Siim Pütsepp: partei 600 euroga & “suvalised” inimesed riiki juhtima. Milleks maailmale Eestlane?

Kuna lähenemas on valimiste aeg, oleks ülimalt ebatrendikas ka siinses artiklisarjas sellele mitte tähelepanu pöörata. Aga siin pole tegemist uuringufirmade numbrite ümberjutustamise või valvearvajate mõttevälgatuste interpreteerimisega. Eesmärgiks on mõelda ettevaatavalt rahva ja riigi üle ning pakkuda lahendusi, mis lähtuvad unikaalselt just Eestlastest.

Niisiis, eelnevatest osadest oleme teada saanud, et kollektiivsel Eestlasel on enam välja arenenud individuaalsuse ja riskijulgusega seotud omadused. Et meie lood räägivad pigem kangelaste julgusest, jõust, mõistusest, (sala)kavalusest ja mõnetisest siirast lapsemeelsusest. Oleme pigem mõtlejad, avastajad, mässajad ja meistrid kui hoolitsejad, sõbrad, armastajad või valitsejad. Need omadused on siinmail välja arenenud ja meid edasi viinud. Maailmas on vähe tuntud Eestlaste kollektiivseid ettevõtmisi, olgu see spordis, ettevõtluses, kultuuris vm valdkonnas. Meie eredaimad tipud on ikka seotud individualismi, innovatsiooni, meisterlikkuse või teisiti tegemise julgusega.

See teebki meid eriliseks ja annab eelise. Peame seda lihtsalt teadvustama ja õigesti kasutama.

Et oleme küll virisejad, aga sellepärast, et tahame parimat.

Et meile ei meeldi naabrid. Lööge lahti ükskõik milline kogukonna grupp Facebookis ja lugege neid “hirmsaid kuritegusid”, mida naabrid sooritavad. Nelja suitsuga külas on mõned naabrid omavahel lausa terve korra rääkinud. Aga see ei ole nii sellepärast, et vihkaksime inimesi, vaid meie individualism nõuab vabadust. Mõelda vaikuses. Avastada üksinduses. Unistada eraldatuses. Nii sünnivad parimad ideed ja rõõmus Eestlane. Mitte külaväljakul kõik koos võidu kisades. See on meie tee ja oskame sellega ka arvestada, püüdes viibida aia kaugemas nurgas, kui naaber on õues. Avastada üha uusi võimalusi sõita autoga läbi metsa veel hõivamata rannale, sest sinu eelmine “salarand“ on avastatud.

Kõik uued ideed proovime läbi viia meisterlikult lammutades ja mässates. Kohe, kõike, ja juba täna! Me tahame muutust, pidev muutus on see, mis meid on aastasadu elus hoidnud läbi kogu meie lemmikperioodi – 700 aastat orjust. Muutus on meil veres. Muutus on ju valimistel enim eelistatud valik. Sotsiaalsus ja stabiilsus on meie silmis tühi jutt ja stagnatsioon. Sellest tuleneb ka meie sotsiaalne käpardlikkus ja viha ülemuste ning valitsejate vastu. Vist ainuke koht, kus Eestlane ennast rahvahulgas ebalevalt ei tunne, on Laulupidu. Ainuke põhjus, miks Eestlane oma riiki kannatab, on ajalooline seik Lembitu ajast, mil killustatuna olime lihtne saak.

Kuidas teha partei 600 euroga?

Kuna lisaks kõigele eelnevale on Eestlane veel kõva meistrimees – küll ehitatakse ise kiviaedu, suitsuahjusid, maju ja kõike muud, mille vastu huvi või vajadust on –  ja valimised on tulemas, räägin, kuidas ise valmis nokitseda partei. Räägime ju, et kedagi pole valida ja nagunii midagi ei muutu. Et meid valitseb kindel seltskond ja uued näod tulevad ainult parteide broilerikasvandustest. Ning meie valitsejad esindavad mingeid ideoloogiaid, mitte Isamaad ja Emakeelt. Seda Eestlase ihalust vabaduse järgi. Kohta, kus ta saab toimida nii, nagu tema tahab ja kus räägitakse lugusid, mis teda innustavad ja rõõmustavad.

Mõnes mõttes on see kõik õige, on see ju loomulik süsteemi areng, et oleks enam stabiilsust ja korda. Teisalt on see vale, sest meil kõigil on võimalus teha seda sama ja muuta meie kõigi ühist ettevõtmist nimega Eesti, just nii nagu õige tundub. Ja seda on meile vaja, sest kui me ei võta vastutust oma riigi ees, pole varsti Eestlasi ega seda maad. Meid on maailmale vaja ainult siis, kui meil talle midagi anda on.

Loto, see Eestlaste ainuke lootus. Ega partei tegemine nii lihtne ei ole, arvame. Muidugi, vaja on luua organisatsioon(id), leida inimesed, raha, peab olema mingi idee, karismat, tuntud saatejuhte, tuleb avada uudisteportaalid, haldama, toimetama, jaurama ja veel palju muid asju. Või, kas on? Oleme ju ometi Eestlased, inimesed, kellele meeldib vahest asju teha teisti, uue nurga alt. Interneti rahvas, e-riik ja startappinduse ime.

Tee nii:

  • Mõtle parteile nimi. Kindlasti ära piira selle juures loovust, kasutades juba poliitsõnavaras olevaid termineid, ei ole sa uus või muutusi toov.
  • Mine Facebooki ja ava seal sellenimeline konto.
  • Kirjuta sinna, mida sina lubad, et tehtud saab. Soovi korral võid kirjutada ka kõigest muust, mis pähe tuleb. Näiteks, kes oled ja miks sa tahad just neid asju teha jne. Või kui usud, et kassipildid räägivad sinu ettevõtmisest paremini, siis postita neid.
  • Nüüd leia sõber või on sul endal krediitkaart 600€ limiidiga, sest see on keskmiselt summa, millega saad toimetada oma sõnumi kõikide Eestlasteni, kes Facebookis on, arvestades, et su ideed on midagi väärt ja info levib natuke ka orgaaniliselt.
  • Loo reklaam, kus lubad kõikide jagajate vahel välja loosida kuni 101 riigikogulase palka maksimaalselt neljaks aastaks.
  • Loosis osalemise tingimused on järgmised: jagaja peab olema vähemalt 21 aastane. Jagaja ei tohi olla süüdi mõistetud kuriteos ja kanda vanglakaristust. Loosis osalemine maksab 100€, mille tasumise kohustus tekib partei liikmeks astumisel (see punkt ei ole kohustuslik ning sõltub parteilooja suvast või konkurentsi tekkimisel turutingimustest, nagu ka see, kas raha tuleb kanda isiklikule või partei kontole).
  • Nüüd oota, kui saad 500 jagamist täis, siis võid partei asutada ametlikult ja lasta loosis osalejatel ennast paluda partei liikmeks võtta.
  • Seejärel tuleb liikmete vahel välja loosida nimekirja järjestus.
  • Kui õnnelikud on selgunud, hakkab nende töö, kus nad peavad veenma võimalikult palju inimesi enda poolt hääletama (kui küsisid lotopileti eest raha, saad kasutada seda nende toetamiseks, kui mitte, siis on kassa tühi ja peab lootma heale õnnele või väga tugevatele ideedele).

Lühidalt see nii lihtne ongi.

Hea küll, piltlikult öeldes on see masin või vidin, mis aitab lihtsamini valimistel osaleda ning välja pakkuda oma ideid või teostada end riigi juures. Ja selleks on tarvis pealehakkamist ja kõige enam häid mõtteid, mitte vingumist. Kindlasti tasuks mõelda, et kui soovid ise peaminister olla, siis kas sinus on piisavalt oskusi? “Õigeid” inimesi saab muidugi ka väljapoolt laenata. Kuid kõige tähtsam küsimus on jätkuvalt, kas sul on häid ideid või lubad ka 100€ mingile toetusele otsa? Sul pole ideid? Laenan mõned:

  • Teeme Eestlastest sündinud ettevõtjad!

KUIDAS? Eesti saab olema ainuke riik, kus antakse kodanikule sündides koos isikukoodiga kaasa unikaalne kodaniku ettevõte, mis ei nõua mingit bürokraatiat ega mitmete maksudega jahmerdamist. Inimesed õpetatakse seda kasutama koolis ja äriga võib alustada juba 14-aastaselt.

MIKS? Ettevõtlus annab vabaduse. Otsustada ise, kus elada, palju töötada, kellega ja mis alal. See võimalus muudab õnnelikumaks paljusid inimesi nii linnas, kui maal. Annab usku endasse ja oma elusse. See teeb peremeheks ja õpetab vastutust. Lähemalt saad lugeda siit.

  • Viime sisse Vanaemapalga!

KUIDAS? Eesti saab olema ainus riik, kus vanavanemad saavad pensionilisa lastelaste kasvatamise eest, kuni nende kooli minekuni. Vajaminevad vahendid võetakse niigi lonkava ja üle jõu käiva lasteaiasüsteemi ja haigekassa kulude koomamale tõmbamisest.

MIKS? See tihendab üha hääbuvamaid põlvkondade üleseid suhteid ehk muudab inimesi õnnelikumaks. See võimaldab igavleval vanavanemal kauem tervemalt elada ja pakkuda lapselapsele täisväärtuslikult seda, mida tal on kõige rohkem – kogemusi, sotsiaalseid oskusi jne. See toob meie ühisesse ettevõtmisse nimega Eesti rohkem lapsi. See toob Eesti maapiirkondadesse rohkem inimesi. Lähemalt saad lugeda siit.

  • Anname kodanikele õiguse juhtida riigieelarvet!

KUIDAS? Iga kodanik panustab meie ühisesse ettevõtmisse nimega Eesti üksikisiku tulumaksu näol. Eesti saab olema ainus riik, kus kodanik saab oma osa kasutamist juhtida. Aastas korra tulumaksutagastuspäeval on igal tagastust taotleval kodanikul kohustus valida, mis ministeeriumidele ja mis osas tema tulumaks järgmine aasta laekub. Mida rohkem maksu, seda suurem otsustusõigus.

MIKS? Ühelt poolt kasvatab see kodaniku kohuse tunnet riigi ees, ent võimaldab seda paremini täita ja juhtida. Teisalt paneb see valitsejad või kandidaadid seisu, kus nad peavad hakkama senisest palju täpsemalt selgitama, kuidas ja miks nad mingeid otsuseid teevad ning peavad selle jaoks eelarvet küsima. Lähemalt saad lugeda siit.

Selge, et ainult nendest ideedest võib jääda väheseks, sest pole just sellised „massimoosijad“ nagu 100€ toetusele juurde. Toetuste ideede leidmiseks ei ole vaja väga pingutada, tuleb vaid hoolikalt jälgida teiste parteide sõnumeid ning “paremad” nendest ka enda kavva võtta. Siis on koalitsiooni loomisel juba kellegagi samu jutte rääkida. Aga selleks, et neist ikkagi üle olla tuleb lisada veel paar lubadust:

  • Kaotame ära kuluhüvitised!

KUIDAS? Seadusemuudatusega.
MIKS? Et saada rohkem valijaid.

  • Vähendame riigikogulaste palka!

KUIDAS? Seadusemuudatusega.
MIKS? Et saada rohkem valijaid.

Siit nuputa ise edasi, mõned populaarsemad teemad – mis saab metsadest, alkoholi poliitika, astmeline- või ühtlane tulumaks, tasuta transport jne.

Oletame, et nii tehakse. Kas see oleks riigi allavett laskmine? Lasta “suvalised” inimesed riiki juhtima?

Vaatame korra üldjoontes tänaste riigikogulaste haridusi. Meil on: metsatehnikuid, masinaehitajaid, arhitekte, põllumajandusökonoomikuid, filosoofe, õigusteadlasi, ärikorraldajaid, geneetikuid, geograafe, sotsiaaltöö spetsialiste, ajaloolasi, haldusjuhte, usuteadlasi, treenereid, sportlasi, ehitajaid, politolooge, raamatupidajaid, puidutöötlejaid, riigikaitsjaid, majandusteadlasi, tehnikateadlasi, maaparandajaid, kokkasid, kelnereid, kehalise-, eelkooli- tööõpetuse õpetajaid, matemaatikuid, tööstusplaneerijaid, rakendusinformaatikuid, psühholooge, turismiarendajaid, tööstustehnikuid, ehitajaid, kuid kõige enam ajakirjanikke ning näitlejaid ja neist paljud täitsa tavalised meelelahutajad.

Riigikogu grupipilt 2015 I Foto: Riigikogu.ee

Siin nimekirjas pole kõiki erialasid, kuid juba see on sama kirju kui loterii. Ja muide, enamuses ei tööta need inimesed oma erialale vastavates komisjonides. Paljud tegelevad lihtsalt parteiorganite käsu täitmisega. Miks siis ei võiks seal olla sina? Ükskõik missuguse seadusandliku- või täidesaatva võimu ideede rakendamiseks on tarvis raha. Eesti riigi eelarve on u 75% ulatuses seadustega ja nendest tulenevate kohustustega paigas. Olenemata võimul olevast parteist. Veel on meil ministeeriumid ametnikega, president, põhiseadus ja väga palju muid kontrollorganeid. Raske uskuda, et juhuvalikuga läbi Eestimaa rahva, see valik kuidagi halvem saaks tulla kui näiteks… (igaüks mõtleb siia oma „lemmik“ riigikogulase). Lisaks ei esindaks „suvalised“ inimesed ideoloogiliste asutuste kasutut maailma, vaid konkreetseid ideid.

MIKS muutust vaja oleks?

Põhjuseid on mitu, esiteks on Eestlased kehvad protesteerijad, ent see-eest väga head mässajad. Protest on igav ehk sotsiaalne ja turvaline tegevus, seal ei ole „verd“ tänavatel. Miks startappinduse maailm meil nii populaarne on? Suurem osa alustavatest ettevõtetest tahavad teha revolutsiooni. Näiteks Transferwise on mäss pankade institutsionaalse võimu vastu. Veri juba vaikselt voolab. Taxify on mäss „vanade paksude“ taksofirmade vastu jne. Nii koguneb aastaid salaja vimma ja siis… sõidavad maksud Lätti. Mis on muidugi halb valik, kuna see raha tuleb meie endi vanemate ja laste arvelt. Seega oleks sellise ettevõtmise loomine siiski vähehaaval vere välja laskmine, mitte suure pauguga riigi lõhki ajamine, mille märgid on juba õhus, aina rohkem rahvas uriseb ja astub vastu. „Vanad paksud“ proovivad seda leevendada järjekordse 100€ toetusele otsa skeemiga. Nad enam lihtsalt ei oska paremini. Teiseks on rahval vaja enam vastutust riigi ees ning kaotada vale arusaam, et valitseda saavad vaid väljavalitud. Tegelikult peaks riigikogulase koht olema kohustus, mitte privileeg. Nagu ajateenistus. Aga see on juba teine teema.

Nüüd nuputagu igaüks ise edasi. Mina aga räägin järgmises osas veel ühest Eestlaste meelisteemast – usust.

„Milleks maailmale Eestlane“ artiklisarja eesmärk on püüe mõista kollektiivset Eestlast, aru saada, mis teda närib ja seeläbi tuua taas naeratus selle jonnaka ja mässumeelse, ent avastamishimulise ning mõtiskleva lapsemeelse olendi näole.

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp on viimased 18 aastat oma elus tegelenud brändide sünnitamise, tapmise ja aretamisega ehk kokkuvõtvalt lugude loomise, jutustamise ja kirjutamisega ettevõtete eesmärkide saavutamiseks. Minu deviisiks on: kui sa ei müü lugu, müüd hinda. Kusjuures see kehtib kõikides eluvaldkondades. Esivanemate juttude järgi saarlane, võroke, lätlane ja juut ehk kokkuvõttes Eestlane. Loe artikleid (5)