Bordeaux on tagasi! Viimase 2 aasta parim veinialane artikkel. Järg

Chateau Margeaux I Foto: By David Perez (Own work) [GFDL (http://www.gnu.org/copyleft/fdl.html) or CC BY 3.0 (http://creativecommons.org/licenses/by/3.0)], via Wikimedia Commons

Järg parima veiniteemalise kirjutise auhinna saanud loole. Teine osa räägib 2015.a saagist ja ühtasi saab lugeja Kristjan Otsa vahendusel osa Bordeaux ühe ikoonilisema veinimaja Chateau Margeaux suurejoonelisest galaõhtusöögist.

2015: Bordeaux on tagasi!

Veinijumal on olnud armuline, lõpuks ometi jälle. Parim veiniaasta pärast 2010ndat on tõsiasi. Saak on edukalt ja viinamarjade parima tervise juures koristatud ning meeleolu ülev. Bordeaux tantsib ja rõõmustab. Ootused on suured. Elu keeb. Ja kuidas veel. It’s show time!

Mis toimub aga eesriide taga? Vot see meid huvitab.

„Hetkel on veel vara öelda, kas 2015 tuleb väga hea või suurepärane aasta,” ütleb Eric Boissenot, kes töötab Bordeaux’ first-growth-veinimajadega, aga ka paljude teiste väljapaistvate tootjatega. „Igal juhul paistab see paljulubav.”

Ajal, kui veinimajades pressitud viinamarjamahl alles käärib, müüvad Bordeaux’ negossiantid oma ladusid tühjaks, et teha ruumi kirgi kütvale ja lootustandvale 2015. aastakäigule. Aga. Isegi väga hea saak ei ole kuldne lahendus en primeur’i süsteemi probleemidele, mis on käärinud viimase viie aasta jooksul. Need ootavad endiselt lahendamist, pingeid on tootjate ja edasimüüjate vahel jätkuvalt. Väljapaistvad aastad, nagu seda lubab 2015, pakuvad aga võimalust taastada ja tsementeerida sõprussuhteid. Negossiantidel on mõistlik hammastega hoida kinni oma aastatega väljateenitud en primeur’i eelbroneeringutest, maksu mis maksab. Hoolimata teadmisest, et hea aasta tähendab eesootavat märgatavat hinnatõusu, mis teeb ostjate leidmise omaette väljakutseks. Seega, ei mingit maadejagamist ega murede klaarimist. Fookus on mujal. Paljud negossiantid manööverdavad oma varudega, et teha need rahaks ja otsustavalt kaasa lüüa 2015. a en primeur’i kampaania parimate veinide jagamisel, saada sealt võimalikult suur tükk.

Samuti on vähetõenäoline, et õnnestunud aastal katsetavad veinimajad Château Latouri 2014. a kampaania strateegiat ja hoiavad en primeur’i müükidega tagasi, et hiljem suurema kasuga müüa. Seda plaanivad teha negossiantid.

Just edasimüüjad on võtnud selle suuna ja müüvad vanemaid aastakäike. Suund, mida turg ühe enam nõuab.

Ja need suured-tugevad, kellel on korralikud küpsete Bordeaux’ aastakäikude varud, on praegu parimatel positsioonidel ning valmis kevadel ees seisvaks 2015. a en primeur’i kampaaniaks. Põhjust neil optimismiks on, ei saa salata. Sest …

Hinnad kerkivad pilvedesse. Château Margux näitab taset ja suunda

Väärt veini huvilised pole sugugi väsinud ega tüdinenud Bordeaux’ tippveinidest, kui neid õigel ajal, õiges kohas ja õige komplektina-paketina pakkuda.

Lõppeva aasta oktoobri keskpaigas (eelmine aasta – toim.) toimunud Sotheby veinioksjonil New Yorgis käis äge andmine. Château Margaux’ veinide oksjon korjas ostjatelt 2,77 miljonit USA dollarit, pea topelt nii palju kui ennustatud 1,4 miljonit dollarit.

Bang!

See tulemus annab ninanipsu (ja päris korraliku) neile skeptikutele, kes tembeldasid Bordeaux’ eilse päeva uudiseks. Kaugel sellest. Bordeaux on kuum. Kuigi jah, oksjoni-scene on vaid üks tükk suures veinikaubanduse pildis. Aga päris ere ja furoori tekitav. First-growth-veinimajade parim sõber ja suhtekorraldaja.

Château Margaux’ aastakäigud, mis oksjonil müüdi, pärinesid aastatest 1900–2010. 750 ml pudel Margaux’ 1909. aasta veini, mis oli 1979. a mõisas uue korgi alla suletud, müüdi 9188 dollari eest (ennustus oli 2800 dollarit). Nende hilisematest aastakäikudest äratas ostjates enam huvi taganõutud aasta 2000 ja 12-pudelise kasti hind tõusis 15 000 dollarilt 36 750 dollarile. Neid müüdi mitu.

Oksjoni täht oli Margaux’ vertikaalkollektsioon 1,5-liitristes magnum-pudelites aastakäikudega 1978–2012, mis kandsid veinimõisa tegevjuhi Paul Pontallier’ isiklikku allkirja. See komplekt müüdi 67 375 dollari eest.

Raske on nii neid arve aduda.

Aga kerime aega mõned kuud tagasi ja kõik saab selgemaks.

11. mail avaldab Château Margaux esimeste seas Bordeaux’ en primeur’i kampaania raames oma 2014. a veini väljalaskehinna: 240 dollarit 750 ml pudeli eest.

See peaks aitama mõista, või siis õigustada maailmale, kus peitub Bordeaux’ tippveinide tõeline väärtus. Miks käib nende ümber selline tants ja trall. Miks on korralik klarett (kulda)väärt investeering. Ja miks on sealsed veinimõisad viimase enam kui kümne aasta jooksul investeerinud sadu miljoneid eurosid viinapuuaedade uuendamisse ning veinivalmistamise ja -hoiustamise vahenditesse.

Värskeim neist, seesama Château Margaux, avas 14. juunil oma ajaloolise mõisa uksed suurejooneliseks galaõhtusöögiks pressile ja hoolikalt valitud külalistele, et tutvustada äsjavalminud uut veinivalmistamise hoonet ning veinide hoiukeldrit (hellitava nimega raamatukogu), mis mahutab kümneid tuhandeid väärtuslikke Margaux’ veinipudeleid … alghinnaga 240 eurot pudel, jah.

Selle kambri sisu väärtus võib olla samas suurusjärgus Eesti riigi 2016. a eelarvega.

Või suurem. Või väiksem. Mine võta kinni.

Autor ja Corinne Mentzelopoulos.
Autor ja Corinne Mentzelopoulos

Corinne Mentzelopoulus, kes võttis mõisa juhtimise oma isalt pärast viimase surma 1980. aastal üle, tervitas avakõnes kohale saabunud 480 külalist, et uued hooned väärikalt sisse õnnistada. Oli ka siinkirjutajal au sellel üritusel viibida ja on siinkohal au lugejatega vahetuid elamusi jagada.

Hoonete arhitekt on lord Norman Foster. Ei saanud ka siin ju kuidagi latti alla lasta. Château Margaux’ veinide uus kodu valmis täpselt 200 aastat pärast seda, kui oli ehitatud mõisa peahoone. Sisustatud on uued ruumid veinivalmistamise moodsaima varustuse ja tehnikaga. Kõik särab. Ilus, miks ta siis ei ole.

Galaõhtusöök

Õhtu eelarve jääb muidugi saladuseks, aga etendus on vägev. Tõeline (jõu)demonstratsioon. Catering’i teeb 480 inimesele Guy Savoy, Michelini kolmetärnirestorani chef oma armeega. Õhtusöögi saaliks, ja ainult selleks tarbeks ühel õhtul, on rajatud spetsiaalne ehitis (ei, see pole mingi telk), mis pea sama kõrge mõisa endaga. Laudadel kõrguvad eluslilledest ikebanad ja isegi laudlinad on Château Margaux’ motiividega.

See kõik aga on alles eelmäng.

Õhtu jooksul serveeritakse ühe katuse all publikule kõigi 61 Conseil des Grands Crus Classés en 1855 klassifikatsiooni kuuluva veinimõisa veini, sh kõik viis first-growth-maja: Haut-Brion, Latour, Mouton Rothschild, Lafite Rothschild ja Margaux. Igalt majalt paraadvein kahest aastakäigust, üks 2006 ja teine kas 1996 või 1986.

Ma vist näen und, mõtlesin. Õnneks mitte. See kõik juhtus minu silme all, päriselt.

Spetsiaalselt ürituseks ehitatud söögihall
Spetsiaalselt ürituseks ehitatud söögihall

Õhtu peaesineja on muidugi Château Margaux, nende 1985. a aastakäik, mida peetakse selle kümnendi silmapaistvaimaks. Serveerituna pearoa kõrvale. Õhtusöögi lõppedes vahetasin muljeid Steven Spurrieriga – ajakirja Decanter konsultant-väljaandja ja Decanter World Wine Awardsi veinikonkursi eesistujaga –, kes ei varajanud oma vaimustust 1985. a Margaux’ üle:

Erakordselt lummav aroom, tekstuuri täidlus, elegants ja meistriklass. Suursugune vein, parim, mis Margaux’ piirkonnal pakkuda on. Raske on kujutada ette peenemat veini, peenemas õhkkonnas.

Ei pidanud olema just Bordeaux’ professor, et temaga nõustuda. Ja ei rääkinud ta seda niisama, hetkeajendil. Hiljem sel aastal, tähistades ajakirja Decanter 40 aasta juubelit, valis herr Spurrier 1985. a Château Margaux’ oma aasta veinielamuseks.

Kui juba laristamiseks läks, palusin õhtusöögi peasommeljeel endale 1985. a Château Margaux’ veini kõrvale serveerida 1986. a Château Lafite Rothschild’i. Võrdlemiseks. Ja isikliku soovunelma rahuldamiseks, mis siin salata. Ja pean kordama Steven Spurrieri sõnu Margaux’ veini kohta. Need veinid on ikka päris ulme, üks-kord-elus-kogemus. Kõik need viis Bordeaux 1er Cru Classé veini.

Õhtusöögi lõppakordiks serveeriti koos desserdiga klaasike 1988. a Château d’Yquem’i „meejooki”, legendaarset ja kõige hinnalisemat dessertveini Sauternes’i piirkonnast, Bordeaux’ lõunapoolsest otsast.

Õhtu lõppedes oli õhk Bordeaux’ pärlitest paks. Lahkudes muljetavaldavast Chateau Margaux’ veinimõisast, peatusin nende uue veinikeldri ukse ees, mis säras kutsuvalt tähistaeva all, ja mind kummitasid kahetised mõtted. Rohkem lihtsalt sellel hetkel enam pähe ei mahtunud.

Ühelt poolt, ma õppisin Bordeaux’ veinide kohta ilmselt selle ühe õhtuga rohkem kui kogu senise enam kui 20-aastase veiniärikogemusega. Liialduseta.

Küll mitte päris kaine mõistusega, aga siiski, mitte arvesse võttes selgelt ülevoolavat erutatud meeleolu äsjakogetud maitsete ja emotsioonide paraadil.

Teisalt, trummeldas peas mõte, kui 1985. aastakäigu Château Margaux oli täpselt nii äge vein, nagu ta just mekkis, siis kas pärast kõiki neid meeletuid investeeringuid ja parendusi saab veel vinti peale keerata ja luua midagi veel erakordsemat? Kas see kõik on seda väärt? Kas ei kao veinitehnoloogia ja -valmistusprotsesside moderniseerimisega viimanegi emakese looduse roll veini hinge kujundamisel?

Kõik aetakse nii peeneks, et igasugune juhuslikkus, ettearvamatus ja ootamatu avastusrõõm kaob. Isegi keskpäraste kasvutingimustega veiniaasta toodang lihvitakse kohe-ärajoomiseks-valmis-karakteriga veinideks.

Veel 20 aastat tagasi kehtis reegel (üks paljudest), et kehval aastal tasub pigem osta parimate veinimajade teist veini, kuna selle valmistamiseks kasutati ohtralt viinamarju, mis tavapäraselt veinimaja paraadveini maitset kujundasid. Ajalugu näitab, et nii mõnigi suur ja vägev veinimaja on ikka väga õnnetul aastal oma parimast veinist üldse loobunud. Teinud nooblitest marjadest teist veini. Nii sündis 1930. aastal näiteks Mouton Cadet, Bordeaux’ esimene veinibränd, kui parun Philippe de Rothschild ei pidanud Château Mouton Rothschildi veiniaia saaki mõisaveini vääriliseks. Täna oleks see mõeldamatu. Või mitte? Jätan need fantaasiad järgnevateks aastateks settima.

Hingerahu huvides, või siis ülesköetud uudishimust, võtsin järgmisel hommikul Bordeaux’ veinimessil toimunud Almaviva meistriklassi lõppedes nööbist kinni nende peaveinimeistril monsieur Michel Frioul.

Selgituseks neile, kes pole veel sügavat veiniusku ja veinijumalat ei kummarda, et järgnevat mitte sisutühjalt lugeda: Almaviva oli algselt selline kosmiliselt ambitsioonikas veiniprojekt, kus Bordeaux’ kuldsesse first-growth-viisikusse kuuluva Château Mouton Rothschild’i tiim pakkis hiljuti meie seast lahkunud paruness Philippine de Rothschildi eestvedamisel oma teadmiste ja kogemuste kohvri ning suundus 1990ndate lõpus üle ookeani, et ellu kutsuda Franco-Tšiili supervein.

Ülesande püstitus oli, et Tšiilis tehtud klarett mekiks sama hästi kui Bordeaux’ parimad palad. Partneriks valiti kohalik veinikuningas-tootja Concha y Toro ja piirkonnaks Puente Alto. Ja nii sündis esimene Tšiili terroir’i vein, mis ühendab endas vana ja uue maailma parimad veinigeenid. Seda projekti on algusest peale tänaseni juhtinud seesama Michel Friou.

Esitasin talle „lihtsa” küsimuse ja viitasin eelnevas lõigus kirjeldatud kahtlustele: „Kas Bordeaux pole enam kunagi endine?” Intelligentne härra ma-tean-Bordeaux’-veinide-hingeelust-kõike jäi mõttesse, korraks, aga tema vastus … puhas kuld:

Kuidas sa võrdled kahte, nii sisemiselt kui väliselt kena, peent ja väljapeetud naisterahvast, üks 20ndates, teine 40ndates?

Me rääkisime endiselt veinist, jah! „Kas on õiglane esitada küsimus, kas daam 20ndates võiks olla kuidagi väärikam siis, kui ta jõuab 40ndatesse? Või kas 40ndates daami „parim enne” jäi tema 20ndatesse? Kumba eelistada?” Paus. „Nad on mõlemad parimad kaaslased täna, homme ja ülehomme.” Braavo. See loksutas kõik minu kõhklused (ja teadmatuse) Bordeaux’ veinide olemuse ja nende tuleviku suhtes kenasti paika. Andis suuna edasiseks.

Bordeaux on Bordeaux. Ja nii ongi. Võta või jäta. Mina võtan, pole kahtlustki.

Võin julgelt väita, vähemasti endale, et Bordeaux on päris kindlalt, ja igati põhjusega, üks väärikamaid veinivalmistamise piirkondi maailmas, kus valmivad veinid on oma erakordsuses avastamist väärt. Punkt. Müüdagu seda mistahes süsteemi alusel, en primeur või mitte. Meeldib see meile või ei. Müüdud.

Iga küpses eas Bordeaux Premier Cru Classé veinipudeli avamine on sündmus ja toob elevust ruumi isegi kõige kogenumate sommeljeede seltskonnas. Fakt.

Aastad pole küll vennad ja pärlite seas on hulgaliselt keskmikuid, aga see just veinide nautimise põnevaks teebki. Ehk kui keegi kunagi kusagil avab mõne väärika, enam kui 20 aastat küpsenud Bordeaux’ grand cru veini ja vajab seltsi selle nautimiseks, võib mulle une pealt helistada, nagu üks tuttav kogenud veinilemb mulle kunagi ütles. In vino veritas.

Loo autor Kristjan Ots on Dunker Estonia HoReCa müügidirektor, vastutades ka premium veiniportfelli eest. Veiniäris alates 1996.a. ja sommeljeediplom alates 2002. a.

Artikkel „Quo vadis, Bordeaux’ en primeur“ ilmus esmakordselt 2016. aasta mais ajakirja Vine digitaalses versioonis ja osaliselt ka paberkandjal pealkirja all „Château Margaux juubeldab”.

Loe artikli esimest osa „Quo vadis, Bordeaux’ en primeur”