Kahe Kuldnõela võitja Eve Hanson: loominguline vabadus oma brändiga on piiritu

Eve Hanson Disainiööl

20 aastat suurte moemajade jaoks töötanud kahe Kuldnõela võitja Eve Hanson tuli sel suvel lõpuks välja omanimelise brändiga, mis moehuvilistes üksjagu elevust tekitas. Seda vaatamata väljas valitsenud troopilistele temperatuuridele, mis peale bikiinide millegi ostmist ega kandmist soosinud.

Kohtusime Evega Nõmmel tema “laboratooriumis” – nagu ta ise oma ühes idüllilises hoovis asuva maja katusealust nimetab – mõni päev enne Eve Hansoni esimest moeetendust Disainiöö raames. Raadio mängis vaikselt, kohv juba ootas laual, viljapuude ladvad akna taga õõtsusid vaevumärgatavalt ja kassid piilusid meid laisalt silmanurgast. Mitte miski ei viidanud totaalsele kaosele ja ajapuudusele, mis kaasneb ühenaisefirmas uue moebrändi lansseerimisega ja selle esimese moeetendusega.

Miks Sa nii kaua hoogu võtsid, et oma bränd teha?

Ma olen nii kaua selles valdkonnas olnud, et tean, kui keeruline see äriliselt on. See ei ole ratsa rikkaks saamise äri. Pakkumine on meeletu. Ja mul on ka alati olnud töökoht, kus ennast välja elada (Eve Hanson on olnud Ivo Nikkolo ja Iris Janvieri disainer – toim.) Kunagi peale ülikooli tegime Anu Lensmentiga koos ateljeed. Tegime kollektsioone, moešõusid, kõike. Me ei tulnud lihtsalt rahaliselt välja selle asjaga. Eks sellised kogemused teevad ka ettevaatlikumaks ja ebakindlamaks. Mingi enesekindluse kuhi pole ma niikuinii kunagi olnud.

Aga siis tekkis selline hetk elus, et oli aega midagi teha ja samas ka pidin midagi tegema. Veebruaris registreerisin oma OÜ ja alguses arvasin, et tulen juba aprillis kollektsiooniga välja. Tegelikult muidugi võttis kõik kauem aega, ma olin ka täiesti kindel, et tahan kohe teha ka veebipoe. Nii et lõpuks sain juunis nii kaugele.

Mul oli kollektsioon mõeldud varakevadesse, Eesti tavalisse suvesse, isegi pikkade varrukatega mustad kleidid olid valmis. Ja siis sellega sellisel suvel välja tulla! Aga väga hästi läks tõesti, esimene veebipoetellimus tuli kohe ka, USAst.

Kui otsus oma brändi kasuks oli langenud, siis mis oli kõige esimene asi, mille otsustasid teha?

Esimene oligi väga keeruline. Oma bränd, võid teha ju absoluutselt mida iganes tahad. Maailm on kõik lahti. Aga tegelikult oli loogiline, et lähen suunas, mida ma tajun moe mõttes. Oma kogemuse ja vajaduse pealt oli selge, et alustuseks teen kleidi ja et teengi rõivaid naistele – ehkki praegu on tegelikult juba mitu korda ka meesteasju küsitud.

Kas tunnetasid moeturul mingit auku, mis vajas täitmist?

Algus oli rohkem nagu mingi enda augu täitmine. Aja mõttes ja ka selles mõttes, et kui ma lähen Eestis poodi, siis ega ma endale liiga palju asju ei leia. Kui rahas poleks üldse küsimus, siis võiks kõike muidugi tellida.
Pidasin juba mõni aeg tagasi nõu Mare Kelpmaniga, kes on ikkagi edukas disainer ja ettevõtja.

Ta ütles ka, et tee ikka seda, mida ise tahaksid kanda ja mida näed, et sinu tutvusringkond kannaks.

Eks nad valdavalt on moega seotud, vabameelsemad.

Maailmas on inimesi palju, turg kasvab, aga ega meid keegi otseselt väljaspool Eestit ju ei oota. Samas on loominguline vabadus oma brändiga piiritu. Kui ma Ivo Nikkolosse läksin, siis oli see bränd natuke teistsugune ja moemaailm Eestis teistsugune. Aga päris seda, mis ma teen praaegu, ma seal kindlasti poleks teha saanud. Ega ma ka praegu midagi päris hullu ei taha teha, need rõivad peaks ikkagi olema kantavad, ehk pigem ka sellised pidulikumad igapäevarõivad.

Su riided on tegelikult vägagi kantavad igapäevaselt. Kas Sul on kunagi üldse olnud tahtmist pidulikke õhtukleite teha?

Ei-ei. Kuna ma ise neid ei kanna, täpsemalt ei käi sellistes kohtades, kus neid kandma peaks. Klassikalisi kostüüme olen Ivo Nikkolos teha vehkinud küll. Pinstak on minu meelest tegelikult väga huvitav ese, sellega saab teha igasuguseid asju. Aga mood on ikka hullult muutunud. Inimesed saavad casualile rohkem kulutada. Seda ma näen iga päev, et töökeskkonnas on naistemoes kunagise jaki ja kostüümi asemele selgelt tulnud kleidid. Rääkimata tossumoest. Kõik klassikalised naistebrändid arvestavad nende asjadega.

Üks Su esimesi kleite sündis koostöös kunstnik Toomas Pääsukega, jäi mulje, et see on oli juba mõnda aega ootel olnud idee.

Mul on mitu aastat juba peas keerelnud mõte, et kuidas need sahtlisse joonistatud asjad välja saada. Kunstnik on ju mul siinsamas all korrusel. 
Aga sellist koostööd tahaks kindlasti teha veel. 
Päris alguses mõtlesin, et teengi mustvalge kollektsiooni. Mulle tundus nii õudne, et hakkavad tekkima mingid kollased või punased laojäägid – mis ma teen siis nendega? Ja laojäägid tekivad niikuinii. Et kui tekivad, siis pigem olgu juba ajatud ja rahulikud värvid.

Kas ei olnud kiusatust teha ainult musta? Kõik kunstnikud kannavad musta? (Ka Eve ise oli sel päeval mõistagi üleni mustas – toim.)

Seda ma tean oma kogemusest, et kollektsioonis mingi värv peab olema, lihtsalt tähelepanu pärast. Ja olen endale lubanud, et mingi värv ikka on. Ka mõtlesin, et moeetenduse jaoks eraldi asju ei hakka tegema, aga nüüd ikkagi teen ühe-kaks lihtsalt šõu jaoks, väga hea kangas sattus kätte.

Üldiselt on iga kollektsiooni ülesehitus nagu püramiid. Peavad olema lihtsamad asjad, natuke odavamad tooted, nagu näiteks t-särgid. Ja siis tipus on mõni eredam täht. Kõik täiskollektsioone tegevad brändid lähtuvad sellest. Siin ei ole vaja jalgratast enam leiutada.

Eve Hansoni sügistalve kollektsioon

Mis värvid toob sügis Sinu kollektsiooni?

Mul on siin kaks musta kangarulli (naerab). Teen kaks musta mantlit, ühe vist jätan vestiks. Kindlasti kleite ja pükse. Ega see veel päris sügistalv kollektsioon ei olegi. Mõnus on niimoodi soperdada siin laboratooriumis. Ehkki ma pean jõudma selleni, et aastas on kaks kollektsiooni, see niimoodi kogu aeg millegi kallal töötamine, millegi lisamine ei saa kaua kesta, lihtsalt ei jõua.

Palju selles on hetketrende?


Väga ei ole. Hea on trende muidugi teada. Eks see on ju suurem valim, kust need värvid ja lõiked tulevad moodi. Ühest väsid ära ja siis tuleb loogiliselt järgmine. See, mis praegu moepildis on, see on ikka pikaks jäänud. Ma ei tea, kas lillelised kleidid tulevad tagasi, mingil kujul juba ongi hakanud tulema.

Ja eks ta on üsna loogiline, et minimalismile järgneb tavaliselt mingi hullumeelsus.

Mis kümnend tuleb järgmisena, ei oska öelda, eks see kõik on juba segunenud, miski ei tule tagasi nii puhtalt. Praegu on rõhk varrukatel ja mu enda kollektsioonis ka. Aga kui see muutub, siis ju ma kolin selle vormi mõnda muusse kohta, rõhutan midagi muud. Kui väikest kollektsiooni teha, siis tuleb neid mõtteid muidugi palju rohkem läbi jahvatada, täpsem olla. Ja eks ma muidugi jälgin, et võiks olla kantav nii tossudega kui vähe viisakamate kingadega. Päris tikk-kontsaga ma oma kleiti ikka ette ei kujuta….

Kelle tegemisi Sa moemaailmas kõige tähelepanelikumalt jälgid? Eestis ja laiemalt.

Studio Augustit vaatan palju, see on see minu “auk” tegelikult, aga pean sellest teadlikult eristuma, minimalismi rohkem värve tooma. Aga need on asjad mida ma ise kannaksin väga hea meelega. Minult endalt oodatakse rohkem põnevust.

Guild on väga super, eriti nüüd oma uue poega. Ja muidugi Ivo Nikkolo ja Iris Janvier. Ma ise õppisin seal väga palju ja ka nemad on meeletult arenenud. Marit Ilison on väga hea. Pohjanheimo on täiesti teine tase, ehkki ma ise armastan ka väga kalleid materjale. Aga selliseid brände saabki Eestis üks olla.

Lääne brändidel hoian ikka ka silma peal, aga peadisainerid vahetuvad ja käekirjad vahetuvad. Olin kunagi Alexander McQueeni suur fänn, tema tipphetk langes ka sellesse aega, kui ma ise õppisin. Kui tema ära läks, siis oli ikka väga kurb. Ja muidugi Aasia disainerid, Yohji Yamamoto kohe kindlasti.

Paljud Su nimetatud brändid on mõne nädala pärast Tallinn Fashion Weekil, Sa ei ole. Kui olulised moeetendused on?

Fashion Week’i puhul sain kohe aru, et seda üksi teha veel ei saaks. Olen neid etendusi teinud, seal on vaja ikka 50-60 komplekti lavale. Aga Piret Mägi, kes “Disianiööl Disain On Moes” etendust teeb, kirjutas mulle vist kohe samal õhtul kui olin lõuna ajal brändiga välja tulnud ja kutsus. See on teine formaat, neli disainerit koos. Ja ma mõtlesin, et need 10-15 komplekti ma kindlasti jõuan.

Moeetendus Disianiööl
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (18)