Miljardid on grupp, kes on, pehmelt öeldes, heaks kiidetud nii kohaliku musapressi ja -tööstuse kui ka melomaanide poolt. Marten Kuninga bändist üheks heliorganismiks kasvanud Miljardite debüüt “Kunagi läänes” võitis selle aasta Eesti Muusika Auhindadel kolm trofeed –  aasta debüütalbum, aasta rockalbum ja aasta album.

Põhjusega. Oivalise kvarteti moodustavad neli osavat muusikut. Marten Kuninga ja Raul Ojamaa karged, melanhoolsed kitarrikihid hingavad Peedu Kassi ja Kristjan Kallase kontrabassi ning trummide loodud rütmiraamistikus. Lisaks on Ojamaa üks andekamaid noori produtsente skenel ning tema triumfide hulka kuulub ka näiteks koos Kostja Tsõbulevskiga produtseeritud Mick Pedaja “Hingake”.

“Kunagi läänes” voolab julgelt ja uudishimulikult läbi tilkuva soul-funki ja kihilise alternatiivroki ning kastab maitsekalt varbaid ka poppi ja atmosfäärilisse ambienti. Ühesõnaga on kohalik muusikamaastik kindlasti Miljardite näol rikkam ehedate helielamuste võrra. Neid saab oma kehaga kogema minna tuurile, mis saab alguse laupäeval Raplas toimuval kultuurifiestivalil Särin. Teele asumise eel avasid Raul Ojamaa ja Marten Kuningas oma muusikat ja mõtteid.

Kuidas see digimuutumine Marten Kuningast ja bändist Miljarditeks käis?

Marten: See oli pikk protsess. “Praktiline mees” ilmus 2014. aasta septembris. Tollal ma ei olnud selle plaadiga rahul. Kaks päeva pärast viimast esitluskontserti Käsmu rahvamajas, kus plaat salvestati, sõitsime Rauliga Berliini, kus pidi ees ootama kolm aastat õpinguid muusika produtseerimises. Kohale jõudnud, läks meeletult energiat olmeliste teemade peale – kus ja kuidas ära elada ja nii edasi. Aklimatiseerumise valud.

Lisaks aga, hakkas üha enam kollitama rahulolematuse kummitus seoses “Praktilise mehega”. Arvasin, et olin selle maha raputanud ja selja taha jätnud, et nüüd ootab mind uus karjäär uues linnas. Nii lihtsalt ei käi. Ei, kõik hoopis võimendus. Berliin on selline linn, mis peegeldab väga ausalt sinu hetke elusituatsiooni. Ebakindlus hakkamasaamise pärast, segane kaugsuhe, pluss kõrvaltoas elav Raul, kes kannatas sarnaste asjade all (miinus “Praktiline mees”). Me projitseerisime oma komplekse teineteise peale ja minna polnud kuhugi. Ühesõnaga, loodetud vabaduse asemel läks kõik veel kitsamaks, kõik sumbus eikusagile. Järk-järgult andsin ennast ära.

Tahtsingi ennast ära kaotada, sest mul oli välja kujunenud harjumus end samastada oma loominguga, mis tuli meeletust tõestamisvajadusest.

Mulle ei piisanud lihtsalt olemisest, vaid minu enesehinnang oli sõltuv minu loodust. Oli hõre. Sellises seisundis ei tule mõistagi kraadiomandamisest midagi välja, inimene ei ole võimeline õppima. Üldse mitte midagi ei õnnestu, vähemalt mitte midagi kaunist.

Naasesime mõlemad mai lõpus Eestisse. Rütmigrupp Kallas-Kass oli alles. Minu lagunemine aga jätkus. Sellest tulenevalt mõtlesin, et Marten Kuningas ei ole enam oluline, ma ei soovi mitte mingit tähelepanu ega vastutust. Sellistes tingimustes ei ole loomulikult võimalik vedada bändi “Marten Kuningas”, seega oli tarvis liikuda üksikisikult universaalsele. Valisin teise äärmuse, tegin ettepaneku moodustada Miljardid, millesse otsustasin osakese-haaval integreeruda. See ei olnud lihtne ega toimunud üleöö, kaua aega valitsesid suured siseheitlused. Selles mõttes on “Kunagi läänes” aidanud neid sõlmi vabastada.

Raul: Martenil on see väga hästi meeles. Ütleks, et hakkasime bändina koos muusikat kirjutama, enne olime rohkem Marteni lugusid mängiv bänd.

Tean, et „Tagurpidi vaal“ pole otseselt Miljardite repertuaarist, kuid kuna lugu on siiski samas koosseisus salvestatud ja see on lihtsalt nii the one, siis ma pean ikkagi selle kohta ka uurima. Kas tundsite juba selle loomisel, et laulust saab miskit erilist? Seletate ehk pisut selle loomelugu ja mida see tagurpidi vaal teie jaoks tähendab; on teooriad, et tähendab sõna laav ehk love ehk armastust ?

Raul: Teooria peab paika. Olin veel otsaga Otsa koolis selle loo tegemise ajal ja just esmase kodustuudiotehnika soetanud. Siis möödusidki esimesed nädalad õhtuti arvuti taga jämmides ja katsetades. Ühel sellisel õhtul komistasin vaala akordijärgnevuse peale. Kuna innustus tuli peale, siis tegin seda pea terve öö ja siis kohe saatsin Martenile, et “hei, vaata seda lugu”. Marten saatis järgmine päev varsti juba viisi ja sõnadega versiooni. Mäletan, et kui Martenile lugu jagasin, siis üritasin väljendada ka enda seisundit, et oleks kuskilt kinni haarata. Kui tollal, ma arvan, oli see selline üksildusest tulnud muusika, siis hetkel ma tajun seda à la “universaalset armastust” kujutava loona.

Marten: Ma ei uskunud, et sellest loost saab nii suur fenomen. Minu jaoks oli ta osa “Praktilise mehe” tervikust, aga ta varjutas kõik muu sellel plaadil. Mis keeras olukorrale vindi peale, sest see on Rauliga kahasse tehtud lugu. Kui ma esimest korda seda kitarri-demo kuulsin, ütlesin Raulile: “väga hea, läheb plaadile”. Kuigi me veetsime päris palju aega koos ja tunnetasime mõningaid asju ühtemoodi, oli meie eludes üks saatuslik erinevus. Mina olin selleks ajaks juba tundnud, mida tähendab tunnustus, sest “Janu” oli üle ootuste edukas album. Raul, andeka ja ambitsioonika loojana, polnud aga veel kapist välja tulnud, mistõttu oli see tema jaoks ekstra-oluline. Raadio aga mängis Marten Kuninga “Tagurpidi vaala”.

Mäletan, et üksvahe oli mul alati kaasas väike märkmik, millesse palusin inimestel, kellega kohtun, joonistada vaal. See oli tiivustatud ühest nii-öelda spirituaalsest kogemusest, mille järel mitu kuud kõik voolas õigele kohale ilma “ise” pingutamata. Ka seesamune kaunis kitarridemo jäi selle aja sisse.

Kuidas te suure plaadifirma tiiva all end tunnete?

Raul: Universaliga koostöö on meil väga positiivselt sujunud. Ausalt öeldes pole siiamaani olnud hetkegi, kus nad loominguliselt sekkuks meie tegevusse ja vastastikune usaldus on väga hea olnud.

Pigem on muusikuna lihtsam, kui promo ja levitamisega tegelevad inimesed, kes seda tõesti ka oskavad.

Kõige toredam on vast see kollektiivitunne ja motivatsioon ka nende poolt. Tegu on muusikaarmastajatest inimestega, kes tahavad kõige paremat nii endale kui ka meile.

Marten: Tunnen end turvaliselt, vahest liigagi. Tore on, et muusika levib. Raadiod mängivad, poed müüvad. Teame, et meie loomingulisi ideid toetatakse. “Praktilise mehe” DIY-periood oli väga õpetlik. See oli meeleheitlik püüd hüpata üle oma varju. Kristjani proovikas seisab siiani mitu kastitäit kiletatud “Praktilisi mehi”. Mis on iseenesest praktiline, sest sealt on väga hea neid jälle mõnele kontserdile kaasa haarata. Tulevikus, kogenemanuna ja parema visiooniga, oleks ehk lahe taas ise korraldada, aga hetkel on meie koosluse jaoks selline asjade seis parim.

Teie debüüt, „Kunagi läänes“, sai suurepärase vastuvõtu, see oli nii R2 kui Areeni nädala plaat ning võidutsesite EMA’del uhkelt. Kui üllatunud te sellest olite?

Raul: Ikka väga üllatunud. Mina isiklikult enne seda auhindade galat nende auhindade peale ei mõelnud eriti, aga seal saalis istudes tekkis ikka sportlik hasart küll, et kas tuleb midagi koju ka. Noh, et kui juba sai ülikond selga ja mindud… Aga jah, et nii mitu auhinda, ikka üllatus jah.

Marten: Eks me andsime endale aru, et see on hea plaat, ja tegelikult ma – ja ma usun, et kõik me – tahtsimegi teha head albumit. Minu jaoks on alati olnud oluline kontseptsioon tugevast albumist. Ma olen lapsest saati kuulanud muusikat peamiselt albumite kaupa, ja kuigi räägitakse, et albumite aeg on möödas – kõik treivad muudkui hittsingleid -, siis mina olen selles suhtes konservatiivne.

Ma arvan, et on oluline jätkata heade plaatide tegemist, kus lood kõlavad hästi nii üksikuna kui ka plaadi kontekstis, nii et sa hea meelega kuulad kogu tervikut üha uuesti.

Tunnustus on ilmselgelt oluline, kuid kuidas see artistile mõjub, kas sellega kaasnesid ka mingid pinged?

Marten: Sellega kaasnesid ehk mõned kontserdipakkumised, mis muidu poleks tulnud. Tunnustuse võtan hea meelega vastu, ent minu enda jaoks on alati olulisem küsimus “kuidas edasi?”. Tunnustus tuleb endast läbi lasta, et oleks ruumi end taas uuest küljest avada.

Raul: Pinged vast selles mõttes, et ootused kõige järgneva suhtes ka kasvavad. Ühel hetkel arvasin, et ka kontserttegevus muutub loogilise jätkuna aktiivsemaks, aga reaalsuses seda muidugi sel skaalal ei toimunud. Muusikaauhinnad on ikkagi paarisaja asjatundja poolt valitud, ehk siis esindab ühte kindlat gruppi inimesi. Loomingulises mõttes mingit pinget me igatahes ei tunne.

Nagu Marten juba mainis liigutakse tänapäeval albumist kui tervikust aina kaugemale. Kuidas teie „Kunagi läänes“ loomisele lähenesite, kas pigem singlitele orienteeritult või siiski tervikuna?

Raul: Ei olnud kumbagi, vähemalt minu jaoks. Kui lood olid valmis, sobitasime nad albumiks kokku. Kuna kõik muusika oli ikkagi üpris kindla ajaraami sees tehtud, tekkis ka loogiline seos nende vahel. Iga lugu on autori südames singel.

Marten: Mõistagi otsime lugudest välja need “konksud”, visiitkaardid, millega tähelepanu tõmmata. Nii see käib. Aga nagu ma ennist mainisin, siis minu jaoks on oluline kontseptsioon. See tekib protsessi käigus, sa märkad, tunned ära ja sa hakkad seda toitma, kuni vormub tervik. Lugude järjestusega paneme meie oma tööle punkti. Edasi alustab ta igaühe teadvuses juba iseseisvat elu.

Muusik veedab oma muusikaga koos palju aega, kas teil on ka lugusid mida enam eriti esitada ei viitsi?

Marten: Me vist ei ole nii palju esinenud, et selline tunne valdaks. Ja meil ei ole ka nii palju valmis lugusid, et “viitsimine” kõne alla tuleks. Pigem vastupidi, näiteks on mulle aja jooksul üha enam meeldima hakanud – eriti just laivis – meie tunamullune singel “Allan”.

Raul: Ei ole, mingid lood lähevad hoopis ajas nauditavamaks. Nagu Marten ütles, pole nii palju esinemisi olnud, et õõv peale tuleks.

Mis olid plaadi suurimad muusikalised inspiratsiooniallikad? Kust teie saund n-ö tuleb?

Marten: Sellel plaadil tegelesin saundiga väga vähe. Ma ütleks, et iga piiks, mis tehti, käis läbi kahe filtri: Raul Ojamaa ja Kaarel Tamra (kaasprodutsent toim). Mis puudutab inspiratsiooniallikaid, siis siin on erinevaid võimalusi. Ühelt poolt on täiesti mõttetu selles teadvusesse salvestunud kollaažis mingeid jälgi ajada.

On aju sügavikesse kleepunud nostalgiat, on legendide imiteerimisi ja täna-hommikust raadiorämpsu.

Teisalt on mul konkreetne meetod, mida mõnikord meloodiate tegemisel kasutan ja mis leidis rakendust ka sellel plaadil. Laulan ette antud harmoonia peale juba eksisteerivate laulude meloodiaid. Näiteks “Tule koju” salmide etaloniks on Chicago “25 or 6 to 4”. Helistikud ja rütmika muutub, tulemus on hoopis midagi muud, aga minu ajus oli esimene mõte just niisugune. Muusikalisse referentsi on oht kinni jääda. Ma arvan, et olulisem on lähtuda sisemisest võnkest või südame häälest või kõhu tundest, kuidas iganes keegi nimetab.

Raul: Kindlasti Radiohead, War On Drugs, Moderat, Jon Hopkins olid sel perioodil palju kuulatud. Läbi aja on muidugi neid mõjutusi olnud palju ja me mõjutame üksteist protsessi käigus ka. Marteni maitse on pigem erinev minu omast ja kui üksteisele uusi avastusi laseme, siis on see alati põnev ja tavaliselt ei kattu.

Kui te vaatate kohaliku muusikaskene hetke pilti, siis mis teile sealt vastu vaatab? Mis te näiteks nublust arvate?

M: Nublu teeb vaimukalt, nublu mõmin läheb peale. Minu jaoks on räpp-skene üks erutavamaid.

Räpp on eesti keele hoidja. Leiab hämmastavalt lahedaid riime ja sõnarütme.

Väga pean lugu Genka tegemistest sel alal. Kevad läbi kaifisin 12EEK Monkey “Xibalba Spa-d”. Meistriteos. Ja Vaiko fenomen. Tema erilisest musikaalsusest ma ei hakka üldse rääkimagi. Mind inspireerib tema produktiivsus ja jäägitu andumine oma materjalile ja seesamune otsast lõpuni DIY-moment. Selles suhtes kadestusväärne. Ja väga põnevad on helid, mida tekitab Kadri Voorand, ja viisid, kuidas ta seda teeb.

Raul: Nublu on tõesti vaimukas ja gruuvib ka väga hästi. Esimest korda ka vist, kus keegi nii ruttu nii suureks staariks Eestis saab. Olles temaga koos stuudios olnud, on veel tore, et ta on siiamaani ainult muusikale pühendunud ja igasugust kollast ja ebavajalikku kõmu enda ümber ei lase. Skeenelt vaatab vastu hiphopi võidukäik, see on see, mida noored praegusel hetkel “kaevavad”.

Hetkel olete tuurile suundumas. Mis tulevik toob?

Marten: Lähitulevik ehk tulev aasta toob Miljardite teise albumi. Loodetavasti ka laiema tuuri, Narvas pole esinenud. Loomulikult tahaks jõuda ka veel rohkem läände. Kuressaarde.

Raul: Aasta lõpus hakkame järgmist albumit kirjutama. Teades meid siis järgmine album sama moodi ei kõla, enda jaoks peab ka huvitav olema. Ma arvan, et tulevik toob palju eksperimenteerimist!

Tuuri kohta rohkem infot siit.

Kuula Miljardite “Kunagi läänes” plaati ja loe nende täidetud ankeeti:

***

Edasi ankeet

1. Esimene ja viimane helikandja mille ostsid?

Marten: Esimene oli minu mäletamistmööda Yes “Fragile” CD. Viimane Stevie Wonder “Talking Book” vinüül.

Raul: Esimene oli vist AC/DC “Stiff Upper Lip” kassett. Viimane oli Michael Kiwanuka “Love & Hate”

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Marten: Esimene selline, mis hetkel meenub, on Fleetwood Mac’i “Dreams”, aga kuna on palju juttu olnud albumitest, siis minu meelest ka kogu Scott Walker’i “Scott 4” ja Talk Talk’i kaks viimast plaati.

Raul: Radiohead “All I Need”

3. Sinu lemmik paik maailmas?

Marten: Lahemaa

Raul: Vagula järve ääres maal.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Marten: Läheks vaataks, milline oli elu Knossose palees Minose-kultuuri kõrgajastul, mis ta siis võis olla… 4000 aastat tagasi. No ja, siis vaataks ka juba 4000 aastat edasi. Kui me just ennast hävitanud pole, siis saab ilmselt näha pulbitsevat elu teistel planeetidel. Võib-olla on aga aeg-ruum omandanud üldse teistsuguse mõõtme, kui praegu oskame ette kujutada.

Raul: Igale poole, kuniks kütust on!

5. Hetk elus mil muusikat pole vaja?

Marten: Selline hetk oli hiljuti. Vaatasime Keiduga (Kuninga elukaaslane Keit Lillemäe – toim.) üks õhtu Tallinna-TV-d. Tuli saade Küüslaugu festivalist. Intervjuud olid lustakad, aga vahepeal oli tumm pilt. Mingil põhjusel oli muusika-rida jäetud lisamata. Inimesed tegutsesid, müüsid oma kaupu, meeleolu oli mõnus, Tanel Padar rokkis bändiga – kõik vaikuses. Kõrv puhkas ja saade osutus informatiivsemaks, kui ta ilmselt mõeldud oli.

Raul: Taustaks.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (63)