Edasi avaldab Whartoni ärikooli professori psühholoogiadoktor ja juhtimismõtleja Adam Granti nõuandeid juhtimise ja psühholoogia kohta ning vastuseid põnevamatele talle saadetud küsimustele.

Fortuna (Miami): Kas tuleks palgata vaid inimesi, kel on sinuga samad eesmärgid?

Kui sa ei palka piisavalt palju inimesi, kel on sinuga ühised eesmärgid, siis ühel hetkel kaotad motivatsiooni ja koordinatsiooni – siis on sul tööjõud, kel puuduvad eesmärgid või töötavad hoopis mõne muu eesmärgi nimel. Pean siinkohal nõustuma Aristotelesega – nagu kõigega elus, siis saab ka head asja olla liiga palju.

Palgates liialt palju inimesi, kes jagavad sinuga sama kirge, on sul aga oht hakata nägema vaid seda, mida soovid ning muutuste tegemine muutub raskemaks. Sinu meeskonnas on jüngrid, kel on pime usk sinu tegemistesse, kes kahtle iial tegevuste kõrvalmõjudes ega ootamatutes tagajärgedes. Näiteks juhtiv tubakafirma Philip Morris, kelle kodulehelt võib leida tähelepanuväärse avalduse suitsuvaba tuleviku kohta. Kui nad oleksid aastakümneid tagasi palganud suitsetamisvastaseid advokaate, kas see pööre oleks siis varem toimunud?

Iga töökoht vajab vähemalt käputäit inimesi, kes ei ole ettevõtte missioonile pühendunud. Nemad on need, kes näevad ohtusid, mis meie eesmärkidega kaasnevad ning tegutsevad nende ennetamise nimel. Ma ei kujuta ette tähtsamat rolli inimestele (disagreeable givers), kel on teistsugused vaated, kui organisatsiooni olemuses kahtlemine.

Brian (Salt Lake City): Kui suur risk kaasneb inimeste palkamisega, kes on oma eelneva karjääri jooksul kogenud ebaõnnestumist?​

Mina pigem muretseksin palgates neid inimesi, kes ebaõnnestumist kunagi kogenud pole – see näitab, et nad on oma eesmärgid liialt madalale seadnud ning väldivad riske, mis neid mugavustsoonist väljuma paneks. Ma kahtlen, kas nad on kogenud piisaval hulgal ebaõnne, et olla vastupidavad.

Inimesi palgates ei uuri ma tingimata, kas nad on varasemalt ebaõnnestunud, vaid küsimus on selles, kas nad on minevikust õppinud ja ei korda enam oma vigu.

Võtame näiteks uurimuse, kus 10 000 inimest palgati müügi- ja klienditeenindustöökohtadele. Kriminaalse taustaga inimesed püsisid töökohal kauem ja loobusid väiksema tõenäosusega. Klienditeeninduses oli nende vallandamistõenäosus sama, mis kõigil teistel. Isegi müügitööl vallandati vaid 5,9% kriminaalse taustaga inimestest (võrrelduna 3,1% inimestega, kel puudub kriminaalne taust). Enamus seaduserikkujaid annavad endast kõik, kui neile antakse teine võimalus. Tööandjatel lasub vastutus ja neil on võimalik anda neile see vajalik teine võimalus.

Yvette (Washington, DC)​: Kuidas jõuda töö kaudu oma tõelise kutsumuseni?​

Mina pean seda müüdiks, et igaühel on oma kutsumus – ning inimesed, kes sellesse usuvad muudavad end õnnetuks. On tõendeid selle kohta, et kutsumuse otsimine võib olla halb mõte, seda seostatakse vähese rahuloluga, segase identiteedi ja otsustusvõimetusega. Oleme võimelised arendama endas hulgaliselt huvisid ja tugevusi ning on väga väike võimalus, et üksainus töökoht neid kõiki rahuldab. Olen osalenud uuringus, mis väidab, et paljudel meist on mitu kutsumust ning me oleme võimelised ühendama need oma töö ja vaba ajaga. Selle teema jätkuks proovi töökoha loomise harjutust.

Tasub meeles pidada, et kutsumus võib osutuda ka kahe teraga mõõgaks. Muusikuid ja äritudengeid hõlmanud uuringutest selgus, et oma kutsumuse leidnud inimesed keeldusid sageli kuulamast soovitusi oma karjääri osas, isegi siis, kui see tuli usaldusväärse inimese poolt. Nad ei tahtnud uskuda, et nende unistuste töökoht võib osutuda õudusunenäoks. Loomaaiatalitajate seas läbi viidud uurimus näitas, et kutsumust tundnud inimesed tundsid oma tööga rohkem sidet ja tugevamat identiteeditunnetust, kuid ohverdasid töö nimel suure tõenäosusega palga ja isikliku aja. Mari Andrew lisas selle kohta tabava juuresoleva pildi Instagrammi.

Lisaks võiksite heita pilgu Emilie Wapnicki TED kõnele teemal miks mõnel meist ei ole tõelist kutsumust ja tema raamatule „How to Be Everything“. Karjäärivalikute kohta lugege Po Bronsoni teost „What Should I Do With My Life?“, Ken Robinsoni „The Element“, Cal Newporti „So Good They Can’t Ignore You“ ja Tim Urbani postitust teemal kuidas valida karjääri lehel Wait But Why.

Artikli tõlge: Liina Paas

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (42)