Et heategevus on ameeriklastel “veres”, kipub olema tõestamist mittevajav käibetõde. “Ameerika filantroopia ajaloo” autor Olivier Zunz näitab aga, et masside heategevus juurdus ookeani taga sadakonna aastat eest kõigest kümnendiga. Kuidas see juhtus ning kes kujundavad USA heategevuse näo, kõneleme rubriigi “Tark annetaja” kuuendas intervjuus.

Miks räägib teie Ameerika filantroopia ajalooraamat just 20. sajandist, kuigi heategevus ei ole sugugi ju alles viimase saja aasta “leiutis”?

Heategevus on muidugi sama vana kui inimkond. Kui aga keskenduda sellele kui ressursside ümberjagamisele, milles osaleb suur osa ühiskonnast, siis on eelmise sajandiga alustamine mõistlik. Ühes oma varasemas raamatus tegelesin ajaga, mil USA-st sai maailma-areeni suurjõud. Eurooplaste edukus I maailmasõjas üksteise mahatapmisel oli üks tegur, aga veel enne seda oli siin toimunud väga oluline teadmiste siire ülikoolidest tööstusesse ja tehnoloogiasse. Seda muutust uurides sai mulle selgeks, kui tähtsat rolli mängisid filantroobid. Veel 19. sajandil olid USA ülikoolid küllalt religioossed asutused, kus teadusele ja praktilistele asjadele pöörati vähe tähelepanu. Just kodusõja järgse tööstusrevolutsiooniga tekkinud suurettevõtete omanikud ning seejärel juba ka ülikoolide vilistlased aitasid oma annetustega seda muutust vedada ning tulemuseks oli täiesti teistsugune riik.

Urmo Kübar

Urmo Kübar hakkas vabakonna-teemasid kajastama paarikümne aasta eest ajakirjandustudengina ega ole siiani lõpetanud. Kirjutamisele lisaks on ta Eesti kodanikuühiskonna arengus kaasa löönud mitmes rollis – kõige pikemalt vabaühenduste liitu EMSL juhtides, praegu aga president Kersti Kaljulaidi vabakonnanõunikuna. Loe artikleid (8)