Raivo Vare: nihked Lääne traditsioonilises poliitilises ruumis – silmakirjalikkuse meistriklass

Bahkanaal, Tizian I Foto: Wikimedia Commons

Tõepoolest, tundub, et midagi on läänemaailmas viltu. Kas just hamletlikult mäda, aga igatahes murettekitavalt küsitavat küll. Viimased paarsada aastat domineerinud väärtussüsteem, millele apelleerivad nii mõtlejad kui poliitikud, on hakanud murenema.

Kindlasti on sel mitmeid objektiivseid põhjuseid, sest euroopalikul kultuuril, isikuvabadustel ja demokraatial põhinev Lääs, mis ligi 200 aastat evis materiaalset, finantsilis-majanduslikku ja tehnoloogilis-sõjanduslikku üleolekut ülejäänud maailmast, on tänaseks neid oma eeliseid kaotamas üha kiirenevas tempos. Sellel on palju objektiivseid põhjuseid, millest on kirjutatud ja räägitud palju. Soovimata seda kõike taas refereerida, pööraks pilgu hoopis subjektiivsematele faktoritele, mis on leidmas väljundit poliitikas, nii sisemaises kui ka meile eriti olulises välispoliitikas.

Ei tasu muidugi omada illusiooni, et läänelikus poliitikas pole olnud silmakirjalikkust, populismi ja omakasupüüdu. Alati on olnud.

Poliitika kui võimalikkuse kunst ju tähendabki seda, et saavutatakse hetke võimalustele kohane kompromiss, mitte objektiivselt parim lahendus. Ja ebareaalsete valimiseelsete lubaduste populistlik bakhanaal on lausa demokraatia tegelikku toimesse sisse kodeeritud. Kuid sellegipoolest on olnud mõned pidepunktid, eetilise ja moraalse käitumise koordinaatsüsteem, millesse rahva valitud juhid pidid kasvõi vägisi formaalselt ära mahtuma.

Jah, presidendil võis olla armukesi, nagu presidentidel Franklin Delano Rooseveltil või John Fitzgerald Kennedyl, või ka sohilapsi, nagu Warren G. Hardingul, aga avalikkuse eest varjatult. Või siis poolsalaja, nagu Francois Mitterandil. Kasutan siin nimme näiteid juhtivate lääneriikide riigipeadest, sest just juhtriigid määravad Lääne hemosfääri poliitika piirjooni.

Igal juhul ei peetud poliitikas aktsepteeritavaks otsest valetamist ega eetilis-moraalselt küsitavat käitumist.

Kui ka juhtus mõni tegelane eksima selle vastu, siis järgnes kas poliitiline surm või ränk hinnang valijaskonnalt, meediast ja kaaspoliitikute süüdistuskoorist rääkimata.

Mida aga võib nüüd näha?

Brexiti kampaania juhtfiguurid valetasid avalikult, kuid vale välja tulles lihtsalt kehitasid õlgu ja jätkasid rahulikult oma poliitilist karjääri edasi. Jätaks siin ruumi kokkuhoiu mõttes kõrvale näiteks Prantsuse riigipeade avalikuks tulnud afäärid või Saksa kaitseministri haleda dissertatsiooni-plagiaadi. Võtkem hoopis ette Lääne vaieldamatu juhtriigi USA uue poliittegelikkus, kus tänaseks on saavutatud silmakirjalikkuse enneolematu tase. Needsamad ringkonnad, kes on võitleval positsioonil väidetava liigliberaalsusega ja jutlustavad konservatiivseid väärtusi, mitte lihtsalt ei lepi, vaid lausa massiivselt toetavad riigipea harrastatavat stiili, mis on oma spetsiifilises intensiivsuses enneolematu.

Tuletagem meelde, kui presidendikandidaat Gary Warren Hartil tuli alles hiljuti, 1988.a. valimiskampaania ajal välja kõrvalsuhe, maksis see talle poliitilisse surma mineku. Kui president William Jefferson Clintonil oli mõni aeg hiljem afäär Valge maja praktikandi Monica Lewinskiga ja ta valetas selle kohta, siis oleks see äärepealt toonud kaasa ametist tagandamise. Nüüd aga on miski murdunud. Vanad kriteeriumid enam ei kehti. Valge Maja peremehe valeväidete hulk on lausa ära loetud ja neid tuli 5-6 tükki päevas iga esimese valitsemisaasta päeva kohta. Ei tundu ka, et see intensiivsus oleks ka praeguseks väga langenud…Mis aga puutub naisküsimusse seoses temaga, siis siin pole enam mingeid piire ollagi. Olgu ütlemistes, käitumises, kõrvalsuhetega seoses või ka nn. „vaikimisraha“ maksmises. Mis siis veel rääkida avameelsest ülestunnistusest, et oligi nii, et üritati valimiskampaania ajal hankida komprat vastaskandidaadi kohta oma riigi strateegiliselt vastaselt (kes on niiviisi defineeritud rahvusliku julgeoleku ja kaitse doktriinides, mille president on ise kinnitanud).

So what? Eesmärk pühendab abinõu varjamatult ja seda ei pea süüdlane vajalikuks ka varjata ega manulised hukka mõista.

Pole isegi mõtet rääkida arvukatest välispoliitilistest ebatraditsionaalsetest väljaütlemistest ja improvisatsioonilistest tippkohtumistest, olgu selleks siis G7 kui Lääne tuumikriikide foorumi, ELi kui Lääne teise alussamba ja Ameerika lähima liitlase ning NATO kui Lääne kaitsealliansi halvustamise ning samal ajal vastastest autokraatlike liidrite imetlemise ja nendega improvisatsiooniliste selgusetute tagajärgedega suhtlemisega. Sinna otsa veel rahvusvahelise vabakaubanduskeskkonna likvideerimisele asumine, kliimapoliitiline 180-kraadine ümberpööramine, hämmastavad ja tasakaalutud arvamusavaldused paljudes keerulistes välis-või sisepoliitilistes küsimustes jne.

See kõik peaks tegema meiesuguse väikeriigi, kes küll kuulutab ja ka vajab väga väärtuspõhisust poliitikas, eelkõige välis-, kaitse-ja julgeolekupoliitikas, väga valvsaks. On ju USA ikkagi Lääne juhtriik ja kaugelt peamine jõud just rahvusvahelise korra mõjurina. Rääkigu Euroopa juhtriikide poliitikud pealegi oma eraldi kaitsevõime väljaarendamisest, aga see võtvat erinevatel hinnangutel tänase tasemeni jõudmiseks (ilma USA-ta) aega kuni 30 aastat! Kas meil on seda aega antud?

Seega peame ikkagi leppima sellega, et poliitika väärtuspõhisus, mida me ise deklareerime, ei ole enam nii absoluutseks ega domineerivaks reegliks klubis, kuhu me tahame ikkagi kuuluda, sest alternatiiviks on üks teine, meile ajalooliselt nii vastunäidustatud klubi ühe lähinaabri valitsemise all, kus väärtuspõhisusest oleks lausa naljakas isegi mõelda.

Pealegi jääb alati lootus, et vähemalt ühes asjas on Lääne praegune liider olnud isegi ootamatult järjekindel. Kui enamasti haigutab valimiseelsete lubaduste ja nende valimisjärgse täitmise vahel nii Ameerikas, Euroopas kui meilgi siin Maarjamaal tihti üpris suur kuristik, siis istuv Ameerika president on küll püüdnud üpris järjekindlalt, kuigi mitte alati piisavalt tulemuslikult, oma antud valimiseelseid lubadusi täita. Leplikumale hinnangule aitab kindlasti kaasa ka see, et isiklikule ekstravagantsusele vaatamata, esindab ta siiski ühte olulist ja pikaajalist Ameerika poliitilise mõtlemise traditsiooni.

And last but not least, ekstreemsemaid negatiivseid tagajärgi on seni ära hoidnud ja mõnikord välispoliitiliselt kasulikke initsiatiive isegi kindlustanud klassikaline demokraatlik võimude tasakaalumehhanism, mis, tänu taevale ja konstitutsioonile, ikkagi toimib. Loodetavasti nii ka jääb meil siin Läänes…

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (26)