Rapla kultuurifestivali “Särin” juht Maili Metssalu: mulle on hästi oluline hoida juurtetunnet

Rapla on müstiline koht Eestis. Ühele võib see tunduda väikelinnana ning ühe tavalise rongijaamana, kuid tegelikkuses on sellest paigast pärit väga palju olulisi kultuuritegelasi. Üks neist raplakaid, kes võimsalt kohalikku kultuuri edasi viib, on näitleja, laulja ja kultuurifestivali “Särin” eestvedaja Maili Metssalu. Festivali energilise eestvedajaga ajas juttu Merli Antsmaa.

“Särin” toimub selle aasta septembris juba kolmandat korda ja koondab enda alla muusika, filmi, kirjanduse, kunsti ja teatri  teemasid, tutvustades ja pakkudes esinemisvõimalust eesotsas Rapla ja Raplamaaga seotud loojatele, ent ka külalistele väljast poolt. Esinejate seast leiab Tõnis Mägi, NOËPi, MiljardidHoly Motorsi ja Meisterjaani. Kirjandusprogrammi raames tulevad külla Doris KarevaTimo MaranErkki-Sven TüürJoonas Hellerma ja Niillas Holmberg

Sa oled pärit Raplast ning kuigi õppinud Viljandis ja elanud Tallinnas, tõmbab miski sind Raplasse tagasi. Mis see olla võib?

Siin mängivad rolli ilmselt kaks peamist tegurit. Esimene neist on pärast teatrikooli tehtud otsus valida vabakutselisus ja rändav elustiil. Olen nüüd viis-kuus aastat mööda maad, vett ja õhku tuhandeid tunde rännanud ja seda nii pisikese teatritrupiga, mil nimeks Vaba Vanker ja muusikakooslusega RÜÜT. Mulle on tohutult vaja seda vabaduse tunnet, et saan minna ja kogeda erinevaid paiku, õhku ja maailmu. See inspireerib mind ja hoiab värskena. Olen nii saanud tuttavaks sadade põnevate inimestega, kes usuvad oma korraldustöösse ja loomingusse ning näinud vapustavaid lavasid ja loodusmaastikke.

Ma ei ole kahjuks kellast kellani töö tegija, pigem võin mõne projekti puhul töötada öid ja päevi järjest, et tulemus saaks parim, aga selline nädalast nädalasse ühes paigas kinni olek on mind siiani heidutanud. Olen ilmselt hea näide sellest palju räägitud uue töökultuuri generatsioonist. Aga loodan, et saan selle uue seltskonna toetuseks näidata, et jõuan väga palju tehtud ja just sellisel moel.

Aga tagasi Rapla juurde tulles, siis just sellise rändamise juures on mulle hästi oluline hoida juurtetunnet. Seda, et ma tean, kust ma pärit olen ja saan hoida neid inimesi, kes mulle kallid. Mul on ka väga vedanud, sest mu perekond koosneb mu sõpradest, kellega saame maailma asju arutada ja lahata. Nad on mulle tohutult toeks ja loodan, et mina neile samuti. Mu õde ja vend on mulle väga sarnase maailmavaatega ja tean, et saan neilt alati maksimaalselt ausat tagasisidet. Ja suhted mu ema ja isa on väga toetavad ja hämmastavalt head, kuigi öeldakse, et täiskasvanu eas on üks raskemaid probleeme just vanematega suhete uutele tasanditele viimine. Minu vanemad on aga mulle eeskujudeks ja väga kalliteks sõpradeks ning soovin nendega just samamoodi nagu sõpradegagi tihti kohtuda. Mu elukaaslane Lennart on samuti Raplamaalt pärit ning tegemist on väga heade ja huvitavate inimestega, kellega on suur rõõm koos olla.

Nii ma siis olen rännanud ja inspiratsiooniga ikka kodus maandunud, millest ilmselt ongi välja kasvanud see, et üheskoos mu isa Jaani, perekondade ja sõpradega oleme nüüd loonud Raplasse ühe väga laheda kultuuripesa nimega BAAS. See toob mind nüüd igal nädalal Raplasse looma ja organiseerima.

Mida Sa Raplas täpsemalt siis korraldad?

BAAS on ametlikult sõnastades sündmuskorraldusüksus, mis annab võimaluse meie ideedel realiseeruda. Hubane, väikese intiimse lava ja ülimaitsva kohviga paik on justkui alternatiivseks kultuurikeskuseks, kuhu toome kohale oma lemmikartiste ning loome mõttekaasluskodasid. Kõige laiemas tähenduses kogukonna kohtumispaik. Iganädalaselt toimuvad aga ka Loomeruumis, mis on õppesuunale keskenduv, loovusringid ja vaimse-kehalise tasakaalu tunnid. Seega oleme loonud tervikliku ja toimiva väikekeskuse.

Selle kõige lipulaev on aga Kultuurifestival SÄRIN, mis seekord toimub 14. – 15. septembril juba kolmandat korda ning toob lavadele muusikat, teatrit, kirjandust, filmi ja kunsti. Särina nimi tuleneb ühissünergia, inspiratsiooni ja elamuste koosmõjul tekkivast surinast, mida nii külastajates, artistides kui ka meeskonnas loome. Kahepäevane festival on puhtalt ühisloominguna sündinud ning kasumile mitte orienteeritud sündmus. Panustame selle loomisesse vabatahtlikult terve aasta ja kuigi vahepeal on ausalt ikkagi ka tunne, et enam ei jaksa, siis see hetk, mil kõik on kohal, rahvas naudib ja inimesed on õnnelikud, korvab kogu väsimuse ja riski. Seega jah, SÄRIN on mu südameasi ja sõpruskonna ühislooming!

Kust ammutad jõudu, et kõiki asju elus korraldada?

Loodusest ja vaiksetest hetkedest, mil midagi “ei pea” ning saab lihtsalt olla. Üle kahe nädala linnas ei suuda ma olla. Muutun väga rahutuks.

Osad sõbrad on öelnud, et nad ei mäleta, mil nad viimati Tallinnast väljas käisid, ilmselt mingi 4-5 kuud tagasi. See oleks minu jaoks mõeldamatu. Kui Tallinnas elasin, siis pidin kasvõi korraks Vääna-Jõesuusse või mõnda mereäärsesse loodusparki sõitma, et end tasakaalu saada.

Ma ei ole tohutu matkaja, vaid pigem lähen mõnda piirkonda, jalutan ringi, istun puude all või vaatan merd ning nii see jõud ja vägi tuleb.

Ja mingi huvitav lugu on mul Hiina kultuuriga ka. Nii võitluskunstid kui ka sealne meditsiin on olnud mulle elu jooksul väga palju abiks ja toeks, kui enam energiat pole olnud. Kuigi ma pole Hiinasse veel jõudnud rännata, tunnen sealse piirkonnaga tugevat vaimset sidet. Ja ilmselt ühel heal päeval jõuan sinna ka füüsiliselt kohale. Just ida-meditsiinil ja eesti loodusravil ja looduspärimusel on minu jaoks tugevad seosed. Ja mõlemad aitavad selle jõuga, mida vajan ettevõetu kordasaatmiseks.

Oled muusikaga olnud seotud juba ammusest ajast. Mis Sind köidab ja inspireerib muusika juures?

Tõesti, vanemad räägivad, et laulsin enne kui rääkisin ning ise laule looma hakkasin päris pisikesena. Ka oli mind kolmesena võimatu teleka eest ära saada, kui seal viiulid mängisid. Ja tänase päevani on just viiul see minu kõige-kõigem instrument. Olen õppinud küll nii tšellot, kitarri, hiiukannelt kui ka torupilli, aga kahjuks on need jäänud ajutisemateks hoovusteks. Läbi aegade olen päris paljudes erinevates kooslustes ja bändides mänginud, näiteks teatrikooliajal tegime kursaõdedega NolensVolensi, mis teatud ringkonnas korralikult lained lõi. Sinna kuulusid näiteks ka Mari Jürjens, Loore Martma ja Ragne Veensalu. See oli pärimustöötluste vokaalbänd ning need olid väga ilusad ja pöörased seaded. Jõudsime isegi plaadini, kuid pärast kooli lõppu kandusime kõik oma teed ning oli väga keeluline jätkata.

Nüüd on minu suurimaks muusikaliseks väljundiks RÜÜT, kellega koostöö on tohutult arendav ja inspireeriv. Mulle meeldib, et erinevate taustade ja tunnetuste juures täiendame teineteist väga sujuvalt. Alustasime kunagi kõikide tekkivate ideedega katsetamisest ning miksisime kokku kilde meist kõigist. Nüüd, kui oleme rohkem sulandunud, on ka seaded ühlasemad ja küpsemad. Arvan, et oleme päris ägeda tasemeni jõudnud ja naudime endiselt koos loomist. Olen väga selgelt tunnetusik muusik, kes kahjuks tugevat teooriapagasit ei oma. Sellest lähtuvalt ongi hetkel mu suurimateks õpetajateks just mu bändikaaslased, kellega drillida täpsust ja rütme. Tulevikumuusikana aga nokitsen ka oma soolokavaga, milles saavad seaded just minu enda lood ja laulud.

Ansambliga RÜÜT oled loonud ka ise muusikat. Üks neist on “Mina ja meri”, kuidas see sündis ja mis see kaasa on toonud?

Mäletan, kuidas ma väga kartsin oma looga bändi juurde minna – mul on tobe harjumus, et lasen end ikka veel teiste arvamusest palju kõigutada. Ja see lugu oli mulle nii kallis, et kartsin, et äkki see ei meeldi teistele ja läheb kuidagi katki. Aga õnneks oli vastupidi. Eriti aga inspireerus just Toomas (Toomas Oks, ansamblikaaslane – toim.) sellest loost ja lausa nõudis, et sellest seade teeksime. Olin tohutult rõõmus.

See hetk on olnud mulle suureks õpetajaks – kui tunned, et Sul on midagi jagada, siis ei tohi lasta hirmul endast võitu saada, sest ehk on kellelgi just seda Sinu pakutut väga vaja.

Seade sai valmis ja lugu salvestatud ning kui see esimesi päevi raadiotes kõlas, hakkas mu poole sõprade ja tuttavate sõnumeid tulvama, kus nad lugu kiitsid ja mind lausa selle loo eest tänasid. See oli ootamatum ja ilusam, kui oleksin eales ettekujutada osanud! Ja selline kiitus ja väljastpoolt tulenev tänu inspireerib tegelikult väga palju. See võtab just selle hirmu maha ja annab jõudu. Proovin ka ise märgata, kui mulle miski väga meeldinud või hästi mõjunud on, et ma siis tõesti ka selle loojale või esitajale tagasisidena ütlen või kirjutan, et “Aitäh! See oli vägev!”

Kõige söövitavam jõud loomingumaailmas on minu meelest kadedus. See teeb mõlemale poolele teadmatult haiget. Kadetseja ise on n-ö allapoole tirivas negatiivses spiraalis ja kadetsetav saab halbade mõtetega pihta. Ja vahel mulle tundub, et nendes viimastes on tegelikult rohkem löögijõudu, kui mõtleja usub olevat. Ja mitte keegi ei saa antud situatsioonist kasu ega hakka end paremini tundma, veel vähem isikupärasemalt looma. Seega tasub selline kadedus pöörata õppimiskohaks – kui kellelgi läheb hästi, siis tunnustada teda, kui kellegi looming on nii hea, et oleks tahtnud seda ise teha, siis inspireeru ja hakka ise looma! Ja usaldada just seda, mis Sinu seest tuleb! Selle suvega olen just selle loomishirmu käsile võtnud. Eks ta puikleb vastu, aga ma ei jäta jonni!

Millest Sa unistad?

Ma unistan, et Särinale tuleks hästi palju rahvast. Tegelikult ka! Et see kõik, mille nimel me palju tööd oleme teinud, saaks inimeste poolt puudutatud. Aga eks ma unistasin kunagi nooremana veidi rohkem, nüüd on unistused sellised tunnetuslikud vajadused või ootused, mille nimel töö teha või mille suunal tüüri hoida. Tööalaselt unistan ma tegelikult näitlejana uutest väljakutsetest. Olen viimasel ajal ilmselt korraldaja või muusikuna rohkem silma jäänud, aga vaikselt tajun, et näitleja minu sees tahab rohkem välja saada. Väga äge oleks end just näitleja ja lauljana korraga proovile panna. Aga elulises plaanis on kõige suurem unistus sisemisest rahust ja õnnetundest.

Mis Sind tegutsema paneb?

Ideed. Mul on kuidagi nii, et neid ideid tuleb väga palju. Ja nad inspireerivad ja käivitavad. See on mõneti see sama särin millest, enne rääkisin, et loovus võtab tuld ja ideed lähevad justkui leekima. Vimasel ajal tuleb küll ratsionaalsus vahel vahele, sest nüüd juba hooman, et mida näiteks ühe lavastuse või festivali, või trupi või bändi loomine endaga tegelikult kaasa toob. Et kõik on küll äge, aga aeganõudev ja vajab pühendumist. Vahel ma põiklen just ratsionaalsuse mõttes mõne idee eest pikalt ära, kuni ta lõpuks mind ikkagi kätte saab ja midagi uut ja ilusat sünnib. Ja teine teema on aatelisus – selle pinnalt on mind väga kerge ära rääkida. Vahel mõtlen, et isegi liiga kerge.

Kuidas Sa kõige paremini välja puhkad?

Eraldatuses ja looduses. Sellist sügavamat rahu saan viimasel ajal ikkagi vaikselt olemisest. Ja tegelikult hoopis vastupididiselt ka tantsimisest. See ilmselt sõltub, et kas pigem on vaja end maandada või lahti raputada. Ning keskkonna vahetus aitab puhkuse mõttes ka, siis ei käik kõik pooleli olevad teemad kaasas. Ja ma olen vist ka üpris klišeede austaja selle koha pealt – näiteks ideaalne suvepäev oleks tõesti päev läbi võrkkiiges Muumioru lugusid lugedes või talvel kamina ees kuuma kakaod juues. Sedasi mõnuledes puhkab väga hästi.

Festivali SÄRIN programmiga saad tutvuda siin – Särin.