Vahel vajame oma elus muutusi. Peamiselt sisemisi, aga ka välised muutused võivad olla värskendavad, mis tihti häälestavad ka sisemisele suurpuhastusele, uuenemisele. Rahulolematus asjade seisuga paneb meid ideaalis end liigutama. Füüsiline liigutamine on tihti sisemise liikumise vajaduse väljendus.

Naljaga pooleks öeldakse, et kui naine mööbeldab, siis ta on rahuldamata. Ma pakun, et rahuldamatuses, rahuolematuses on sees nii suur jõud, tung miskit muuta, vana puhastada, uut vastu võtta, et ses mõttes valiksin ikka pigem selle tungi ja rahutuse. Väikest viisi “mööbeldan” ma ikka – enda ümber asjade muutmine, kasvõi nende ümberpaigutamise moel annab hoogu juurde, sul tuleb uusi ideid proovida, tekivad värskemad olemised. Tavapärase koristamise, kardinate ja vaipade vahetamise, mööbli tõstmise asemel valisin sel aastal aga lausa remontimise – ju siis oli suuremat liikumist tarvis ja/või oli rahuolematus suurem.

Olen alati arvanud, et remontimine on ikka meeste töö, aga olen murdmas iseenda müüte. Sellest tundest, kui oled hakkama saanud millegagi, millega ei arvanud end hakkama saavat, on raskem paremat leida!

Teisisõnu – kui sul on maamaja, aga puudub kuldsete kätega peremees, ning “raha ka nagu ei tahaks anda, õieti põlegi teist…”,  jääb üle proovida olla kuldsete kätega perenaine!

Ja kui ühel hetkel hakkab sul närvidele käima 10 aastat viimistlemata kõrvalhoone stuudioruum, siis polegi muud, kui alustada… esimesest värvipotist! Ning eneselegi ootamatult turnid sa järgmisel hetkel redelil, et ulatuda kõige kõrgemale, värvimaks voodrilaudu…

Remondi käigus avastad nii mõndagi, mida kindlasti on avastatud enne sind, aga enda avastatud on ikkagi enda avastatud! Näiteks avastasin ma nn. kuiva pintsli tehnika. See avastus tuli seoses teatud kitsikusega – esiteks ei katnud vesialuseline värv hästi vooderdamata lauda, jäädes laiguline ja lõpuks hakkas värv otsa saama enne kui lauad. Niisiis mõtlesingi – vahel tuleb osata esialgsest plaanist lahti lasta ning vaadata mis hetk toob. Laiguline sein polnudki üldse paha, vastupidi, mulle meeldis, et jättis vanutatud, kulunud mulje. Tänapäeval on ju vintage moes!

Kaotada polnud mul tegelikult miskit. Ma ju ei disaininud mõisasaali, vaid omaenda kodutalu stuudiot ja see võiski olla rustikaalne, robustne – öko! Aga siiski oli mu teel ka kahtlusehetki. Nagu ikka, kui midagi uut alustad.

Mu esimene kahtlus oli värvitoon. Otsustasin loobuda turvaliselt heledast ning katsetada tõesti värvi! “Mereroheline” värviklotsil tundus kena, kuigi minu jaoks tundus see toon pigem sinakas kui roheline. Külamees, kes vahepeal mu tööd vaatama tuli, avaldas kahtlust, kas ruum ei saa ehk liiga tume. Jätsin korraks pooleli, kõhklesin. Aga siis otsustasin endale kindlaks jääda. Oluline oskus elus mitte teiste arvamusest end mõjutada lasta. Ja värvisingi kõik seinad mereroheliseks. Alumise laudise toonisin pähklipruuniks ja olin tulemusega rahul.

Samas turvaline, samas on ka värvi. Olen alati imetlenud lõunamaade värviküllust – julged selged kontrastsed värvid! Aga miskipärast ei ole meil julgust värve katsetada, ikka see hall ja valge ja beež. Milleks siis värvid on loodud!?

Nüüd oli vaja panna vaheliistud. Sellele mõeldes ei kujutanud ma ka alguses ette, et saan sellega ise hakkama. Aga kui hakkasin sätitama kuuris aastaid seisnud liiste, siis mõtlesin, et mis saab valesti minna! Järgmiseks ostsin juba liistunaelu, sain teada, et need on nagu kruvid. Ning kuna mul ei ole profilõikurit, otsustasin lõigata liiste parajaks käsisaega. Olgu siis lõpuni ökoehitus! Profiehitajad vangutaksid ehk pead, aga mulle meeldis! Joonlaud, pliiats, liistud käes, käisin stuudio ja õuevahet. Saagides tuli mulle meelde mu  toimekas vanaema, ka tema armastas omamoodi remonti teha – nimelt saagis ta ära 60ndate tugitoolidel käetugede otsad, miskipärast jäid need talle ette. Niisamuti olid lühemaks saetud mõnede taburettide jalad. Taburette võib ju olla erinevates kõrgustes!!! Nii et liiste saagides tunnetasin koguni pärimuslikke mustreid…

Vaheliiste panna polnud suur kunst, aga põrandaliistude tagumiseks tuli ikkagi kõhuli heita, et nael viltu ei läheks – ehk on ehitajatel mõni parem nipp? Lõpuks olin ma paigaldanud liiste kümnete meetrite jagu, sest sain hoo sisse ja liiste jätkus veel kõrvalhoone ja sauna akende, uste ning elumaja ülakorruse põrandate jaoks.

Liistud on viimistluses muidugi justkui see kõige viimane teema, aga minu jaoks on liistuküsimus olnud alati oluline. Et asjad mis alustatud, saaksid lõpetatud! Lõpetamatuse tunne närib mind ja ma ei saa sellest aru, kuidas ma ikkagi olin üldse nii kannatlik, et nõnda kaua elasin liistudeta! Ja vastan endale – sest ma arvasin, et liistud on ka mehetöö…

Haamriga naelu liistudesse tagudes meenus mulle mitmel korral arvamus, mida mu laste isa  kunagi ütles: “Sa vajad rohkem haamri-tüüpi meest, mina aga olen höövli-tüüpi.” Hmm…aga kui mul on haamer endal olemas ja ma löön ise täpselt naelapea pihta?

Lõpuks olin liistudega nii seotud, et mitte öelda segastunud, et kui viimaseid liiste paigaldasin, ütlesin kõva häälega: “Laast bat not liist!” Kuigi, tegelikult olnuks õigem öelda: “Liist, bat not laast”…

Sest laastudest tuleb järgmine lõik. Ja see ei olnud minu teema. Tahaksin hõigata, et naine saab kõigega hakkama, aga ma olin samas paindlik, et usaldada mõni töö, mis tegemist vajas siiski mehele. Nimelt – laastukatuse tõrvamine. Õnneks on mul külast kutsuda üks vabakäigumees, kes kõigile vajadusel appi tuleb ning saab hakkama vist iga tööga. Ning tõrvamine on üks must töö, lisaks veel vaja kõrgel turnida ja lõõskava päikese käes töötada. Jälgisin tänuga külameest seal üleval. Ning maksin talle rõõmuga õiglast palka.

Aga millega ma hakkama sain, oli otse tootjalt männitõrva hankimine. Selgus, et ehituspoodides ei ole suuremaid kanistreid kui viieliitrilised. Mul aga oli vaja ühe katusepoole jaoks 25 liitrit. Niisiis tellisingi tootjalt, sain soodsalt, vahendustasuta ning läksin ja tõin selle ühel varahommikul kokkulepitud ajal ja kohas ära. Tõesti, mul oli seda kanistrit autojuhilt üle võttes uhkem tunne, kui laval aplausi kuuldes. Sest see oli midagi, mida ma polnud varem kogenud. Ma üllatasin iseennast! Niisamuti tundsin end üsna erilisena, kui laenutasin tööriistalaenutusest põrandalihvija ning palju kraami sellega kaasa. Sest aastaid töötlemata olnud stuudiopõrand oli vaja puhastada, lihvida ning lõpuks õlitada.

Kuna ma olin olnud enda jaoks niigi tubli ning ületanud oma eelarvamusi iseendast – ma teadsin nüüd palju maalriteipidest, liistudest, liistunaeltest, lihvimis-, õlitamis- ja poleerimisketastest, tegin vahet akrülaat- ja alküüdvärvidel, ma oskasin toonida põrandaõli tumedamaks ning teadsin, millega lahjendada männitõrva…siis usaldasin rahuga põrandalihvimise taas külamehele. Ise tuunisin samal ajal kriidivärviga üht vana kappi, mille taaskasutuskeskusest viie euroga ostsin.

Lisaks rahulolule sellest, et niipalju tööd sai tehtud, mis aastaid tegijat ootas, sain ma remontides olulisi õppetunde, millest osasid võib julgelt üle kanda ka muudesse valdkondadesse üldiselt, näiteks:

1. Ära oota, et keegi tuleks ja teeks. Tee seda ise!
2. Naine saab paljude töödega hakkama, kui on tahtmist. Ning on ka väga kena paluda abi ka mehelt, kui oskus või jõud peale ei hakka.
3. Mehed võivad olla selles plaanis eriliselt abivalmid. Ehituspoodide klienditeenindajatest mehed lähevad justkui särama, kui naine neilt midagi ehitusalast küsib. (See võib võrduda naise rõõmuga, kui mees on nõus tunnetest rääkima!)
4. Ära karda eksperimenteerida! Julgus võtta riske võib end ära tasuda. Tulemus saab omanäolisem.
5. Kahtlus on vahel loomulik. Oluline on mitte kahtlema jääda vaid mingil hetkel teha otsus.
6. Tee seni, kuni on vaimustust. Kui väsid, tüdined, siis puhka. Või tee vahelduseks midagi muud.
7. Ära unusta end tunnustada! Mõjub tõhusamalt, kui väljendad seda kõva selge häälega.
8. Ära karda küsida nõu. Mõni kogenum võib suunata sind nii, et sa ei pea hakkama jalgratast leiutama.
9. Vahel ei viitsi alustada, tundub, et pole tuju. Aga hakkad tegema ja läheb!
10. Töö ei saa iial otsa. Samas kiidab töö tubli tegijat ikka.

Jõudu tööle!

NB! Õlitades ära unustada õliseid lappe vedelema, need võivad süttida!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)