Jüri Raidla: efektiivne juhtimine on siis, kui sa tõmbad, mitte ei tõuka

Jüri Raidla I Foto: Siim Lõvi, ERR

Vandeadvokaat Jüri Raidla, Riigireformi Sihtasutuse nõukogu liige, paotab esmakordselt ust ettepanekuteni, kuidas lõhkuda ministeeriumide silotornid ja vähendada ametnikkonda või mida teha omavalitsuste ja presidendiga. Sellega pakub Raidla püssirohtu erakondade valimisprogrammidesse. Intervjuu on esmalt ilmunud ERRis.

Maikuu keskel asutas 28 ettevõtjat üheaastase elueaga Riigireformi Sihtasutuse, mille eesmärgiks on sõnastada Eesti riigikorralduse uuendamiseks riigireformi kontseptsioon ning reformi elluviimiseks vajalikud eelnõude kavandid ja seletuskirjade teesid. Pärast pole teist enam kuulda olnud. Millega tegelete?

Vahetult pärast sihtasutuse asutamist oli meist väga palju kuulda. Teadsime, et enda kontseptsiooni ettevalmistamiseks tuleb korraldada idee korje, mille ajakirjandus ja avalikkus korraldasid meie eest. Nimelt, riigireformi teemal ei ole meedias olnud enne nii laia debatti, nagu oli kolme nädala jooksul pärast sihtasutuse asutamist…

Võib-olla, aga see kõik toimus enne suvepuhkusi ja – olgem ausad – paljud on unustatud.

Just. Aga vahepeal ei ole meie jaoks olnud rääkimise aeg, vaid uurimise, mõtlemise, sisemise arutelu ja kirjutamise aeg. Pean tunnistama, et viimase 25 aasta kõik suved on mul olnud töised, aga nii pöörast suve nagu see, pole olnud. Teisisõnu – selle aja, mil oleme olnud avalikust ruumist justkui eemal, pühendasime põhjalikult sisulise töö tegemisele.

Täna on küll esimest korda, kui sellest räägin, kuigi võibolla teen seda kaks-kolm nädalat liiga vara. Mulle meeldib rääkida siis, kui mingi asi on olemas. Ja kindlasti ei saa ma veel kõiki meie ettepanekuid üles loetleda, sest omavahel pole need veel lõpuni selgeks räägitud. Küll aga saan rääkida ideedest ja võimalikest ettepanekutest, mis on sihtasutuses arutamisel, mitte veel lõpuni viimistletud seisukohtadest.

Vabandust, kevadel võtsite endale eesmärgiks anda kodanikupäeval, 26. novembril, riigikogu esimehele, valitsusele ja parlamendierakondadele üle riigireformi kontseptsiooni. Praegu teil seda veel valmis ei ole?  Tegelikult on kontseptsiooni esimene projekt meil juba olemas. Valimiseelsest situatsioonist tulenevatel kaalutlustel oleme oma ettevalmistusprotsessi kõvasti kiirendanud.

Millised need kaalutlused on?

Meie eesmärk on, et riigireformi kontseptsioon leiaks ühel või teisel viisil käsitlust [riigikogu] valimiste eelses debatis. Loomulikult unistame, et teatud põhimõtted võiksid leida kajastamist erakondade valimisplatvormides. Selleks kõigeks on 26. november liiga hilja.

Ja mis on uus kuupäev?

Uus kuupäev… Püüame jõuda kontseptsiooni põhiteksti heakskiitmiseni sihtasutuse nõukogus 17. oktoobril. Pärast seda hakkame kontseptsiooni peatükkide kaupa avaldama. 26. novembril tahame korraldada riigireformi konverentsi, kui anname lõpliku kontseptsiooni – mille põhitekst ei ole pikem kui 50 lehekülge – parlamendierakondadele ja kutsume nende esindajaid selle üle arutama.

Ning annate võimaluse neil öelda: “Riigireformijate jutud Eesti riigikorralduse hukust on emotsionaalselt võimsad, ent neil on teiste viimsepäevakuulutustega ühine omadus – need ei vasta tõele.” Nii ütles sotside esimees Jevgeni Ossinovski mai keskel.

Poliitilistel liidritel on sageli probleem, et ekraanil olemiseks tahavad nad esineda väga löövate metafooridega.

Meie oleme optimistid ja entusiastid, aga me ei ole naiivsed. Tegelikult olen suvega muutunud veelgi entusiastlikumaks ja optimistlikumaks. Meil on olnud väljaspool mikrofone ja kaameraid erinevaid diskussioone tipp-poliitikutega ja, mis eriti oluline, tippametnikega. Seal on näha, kuidas suurt osa meie riigireformi kontseptsioonist peetakse vajalikuks ja mõistlikuks. Veelgi enam, mitmete asjade puhul, mis alguses leidsid ajakirjanduses vastandamist, näiteks ametnikkonna vähendamine kui pealtnäha populistlik teema, olid mitmed tippametnikud meist veelgi radikaalsemad.

Nii, et ametnikke vähendaksitegi poole võrra, nagu juba maikuus ütlesite?

Ametnike vähendamine ei ole eesmärk iseeneses. Ametnikkonna vähendamine on meede, et riigi efektiivsus saaks tõusta. See tugineb kahele teesile. Minu silmis on Eesti ametnikkonna kvaliteet viimase 15-20 aastaga kordades tõusnud ja tervikuna on see suurepärane. Mis omakorda tähendab, et ametnikkond suudab oma tööd teha ka väiksema arvu inimestega. Teiselt meeldib meil ennast hellitada vestlustega Eesti e-riigi edulugudest.

Niisiis, ühelt poolt ametnike professionaalsus ja teisalt e-riigi edulugu peaksid kokku andma sümbioosi, kus väiksema hulga ametnikega ongi võimalik töö ilusasti ära teha.

Kindlasti ütlevad mõnedki teile vastu, et teedele ja tänavatele oleks vaja rohkem politseinikke.

Õige. Aga juba kevadel välistasime ja välistame praegu – ei mingit politseinike, kaitseväelaste, õpetajate, arstide vähendamist. Meie teemaks on avaliku võimu organisatsioon, riigi keskvalitsuse, põhiseaduslike institutsioonide ja omavalitsuste tasand.

Seega peaksid teid kartma presidendi kantselei, riigikantselei ja ministeeriumite ametnikud?

Vaat nüüd läks küsimus viltu. Absoluutselt mitte. Keegi ei pea kedagi kartma.

Ma ei saa aru. Kas teie arvates tuleb ametnike arvu vähendada?

Jah, selle juurde olen ma jäänud.

Kust võtta siis ametnikke, keda vähendada?

Üks on see, mis puudutab õigusloomet. Õiguskantsler Ülle Madise pidas kolmapäeval riigikogus suurepärase kõne, mille mõnele osale kirjutan mina kahe käega alla. Ka sellele, mis puudutas õigusloome vohamist ja asendustegevust. Neil teemadel on nii kaua ja nii palju räägitud, kahetsusväärselt on aga tulemus… see pole veel nulli jõudnud, on jätkuvalt  negatiivsel poolel. Järelikult pole muud varianti vohava õigusloome ohjeldamiseks, kui sellega tegelevate ametnike hulka vähenda ja neid mujal kasutada.

Justiitsministeerium kaotaks teie plaaniga pooled ametnikud?

Justiitsministeerium ja teiste ministeeriumide õigusosakonnad ei ole vähendamise spetsiifilised eesmärgid. Meie ei toeta kirvepoliitikat, vaid esmalt teenuste- ja segmentide põhist analüüsi ja seejärel, jah, vähendamine. See oleks kaheksa aasta programm, sest neli aastat, nagu alguses arvasime, oleks liiga kiire.

E-riik tuleb mängu siis, kui räägime täitmisest, lubamisest, keelamisest. Meie asutajate hulgas ja nõukogus on mitmed tugevad IT-spetsialistid, kes praegu töötavad selle nimel, et täitmist ja lubamist algoritmistada.

Praegu kaotas suur osa lugejatest igasuguse mõttelõnga. Nad ei saa aru, millest te räägite.

Järelikult olen ma halvasti asja seletanud, ei saa muud järeldust teha.

Palun mõni konkreetne näide, kus on Eestis liiga palju ametnikke?

Need on ministeeriumid ja ametid. Arutleme praegu ka teemal, kuid lõplikku otsust veel ei ole, et tulla välja ettepanekuga konsolideerida ministeeriumid ühtseks valitsusasutuseks,

Praegused ministeeriumid kaoksid ja tekiks… Mis?

Ma ei ole öelnud, et kaoksid ära., Minu sõnade valik oli väga täpne.

Teie väljend oli “konsolideerimine”.

Täpselt. Me kasutame oma mõtte edasiarendamiseks mudelit, mille märksõnaks on Rootsi ja Šotimaa. OSCD andis juba aastal 2011 soovituse edendada Eestis riigi horisontaalset koostöömudelit.

Lisaks sellele, minu suureks üllatuseks, saime oma sihtasutuse lähtevisiooni avalikustamise järel tunda riigihalduse ministri Janek Mäggi toetust. Ta avaldas nimelt artikli, kus kirjutas ministeeriumide kaotamisest, ehk konsolideerimisest üheks valitsusasutuseks. See oli minule ja mitmele kolleegile päästikuks, et hakata teemat põhjalikumalt uurima. Mitu tippametnikku tõestasid kohtumistel, et sellele arukale ideele on olemas väga suur toetus. Ja see tähendaks ka ametnikkonna märkimisväärset kahanemist.

Ühtne valitsusasutus seniste ministeeriumide asemel?

Ministeeriumid on selle ühtse valitsusasutuse sees, kõikidel ametnikel on üks ja ühine tööandja, ühtset valitsusasutust juhib üks ametnik, olgu ta nimeks riigisekretär või kantsler. Kui on üks tööandja, siis praegust silotornistamist haralitõmbunud ministeeriumide vahel enam ei ole või see minimiseeritakse, rotatsiooni erinevatele ametnikele erinevate valdkondade vahel saab rahulikult läbi viia.

Peaminister on inimene, kes seda ühtset valitsusasutust juhib, tema roll suureneb märkimisväärselt, ka strateegiakeskus – millest olen kuus-seitse aastat rääkinud – leiaks koha selles valitsusasutuses ning kaasnevaks tulemuseks oleks eelarvestamine ehk rahastamine poliitika tegevusvaldkondade, mitte asutuste kaupa.

Saan ma õigesti aru, et teie skeemil on üleval peaminister, siis tuleb kümmekond noolt alla ministrite juurde, sealt jooksevad need omakorda kokku riigisekretärini, kes juhib valitsusasutust, mis liidab endasse kõik tänased ministeeriumid?

Graafiliselt võib seda peaaegu niimoodi kujutada, kuigi eks noolte kulgemine ole veidi keerulisem. Aga põhimõtteliselt jah, niisugune kiire ettekujutus meie arutlusest on adekvaatne pilt.

Kindla peale on kõik tugiteenistused ühendatud, mitte igal ministeeriumil oma. Ülisuure tõenäosusega saab siis olema nagu Rootsis: kui valitsuskoalitsioon saab valimiste järel kokku, määratleb ta oma poliitilised prioriteedid ja sellest sõltub ka ministeeriumide kujundamine ühtsesse valitsusasutusesse. On muidugi mõned erandid, kes ei saa muutuda, ehk kaitse-, välis-, sise-, rahandusministeerium. Suur hulk teisi ministeeriume saab muutuda sõltuvalt poliitilistest prioriteetidest.

Meie arvates tuleb ka ministrite ja ministeeriumide arvu hoida mõistlikkuse piirides ning see võiks olla 1+10, üks peaminister ja kümme ministrit. Kusjuures portfellita ministrite kohad tuleks kaotada, sest sageli pole see kahetsusväärsel kombel olnud vajadusepõhine, vaid koalitsioonilepete sõlmimise instrumendiks, et saavutada personaalias tasakaalu. Sel ei ole just väga palju pistmist riiklike huvidega.

Kas see tähendab ministrite senise võimu vähenemist?

Ei. Kuid see tähendab väga selgelt ministrite ja peaministri omavahelise koostöö tugevnemist ja tihendamist, peaministrile suurema rolli andmist. Ma ei suhtu seejuures tõsiselt etteheidetesse nagu see võiks tähendada liikumist autokraatia poole. Mitte mingil juhul, sest on ülisuur tõenäosus, et ka tulevikus valitsevad Eestis koalitsioonivalitsused ja peaminister peab alati hoolitsema, et tema juhitud võimuliit koos püsiks. Koalitsioonipartnerite seisukohad tuleb läbi arutada viisil, et koalitsioon suudab oma poliitikat ellu viia.

Täpsustan eelmist küsimust: teie idee tähendab, et ministrite võim ametnike üle väheneb, ministrite poliitiline võim ja kaalukus suurenevad?

Olen seda meelt, et ministritel ei peagi olema ministeeriumi juhtimisel administratiivset võimu. Põhiseaduse säte, et minister juhib ministeeriumi, on eksitav ja hägustav. Minister juhib poliitikaid.

Minister peab ministeeriumis esindama valitsuse poliitikat, mitte aga valitsuses ministeeriumi poliitikat. Siin on põhimõtteline vahe.

Ministeeriumi juhib kantsler, see on tema ülesanne. Kui meie ettepanek sünnib ja läheb käiku, siis on selleks inimeseks riigisekretär. Aga mitte minister.

Kui suureks hindate ise tõenäosust, et need lennukad ja radikaalsed ideed ka kuhugi jõuavad? Lisaks teie trükitud esitlusmaterjalidele.

(Naerab) Tavaliselt on nii, et kui advokaat tahab kohtus küsimusele vastamiseks aega võita, siis ta tõuseb oma toolilt hästi aeglaselt ja sel ajal mõtleb. Kui kodanik vastab ajakirjanikule ja tal on vaja aega võita, ütleb ta, et see oli hea või väga hea küsimus.

See oligi väga hea küsimus. Kevadel olin pessimistlikum kui praegu. Minu optimismi on tõstnud suvised konsultatsioonid tipp-poliitikute ja tipp-ametnikega. Neis selgus, et konstruktiivses ja meediavälises ruumis on pilt märkimisväärselt soodsam kui ajaleheveergudel või televisioonis. Ent seegi ei ole veel koht, mis sunniks mind minema naiivseks. Arvame, et suur hulk meie ideedest ja ettepanekutest leiab tõepoolsest järgmise kaheksa aasta jooksul realiseerimist.

Miks kaheksa aastat?

Põhiseaduse muutmise ettepanekuid teeme nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vältimatult vajalik meie ettepanekute jõustumiseks. Põhiseaduse iluraviga me ei tegele, kuigi professionaalselt see mulle väga meeldiks. Mitmed ettepanekud põhiseaduse muutmiseks siiski tulevad ja siit tulebki ajaline dimensioon 4+4 aastat.

Et põhiseadust saab muuta riigikogu kahe järjestikuse koosseisu nõusolekul?

Jah. Ma ei toeta põhiseaduse muutmise kiirendatud meetodit, riigireform peab olema põhjalikult läbi kaalutud.

Riigireformi käivitamiseks tahame välja tulla nii, et kui 26. novembril on meie kõik ettepanekud üle antud ja poliitiliste liidritega esimene debatiring maha peetud, siis sõelume välja teemad, mille kohta koostame eelnõude kavandid ja nende kavandite seletuskirjade teesid. Vabandan selle ülimalt kantseliitliku sõnakasutuse eest, kuid see on teadlikult väljamõõdetud sõnakasutus. Me ei ole võimelised ja keegi ka ei oota, et töötaksime välja seaduseelnõude ja seletuskirjade lõplikud eelnõud. Seda võiks riigi poolt vaadates pidada isegi halvaks tooniks. Kui kodanikuorganisatsioonid muutuvad liiga aktiivseks, ei pruugi see poliitilisele eliidile olla meeltmööda.

Samas tahate rahvaküsitluste ja –hääletuste laiemat kasutamist?

Meie üks ettepanek toetab tõesti rahvaküsitluse kasutamist nii riigi kui ka omavalitsuse tasandil. Ma räägin justnimelt rahvaküsitlusest, mitte rahvaalgatusest, mida juba põhiseaduse assamblee ajal pidasin riskantseks võtteks.

Miks?

Mul jagub nii palju vaprust, et kinnitada: ma ei julge seda ettepanekut omalt poolt soovitada. Praegusel digi- ja meediaajastul on olemasolevatel või tekkivatel poliitilistel jõududel võimalik ühiskondliku arvamuse manipuleerimine, mille lõpptulemus võib kujuneda riiklust kahjustavaks, isegi kui alguses sellist kavatsust ei olnud.

Põhiseaduses on ju niigi teatud hulk valdkondi, mida ei saa rahvahääletusele panna – nende hulka kuuluvad maksuseadused. Kujutagem ette, et sellist pidurit põhiseaduses poleks ja Eestis oleks võimalik panna maksuseadused rahvahääletusele. Kaldun arvama, et meie demokraatiakiht ja kultuurikiht ei ole veel nii paksud, et rahvas lükkaks suure teadlikkusega tagasi maksuseadused, mis viiksid maksud siin riigis nulli lähedale või päriselt nulli.

Seetõttu on minu ettepanek Riigireformi Sihtasutusele viia sisse võimalus rahvaküsitluse korraldamiseks, mida teeksid kas riik või kohalik omavalitsus ning mis oleks ametlik, õiguslik, poliitiline aktsioon.

Rahvaküsitluse tulemus ei ole ju juriidiliselt siduv?

Aga on päevselge, et kui rahvaküsitlus näitab, kuidas rahvas midagi tahab, siis peab riigikogu seda arvestama. Või, kui ei arvesta, peab suutma rahvale selgitada, miks ei arvesta.

See viimane on väga keeruline.

On keeruline, tõesti. Aga kui on tegemist riiklikult olulisele teemale ebasoovitava või ohtliku tulemusega, siis on võimalik seda rahvale selgitada. Mina ei ole seda meelt, et rahvas ei mõista poliitikat. Mõistab küll. Ja mõistab õigesti, kui seda talle õigesti selgitatakse.

Räägime veel põhiseaduse võimalikust muutmisest. Presidendile üks ametiaeg, senise kahe asemele?

Oleme arutanud, et presidendil oleks tõesti üks 7-aastane ametiaeg. Oleme arutanud, et presidendi valiks ainult valimiskogu.

Arutame neil teemadel seepärast, et presidendile anda oluliselt suurem poliitiline sõltumatus, et ta saaks täita paremini talle põhiseadusega pandud poliitilise tasakaalustaja rolli. Viimastel aastatel – sõltumata riigipea nimest – on president kaduvväike arv kordi pöördunud riigikohtu poole seoses mõne seaduse põhiseadusele mittevastavuse küsimuses. Küll aga kuulutas president välja kurikuulsa kobareelnõu, millega kehtestati kui mitte üleöö, siis ülenädala uus käibemaksumäär. Samal ajal lisas president sellele [seaduse väljakuulutamise otsusele] poliitilise avalduse, kus oli näpuviide riigikogu poole, et head daamid ja härrad, nii ei tohi teha. Aga see on ju kõige selgem näide, et kuulutati välja seadus, mida president ise pidas põhiseadusega vastuolus olevaks.

Võib-olla president kasutas oma poliitilist võimu, et seadus välja kuulutada, mis oli sel hetkel – kümme aastat tagasi majanduskriisi ajal – riiklikult õigem kui minna vetostamise pikka teed?

Sel hetkel käitus president [Toomas Hendrik Ilves] poliitiliselt õigesti. Kuid see ei tähenda, et see olnuks õiguslikult õige. Loomulikult algas probleem riigikogust, mitte presidendist, sest parlament oli kaval, mida ei saa tunnustada, sidus eelnõud kokku kobaraks, pani sinna satelliidid juurde. President oli väljapääsmatus olukorras: majanduskriisi tõttu tuli teatud meetmed ilmtingimata välja kuulutada, vastasel juhul olnuks see ohtlik riigi majandusele ja ehk isegi riiklikule stabiilsusele. Ma ei kritiseeri siin niivõrd presidenti, kuivõrd väljakujunenud situatsiooni.

Meie tahame presidendile anda juurde tasakaalustavat jõudu, et ta ei peaks muretsema enda tagasivalimise pärast ega mõtlema seepärast võimalikele kompromissidele sisepoliitilisel väljal.

Valimiskogu peaks olema 201 liikmeline, kus 101 liiget on riigikogust ja 100 omavalitsusest. Miks 100? Sest suuremate omavalitsuste hääl presidendi valimistel ei tohiks olla oluliselt jõulisem väiksematest. Vabariigi President peab olema president samamoodi Kihnu saarele nagu Viimsi vallale või Tallinna linnale. Täna on 73 omavalitsust, igaüks neist saab valimiskogus ühe kohe ja ülejäänud jaotatakse suuremate linnade-valdade vahel, et oleks ka teatud proportsionaalsus tagatud.

Me pakume välja [valimiskogus] häälte arvutamise sellise lahenduse, kus igal juhul saab Eesti Vabariik valimispäeval endale uue presidendi. Ja Estonia kontserdimajast ei minda  õhtul ilma presidendita laiali [nagu juhtus sügisel 2016, kui pärast riigikogu ebaõnnestumist ei suutnud ka valimiskogu presidenti valida ning valimised läksid tagasi parlamenti].

Omavalitsuste arvu tahate kärpida piirini “üks maakond = üks omavalitsus”, erandiks mõned suuremad linnad?

See loodetavasti muutub meie ametlikuks mõtteks 17. oktoobril, aga täna julgen arvata, et sihtasutuse nõukogu on oma sentimendi andnud. Meie ettepanek saab sel juhul olema tõesti “maakonnad omavalitsusteks”, tekib omavalitsuslik maavanem, nagu Lehola Lembitu aegadel, kui keegi nostalgia laksu vajab…

Kas rahvas valib maavanema?

See on olnud minu mõte ja ettepanek, mis kahetsusväärsel kombel ei ole leidnud laiemat toetust. Ülisuure tõenäosusega ei tule meie ettepanekutes kohaliku omavalitsuse juhi ehk maavanema otsevalimist. Aga maakondlik põhimõte tuleb, ka see, et kaks või neli linna oleksid omavalitsuslikud ja ülejäänud maakondlikud.

See pole vaid riigireformilik, vaid regionaalpoliitiline küsimus. Viimastel aastatel näeme, kuidas tegelike gravitatsioonikeskuste hulk Eestis pidevalt väheneb ja mitmed maakonnakeskused on tõmbekeskuse staatust kaotamas. On vaja säilitada maakondlikud tõmbekeskused ja et tulevikus ei oleks meil tegemist ühe või kahe linna Eestiga, aga territoriaalselt hõlmatud Eestiga.

Ja riigikogu liikmete arvu tuleb samuti vähendada?

See on küsimus, mille puhul olin kindel, et see ei jää tulemata. Küsimus ei ole, kui palju eelarves kokku hoitakse, siit ei tule erilist kokkuhoidu. Kõige tähtsam on rollimudeli küsimus. Olen senise karjääri jooksul teadnud, et efektiivne juhtimine on siis, kui sa tõmbad, mitte ei tõuka. Riigikogu ei suuda täita riigireformi tõmbekeskuse rolli kui ta ise endaga midagi ette ei võta. Ega vähenda enda liikmete arvu 10 võrra. Seda on nimetatud populistlikuks ettepanekuks. Vale. Meie ei kandideeri kusagile, ei võistle ega võitle kellegagi.

Seda viimast on raske ette kujutada, mõeldes vastuhoovustele, mis teie suunas liiguvad?

Meie tahame kaitsta ja argumenteerida oma ettepanekuid, meie teemaks ei ole poliitiline võitlus.

Reformierakonna kunagi mõjukas poliitik Meelis Atonen ütles teie kohta: “Need ettevõtjad on teada tuntud erakondade toetajad ka olnud. Milline erakond ütleb oma toetajale: käi raha välja, aga muidu ole vait.” Mida erakonnad teile ütlesid, kui nendega kohtusite?

Ise kohtusin paari-kolme erakonna tippjuhiga enne, kui sihtasutuse tegime. Ütlen siin mikrofoni ees ausalt, et need oli pinnase kompimise kohtumised, et kas on üldse mõtet asjaga tegelema hakata. Tagasiside oli julgustav: on mõtet tegeleda ning et kui kodanikuühiskonnast tulevad konkreetsed ettepanekud ja põhjendused, mitte üldine jutt, siis on tegu materjaliga, mida erakonnad saavad ka praktiliselt kasutada.

Teise ringi kohtumisi tegime erakondadega pärast sihtasutuse asutamist. Seal joonistus välja äraootav neutraliteet. Ühelgi kohtumisel ei tunnetanud aga vaenulikkust, et mis te tulete meie mängumaale. 14. juunil käisime valitsuskabinetis, ehk kolme koalitsioonierakonna ees. Oli palju küsimusi, seletamist ja selgitamist, aga väga heatahtlik õhkkond.

Kui me nüüd enda kontseptsiooni avaldame, siis loodame sellele erakondade ülest huvi.

Nii nagu on kaitsepoliitikas erakondade ülene positsioon, teatud ulatuses ka välispoliitikas. Kuid riikluse pikka perspektiivi, tänu pidevatele valimistsüklitele ei ole siiani tunnistatud. Aga loodan, et lähemate aastate jooksul on võimalik teadvustada, et sellisel viisil jätkates ei ole võimalik väga pikalt Eesti riiki nii kallilt võimalik pidada. Ühiskond ei jaksa.

Meelis Atoneni meenutades – kui erakonnad ei võta oma valimisprogrammidesse Riigireformi Sihtasutuse ettepanekuid, kas nad jäävad siis 28 ettevõtja valimiseelsetest annetustest ilma?

Riigireformi kontseptsioonil ja sihtasutuse koostatud dokumentidel ei ole küljes hinnasilti. Ükskõik kes ja kus kedagi toetab või on varem toetanud – ei oska mina kommentaarida. Kuid need [valimiste eelsed] annetused või nende puudumine ei saa olla seotud riigireformiga.

Ennustagem – kui mitme erakonna valimisprogrammis me näeme riigikorralduse uuendamise lubadusi, mis on võetud teie ettepanekutest?

Loodan ja arvan, et riigikorralduse uuendamise mõtteid leiame päris paljude erakondade programmidest. Küsimus on selles, et millisena ja kui detailsena. Meie kiirendasime enda kontseptsiooni valmimist just põhjusel, et veelkord erakondadega kohtuda ja oma ettepanekuid neile valimiste eel presenteerida.Kui erakondade valimisprogrammides ei ole riigireformist ridagi, isegi mitte fragmentaarseid ideid, siis on see minule ja sihtasutusele kurb seisund. Erakonnad saavad ju pärast öelda, ja mitte ettekäändena, vaid tõsise põhjusena – neil ei ole [riigireformiks] rahva mandaati.

Ehk teisisõnu, meie kindel arusaam, lootus ja soov on, et riigireform muutuks ka pärast meie ettepanekuid valimisdebati oluliseks osaks. Meie eesmärk on, et tekiks debatt, sest ilma debatita pole võimalik rahvalt mandaati saada.

Kas teile on tõe kriteerium järgmise valitsuse koalitsioonileping?

On küll, jah. Vähemalt järgmiseks neljaks aastaks. Kui riigireformi konkreetsed sammud ei jõua koalitsioonilepingusse, siis ma kahtlen, et järgmise nelja aasta jooksul saaksid need muul viisil tehtud.

Kas teil pole kordagi tulnud mõtet ühineda Eesti 200-ga, kes muretseb samuti selle üle, kuidas ka 100 aasta pärast meie riiki elus hoida, ja sealtkaudu oma ideid ellu viia? Teil on ju nendega äärmiselt lähedased mõtted.

Vastus on, et absoluutselt mitte. Me mitte ainult ei deklareerinud, vaid ka otsustasime, et erakondlikkuse ja erakondliku poliitika suhtes oleme absoluutselt apoliitilised. Et kellelgi ei saaks isegi kahtlust tekkida, asutasime sihtasutuse ainult üheks aastaks ja 14. mail 2019 alustame selle likvideerimisega. Meie loodame oma ideede realiseerimisel mitte poliitilisele jõule, vaid vaimu jõule. See ei olnud öeldud muigega, muide. Me loodame, et suudame poliitikutele selgeks teha, et Eesti ei saa oma plaane pidada nelja aasta kaupa, valimistest valimisteni, vaid vähemalt 40 aastat ettepoole.

Selleks, et Eesti riik kestaks ka järgmised 400 aastat? 

Isegi oma advokaadibüroos räägin 1000-aastasest büroost. Eesti riik peab 1000 aastat kindlasti püsima.

***

Riigireformi Sihtasutuse asutajateks on ettevõtjad Andres Saame, Armin Kõomägi, Enn Kunila, Hannes Tamjärv, Heldur Meerits, Jaak Nigul, Jaan Pillesaar, Jaan Puusaag, Jaanus Otsa, Jüri Käo, Jüri Mõis, Koit Uus, Lembit Lump, Mark Berman, Mati Polli, Olari Taal, Olav Miil, Parvel Pruunsild, Peeter Mänd, Priit Kessa, Priit Piilmann, Raivo Hein, Tiina Mõis, Tiit Pruuli, Tiit Kuuli, Toomas Sildmäe, Viljar Arakas ja Vjatšeslav Leedo. Kõik asutajad panustavad sihtasutuse tegevuskulude katmiseks raha.
 
Sihtasutuse juhatuse liikmed on Jüri Käo, Olari Taal ja Rait Maruste.
 
Sihtasutuse nõukogu liikmed on Aivo Adamson, Alar Karis, David Vseviov, Jaak Aaviksoo, Jüri Raidla, Kristi Liiva, Marek Helm, Raivo Vare, Riina Varts, Ringa Raudla, Tarmo Jüristo, Tiit Pruuli, Toomas Tamsar, Urmas Varblane ja Viljar Arakas.

Toomas Sildam

Toomas Sildam on ERRi ajakirjanik. Ta oli president Toomas Hendrik Ilvese avalike suhete nõunik kuni presidendi ametiaja lõppemiseni aastal 2016. Loe artikleid (7)