Marko Mäetamm: tavaline elu

Tuleneelaja

Minu elus ei juhtu mitte midagi märkimisväärset. Niisugune tavaline elu. Teed päevast päeva oma tegemisi, päevad kõik omavahel suhteliselt sarnased, ei mingeid kõrg- ega madalhetki. Omamoodi mage, kui selle peale mõtlema hakata.

Iseenesest ei tohiks ju nii olla, eriti loomingulise eriala puhul. Mõnel vabrikutöölisel või bussijuhil või toidupoe kassapidajal veel, aga mitte mingil juhul kunstnikul. Aga näe on. Ja kui siis mõni tuttav küsib, et kuidas läheb ja kas midagi huvitavat ka toimub (eeldades, et loomulikult toimub) ning saab vastuseks, et ei toimu midagi erilist, siis ta tavaliselt arvab, et sa ei taha talle lihtsalt rääkida. Sul aga ei ole talle tõepoolest mitte midagi rääkida. Ärkad hommikul üles, teed päev aega mingeid oma asju, õhtul vahid kodus enne magama minemist telekast mõnda filmi ja ongi kõik. Mida sa sellisest asjast räägid!

No vahel käid sörkimas, et ennast natukenegi vormis hoida. Sellest pole midagi rääkida. Vahel sõidad kuhugi, Pärnusse õe juurde näiteks. Tavaline. Või mõnda teise riiki. Seda juhtub ka reeglina tööasjus. Samuti ei ole millestki rääkida. Tõepoolest ei ole, kõik on ju niisugune spetsiifiline värk – näituse ülespanek, avamine, suhtlemine inimestega, tõenäoliselt mõni väiksem pidu ja jälle tagasi. Vahel harva tuleb ette, et on mõni pikem välismaal resideerumine. Inglise keeles kõlab see Artist in Residency. Kuu aega või vahel ka kauem. Aga ka sellest ei ole midagi erilist rääkida. Seal käib ju kõik samamoodi, nagu kodus – hommikul ateljeesse tööle, vahetevahel väike suhtlus, mõni avamine või muu üritus ja nii. Ainuke vahe, et oled välismaal.

Inimesed arvavad tavaliselt ka seda, et kunsti tegemine ehk kõik see, mis ma ateljees teen, on hirmus huvitav.

Et nagu mingi võluvärk või maagia. Inspiratsioon ja mis kõik veel. Tegelikult on väga tavaline kõik. Visualiseerid oma ideid, otsid neile sobivat vormi ja materjali. Teed enne lõplikku tööd võibolla mõne kavandi või siis ei tee ja paned kohe otse. Vahel on nii, et idee justnagu on hea, aga ei leia seda õiget kuju asjale. Sellist, mis töötaks. Teed päev otsa erinevaid variante, aga ükski ei tundu hea. Sellisel puhul on päeva lõpuks eriliselt tüma tunne. Ei rahulolu ega rõõmu, lihtsalt nüri tühjaks tõmmatud tunne. Aga samas muidugi ka teadmine, et kui seda jama läbi ei tee, siis ei tule edaspidi ka midagi. Kannatad mõnda aega seda, et midagi head ei tule ja teed seda jama, mis tuleb ning siis ühel hetkel hakkab jälle midagi head tulema. Igal on see asi tõenäoliselt erinev, aga minul käib nii ja on kogu aeg käinud. Üles ja alla, õudsad kannatamise ning higistamise päevad ja siis jälle sellised, kus kõik juhtub justnagu iseenesest. Aga mingit huvitavat tulevärki selle kõige juures absoluutselt ei ole.

Näiteks praegu on mul selline aeg, kus ma valmistan ette ühet suhteliselt mahukat näitust Tallinna Kunstihoones. 16. novembril on avamine, aga algust sai selle projektiga tehtud juba peaaegu kolm aastat tagasi. Praeguseks on tööde sisu ja vorm paigas ning toimub lihtsalt vormistamine ehk siis kõikide vajalike asjade valmistegemine ning juba valmisolevate asjade lõplik tuunimine. Projekt on interdistsiplinaarne, sisaldades traditsioonilisi meediaid, liikuvat pilti, heli, joonistust, skulpturaalset objekti, totaalset ruumiinstallatsiooni, teksti ning põhineb nelikümmend aastat tagasi asetleidnud tõsielulistel faktidel. Seega suhteliselt keerukas materjal.

Lisaks on tegu minu puhul harva ette tuleva koostööprojektiga, kus pea kõikidel töödel on lisaks mulle veel kaks välismaa kaasautorit. Tööd on selle projektiga parasjagu ja kõik peale kontseptsiooni ning teoste ideesuundade väljatöötamise on suhteliselt rutiinne tegemine. Joonistamine, maalimine, kirjutamine, ehitamine, videote monteerimine, tõlkimine ja sada korda kõige üle kontrollimine. Ja tekstide ning tõlgete puhul veelkord kontrollimine, sest pole midagi nõmedamat, kui mingid hooletusest või tähelepanematusest teksti sisse jäänud tähe- või grammatikavead. Ühesõnaga – ei midagi huvitavat ega atraktiivset.

Koostöö teiste kunstnikega on veel omaette ooper.

Kuigi see on kunstis suhteliselt tihti ettetulev töövorm, pole mina ennast selles kunagi kuigi mugavalt tundnud. Pigem ikka ebamugavalt. Kolm niisugust koostööprojekti mul üldse on ette tulnud. Esimene oli 2000. aastate paiku üks kummaline näitus praeguses Arhitektuurimuuseumis Soolalaos. Näitus kandis nime x+y=z ja oli nii diibi kontseptsiooniga, et ma ei oska seda praegu enam tagantjärgi täpselt kirjeldadagi. Asjaajamist ja omavahelist koordineerimist oli metsikult ja et need kaks teist kunstnikku olid Inglismaalt, siis oli enamus sebimist loomulikult minu peal. Projekt oli veel niisugune valdkondade vaheline – mingid muusikaüritused ja perfokad ja kohapeal oli avatud baar.

Niisugust hullust polnud siin varem tehtud ja inimesed ei olnud sellise näituseformaadiga harjunud. Näiteks sellest kohapealsest baarist osteti kuu aja jooksul vist ainult üks või kaks õlut ja õhtustel üritusetel oli kohal neli-viis inimest. Projekti koordinaatorile jäime võlgu, baar oli miinustes, mina olin isiklikus pankrotis ja pärast näituse lõppu ei kuulnud ma neist kahest inglise kunstnikust tükk aega midagi. Ja süüdistada polnud kedagi, sest ma ise pakkusin neile inglastele välja, et mis oleks kui teeks õige koos näitust. Jah, niisama lihtsalt see juhtus, ei mingit maagiat ega keerulist tuleväki.

Teine koostöökogemus saabus paar aastat hiljem, kui minust ja kunstnik Kaido Olest sai mõneks aastaks ülioriginaalse nimega kunstnik John Smith. Põhjus, miks nii läks, oli taas väga lihtne. Võiks öelda, et isegi primitiivne. Nimelt juhtusime Kunstihoones töötama kõrvuti ateljeedesse ja sattusime praktiliselt iga päev ninapidi kokku. John Smithi kõrghetkeks oli mõistagi 2003. aasta, kui meid valiti Eestit esindama Veneetsia Biennaalil. Kusjuures samal ajal kandideerisin ma Veneetsiasse ka oma isikliku sooloprojektiga, nii et sain ühe ja sama konkursi raames tunda nii võidurõõmu John Smithi üle kui kibedat kaotusevalu seetõttu, et ma ise ei võitnud. Aga hästi läks, et ei võitnud, sest takkajärele võin kindlalt öelda, et see minu isiklik projekt polnud suurem asi.

John Smithiga läks aga nii, et vaatamata sellele, et ta oli Eesti kunstiskeenel sel ajal justnagu lausa mingi väike superstaar, siis rahvusvahelisel biennaalil teda eriti tähele ei pandud. Ei mingit huvi, ei mingeid biennaalijärgseid pakkumisi. Osalt ilmselt nimetatud huvipuudusest, aga suuremalt osalt ilmselt seetõttu, et John Smithi elus hoidmine hakkas segama isiklike projektide tegemist käis vähemalt minus koostöö idee tasapisi maha ja sinnapaika see John Smith jäi. Ühtlasi andsin endale ka sisemas lubaduse enam mingisuguste koostööprojektidega mitte aega raisata.

Ja see lubadus töötas. Kuni aastani 2015. aastani, kui olin teinud algust sellesama eespool mainitud ja novembris Tallinna Kunstihoones avaneva projektiga. Tutvusin sama ajal puht juhuslikult nende kahe Kanada kunstnikuga ja et näitusel hargnev lugu on samuti Kanadaga seotud, siis tundus mulle, et äkki oleks hea, kui me teeme selle projekti koos. Tegin neile Facebookis ettepaneku ja nii see taas läks. Ja nagu kahel eelmiselgi korral, nii olen ma ka praegu enam kui kindel, et rohkem ma küll kellegagi mingit koostööprojekti et tee. Viimane kord! Või noh…

Tulles nüüd tagasi loo alguse juurde, siis peab tunnistama, et minu elus ei juhtu tõepoolest mitte midagi märkimisväärset. Olgu tegu koostöö või isikliku projektiga, midagi atraktiivset see kunstiga tegelemine endast ei kujuta. Ei mingit maagiat ega tulevärki, nagu inimesed tihtipeale arvavad. Niisugune tavaline elu.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)