea.
Väljaspool poliitikat on siin ka väga palju huvitavaid kultuuriüritusi.
Eelmisel nädalal käisin teatris vaatamas ühte meie kolledži õpilaste poolt lavastatud etendust ja olin väga šokis sellest, kui professionaalne, hästi lavastatud ja hästi näideldud see oli. Elu sees poleks arvanud et tegu on üliõpilastega, kes tegelevad teatriga ainult hobikorras!
Osalesin ise ka teatrivõistlusel, me esitasime Oscar Wilde’i näidendit “Kui tähtis on olla tõsine”. Olin mures, et see ei kuku väga välja, aga publik naeris õigetel aegadel, näitlemine oli täitsa hea ja hiljem mulle öeldi kolm korda, et minu tegelane oli ju põhimõtteliselt sina ise. Ma ei ole kindel, kas ma peaksin seda võtma komplimendina või mitte, sest minu tegelase ainuke ülesanne oli öelda kuivi sarkastilisi kommentaare kõige ja kõigi kohta, mis tema ümber toimus. Mulle väga meeldis.
Lisaks kõigele olen saanud ennast mugavalt sobitada Oxfordi väitlusringkonda.
Käisin vahepeal Londonis turniiril, loodetavasti lähen järgmisel nädalavahetusel Cambridge’i. Just eile sai läbi Oxford enda väitlusturniir Oxford IV, kus ma olin vaheldumisi kohtunik ja abiline – tassisin pitsasid ja viisin tulemustelehti kohtunikeruumi.
Muuseas sain teha väikese Tallinna Inglise Kolledž’i kokkusaamise, sest lisaks minule oli seal turniiril veel kaks minu kooli vilistlast. See üritus oli kuidagi nostalgiline kogemus, sest ma sain istuda publikus, selles samas suures punases saalis, kus peetud kõnesid ma vaatasin siis, kui ma alles väitlusega alustasin.
Sellest üritusest on väga palju huvitavaid seiku, aga ühest räägin lähemalt.
Väitluses on olemas selline kategooria nagu ESL – English as a second language (inglise keel teise keelena). Olin oma Inglismaal õppivatelt sõpradelt kuulnud, et kohalik väitlusseltskond omab päris korralikku ESL inimeste vastast meelestust – nad eeldavad, et kui sa tuled Eestist, siis ju siis sa alles eile õppisid, mis on argument. Olin väga positiivselt üllatunud, et see probleem on lahenemas ja kogu Union püüab tugevalt enda seast ESL-vastast mõtteviisi välja juurida.
Näiteks oli nende jaoks tähtis testida, et Oxford IV kohtunikud ei diskrimineeriks ESL inimesi. Selle jaoks tehti neile näidisväitlus, kus ka mina osalesin.
Mulle anti ülesanne olla “hea ESL tiim” – räägid hästi, õigetest asjadest, aga väga selgelt annad edasi fakti, et sa oled Eestist. Näiteks mina tõin Eesti näiteid ja tegin Ida-Euroopa nalju, samal ajal kui minu tiimikaaslane rääkis üpris tugeva aktsendiga.
Peale meid tuli teine tiim, kelle ülesanne oli olla “selgelt kõigist teistest halvem, mitte tuua uut sisu, lihtsalt korrata seda, mida oli enne öeldud, aga ilusamas inglise keeles”. Neid kuulates mõtlesin, ei, nad on ilmselgelt liiga halvad, keegi elu sees ei jää neid uskuma.
Nali naljaks, jäid – mitu inimest panid meile viimase koha ja neile esimese. See tulemus oli korraga nii kurb kui naljakas. Tähtis on öelda, et neid kohtunikke muidugi turniirile ei lastud.
Vikki Perijainen
Vikki Perijainen õpib alates Oxfordi ülikoolis ajalugu ja poliitikat. Aeg-ajalt kirjutab ta Edasile oma ühiskondlikest tähelepanekutest ning õpingutest ühes maailma mainekamas ülikoolis. Loe artikleid (5)
