Hando Sinisalu: Tusheti, Gruusia. Teekond sinna, kuhu viib ainult üks tee. Reisitähestik

Dartlo küla I Foto: Hando Sinisalu

Eestis jätkus augustikuus põud ja kuumus, aga Tusheti mägedes Kaukaasias sadas juba kolmandat päeva järjest ja õhutemperatuur püsis 10 kraadi ümber. Olime proovinud mööda ainsat seda regiooni ülejäänud Gruusiaga ühendavat teed mööda minema sõita, aga pidime siiski tagasi pöörduma. Vihm ja mudavoolud olid ühe tüki teest lihtsalt minema uhtnud ja buldooser proovis nüüd teed taastada.

“Homme, võib-olla homme” kõlas vastus küsimusele, et millal me siit minema saame.

Eestis käiks asjad nii, et tee läbitavust saaks vaadata mingi nutirakenduse kaudu või vähemalt teemeistrile helistades. Gruusias asjad nii mustvalged ei ole. Tee võib olla küll suletud, aga liikluspolitseiga osav läbirääkija lubatakse ikkagi proovima. Äkki saab läbi. Ja muda- või kivivool võib alla sadada igal hetkel – ka siis kui tee ametlikult avatud on. Seega tuleb ennast usaldada saatuse (ja osavate autojuhtide) hoolde. Tusheti tee kohta leiab palju materjali kui guugeldada märksõna “Top 10 maailma ohtlikuimat maanteed”.

Tusheti maantee on läbitav vaid kõrge neliveolise autoga I Foto: Hando Sinisalu

Dartlo küla on Tusheti üks maalilisemaid. Aprilli lõpus, kui lumi on sulanud, tulevad siia esimesena karjused tuhandete lammastega. Siis tuleb ka heina kaasa vedada, sest karjamaadel veel rohtu ei kasva. Karjaste järel tulevad teed tasandavad buldooserid ja siis džiipidel tusheedid ise. Oktoobrist maini on kogu regioon muust maailmast ära lõigatud ja siin elab vaid kümmekond inimest, kes peavad täielikult ise hakkama saama. Aga ka suveajal võtab lähimast linnast Alvanist siia sõitmine aega üle 4 tunni ja tee on läbitav vaid kõrge kliirensiga neljaveolise autoga. Huvitav on ka autojuhtide suhtumine tee korrashoidu: nägime mitu päeva järjest sama koha peal umbes imikupea suurust kivi, millest kõik kaarega mööda sõitsid. Kellelgi ei tulnud pähe mõte korraks kinni pidada ja see kivi tee pealt eemale lükata.

Meie 5-liikmeline matkaseltskond peatus Dartlos ühe perekonna koduks olevas külalistemajas. Vanaema- vanaisa, poeg naise ja lastega, ja veel mõned kaugemad sugulased olid kõik ametis turistide teenindamisega. Teenindusest rääkides ei saa mööda vaadata kuulsast “Gruusia külalislahkusest”. See külalislahkus on selline sisemine ja ja avaldub siis, kui oled juba usalduse võitnud. Kindlasti ei maksa eeldada sellist ameerikalikku avatud suhtlemist ja pidevaid “mida teile veel pakkuda”-stiilis pöördumisi. Ilmselt on siin oma osa ka puudulikul keeleoskusel. Sest päris ausalt öeldes ei osanud Tusheti inimesed korralikult ei vene ega inglise keelt (perekonna 17-aastased lapselapsed välja arvatud, nende english oli korralik)

Aga kui jutt juba englishi peale läks… Ühel vihmasel õhtupoolikul kui pärast väsitavat mägimatka lõunauinakut tegin, ärkasin väljast kostva kõva lärmi peale. Õues avanes järgmine pilt: porisest nõlvast veeresid alla kaks üksteise külge klammerdunud meest. Pealtvaatajad proovisid neid lahutada (vanaema võttis appi isegi luua), aga meeste isu kakelda oli suur. Üks kaklejatest oli meie võõrustajate naaber, teine aga Yorkshirest pärit James (kes on abielus Gruusia naisega ja mõistab veidi kohalikku keelt). James väljus kaklusest võitjana ja seletas hiljem, et naabrimees oli käitunud häbematult (ingl. k = disrespectful). Nii et Tusheti kolkakülas tasub enda käitumist kontrollida, muidu võib külla sõitnud inglase käest vastu hambaid saada. Jõime pärast Jamesiga koos veini, tšatšat ja veel veini ja võtsime mitu toosti viikingite terviseks (nii James kui pool meie seltskonnast on heledate juustega). Tundlikuma sotsiaalse närviga inimesed oleks Jamesi väljaütlemisi pidanud rassistlikeks.

Lisaks mägiteedele ja metsistunud inglasele on kolmas reaalne oht karjakoerad. Lambaid on mägedes palju ja aeg-ajalt ristuvad matkateed lammaste radadega ja siis on kurjad koerad platsis oma karja kaitsmas. Kõige parem soovitus on muidugi juba varakult lammastest eemale hoida. Aga kui see ei õnnestu, siis… no ära joosta ei tohi kindlasti. Mägedes kohatud teised matkasellid soovitasid erinevaid taktikaid (vastu haukuda, maha kükitada, malakaga rünnata, jne), aga meie proovitud rahulik taandumine osutus päris edukaks.

Tushetis oli naistel kirikutesse sisenemine keelatud I Foto: Hando Sinisalu

Tusheti mäed on väga ilusad. Umbes iga 5-10 kilomeetri taga on uus küla, mis koosneb paarikümnest tihedas kobaras paiknevast pruunist kivist majast. Küla kohal mäeharjal on vaatetorn ja suuremates külades ka kirik. Tusheti rahvas on ristiusku seganud paganlike traditsioonidega, näiteks on kirikutesse ja teatud teistesse hoonetesse naistel keelatud siseneda. Dartlo külas on säilinud ka kaks hauakambrit – iidsetel aegadel läksid haiged, kes tundsid lõppu liginevat, ise nendesse kambritesse surema. “Selgeltnägijate tuleproovi” osalejad oleks nendes hauakambrite ligiduses halva energia mõjul ilmselt krambid saanud. Isegi mina, kes eriti selgelt ei näe, tundsin mingit seletamatut ebameeldivat tunnet ja nendesse kambritesse sisse ma ei astunud.

Külapidu: Foto: Hando Sinisalu

Igas külas toimub augustikuus ka suurem festival ning Parslo küla festivalist õnnestus ka meil osa võtta. Meeleolu oli filmilik: otse maha kaetud pikad lauad, potis podises lambaliha ja esimest korda sain ma täie selgusega aru, mida tähendab väljend “veini voolas ojadena”. Naised ja mehed istuvad eraldi laudades ja meie kui külaliste eest hoolitseti suurepäraselt. Kahjuks tegi äikesevihm peole kiire lõpu.

Sihtkoht: Tusheti Rahvuspark Gruusias

Tusheti rahvuspark on üks Gruusia suurimaid, see asub kõrgel Kaukaasia mägedes. Erinevalt teistest Gruusia turismisihtkohtadest on Tusheti küllaltki eriline, geograafilise eraldatuse tõttu pole seal veel massiliselt turiste näha. Rahvuspark on ligipääsetav aastas vaid neli-viis kuud, lühikesele suveperioodile järgneb kibekülm talv (lumi võib maha tulla juba oktoobri lõpus) ja seetõttu kolivad paljud kohalikud tagasi oma päriskodudesse teistes külades (talvituma jääb vaid paarkümmend inimest). Tushetis saab nautida ehedaid Gruusia loodusmaastikke – lumivalgeid mäetippe, tohutut avarust ja metsikut loodust.

Praktiline info:

  • Lennud: lähim lennujaam on Tbilisi, kuhu saab Tallinnast näiteks LOTi, AirBalticu ja Turkish Airlinesi abil. Pileti hinnad on ca 200- 300 EURi
  • Kohalik transport: odavaim viis on sõita bussi või “maršrutka”-ga Tbilisist Telavisse. Telavis saab kaupa teha džiibijuhtidega, kes teid mööda mägiteed (4-5 tundi) Tushetisse viivad. Sellise sõidu hind on ca 60-80 EUR edasi-tagasi
  • Ööbimine: öömaja kohalikus külalistemajas koos 3x päevas toitlustusega maksab ca 20 EUR inimese kohta. Toitlustus on rikkalik ja sisaldab veini.

Mida koha peal teha?

Matkata. Kõrgeimad mäetipud sealkandis on kuni 4000 m kõrgused. Autoga saab sõita ca 2900 m kõrgustele kurudele. Matkaradasid on igale raskusastmele – võib liikuda nii džiipidele mõeldud teid mööda, kui ronida mööda järsemaid matkaradasid. Nagu mägedes ikka, on ilm muutlik ja sajab palju. Probleem on riiete kuivatamisega (eriti kui sajab mitu päeva järjest).

***

Reisitähestiku teekond punktist A punkti Y:

  • A – Accra, Ghana
  • B – Botswana, Kalahari kõrb
  • E – Etioopia, Addis Abeba
  • L – Ljubljana, Sloveenia
  • P – Pariis, Prantsusmaa

Hando Sinisalu on korraldanud konverentse rohkem kui 30-s riigis ja turistina külastanud umbes 70 riiki. “Reisitähestik” on tema reisimuljete sari Edasis. Lood ei ilmu alfabeetilises järjekorras, aga aasta jooksul saab kaetud kogu tähestik A-st kuni Y-ni. Mõnel juhul mahub tähestiku tähe alla linn, vahel riik, aga vahel ka mõni linnaosa, tänav või lennufirma. Kõiki lugusid ühendab meeleolu – siit ei tasu otsida klassikalisi reisinõuandeid või fakte. Pigem püüab Hando edasi anda kindla kohaga seotud meelolu, tundeid, kohtumisi inimestega ja seiklusi.

Hando Sinisalu

Hando Sinisalu on Best Marketing Internationali juht. Loe artikleid (21)