Igor Kaasik: kõikidele ilusat vihmast suve soovides. Kooliõpetaja kolumn

Foto: Pixabay.com

Tunnistused käes, suvevaheaeg käes, ette vaadates nii pikk, et tundub igavene. Nautigem siis niikaua kui antakse. Küll meie selg varsti murtakse ja lapsed käsutatakse kooli juba augusti keskel, aga praegu – kool jätab lapsed rahule, lapsed jätavad kooli rahule – idüll.

Ühe aine õpetajad ei suuda siiski rahuneda, annavad suvekski koduseid töid teha. Ja teevad seda ilma südametunnistusepiinadeta. Mina ise olen kirjandusõpetajana üks neist ja koduste koolitöödena kohustuslikku kirjandust paljud vanemad võtavadki. Tõsi küll, kui nad seda avalikult, näiteks Perekoolis julgevad kurta, siis kutsuvad teised nad kiiresti korrale: eestlased olid kunagi kõva lugeja rahvas ja üht-teist sellest kombest on jäänud, ning teadmine, et lugeda on kasulik. See ongi põhjus, miks me suvelugemist anname puhta südametunnistusega. Me nimelt usume, et häid raamatuid lugeval lapsel on tulevikus paremad võimalused olla õnnelik.

Just nimelt, ei vähem ega rohkem. Kuidas küll?

Paljud on tuttavad uurimustega, mis seostavad lugemist ja inimese arengut ning lapsedki leiavad lugemisest arutledes üles selle kõige lihtsama tasandi, et lugeja saab teada uusi asju, saab targemaks. Selles kolumnis räägin kahest lugemise imest, millest nii palju pole juttu olnud.

Ma usun tõemeeli, et head raamatud rikastavad meie elukogemust. Mitte küll nii otse, et “Moby Dicki” lugenutena oleme vaalajahis sama kogenud nagu Ahab, aga ometi heegeldab see teos meie alateadvuse mustrisse oma silmused, mis meie käitumist ja maailmamõistmist mõjutavad. Muidugi märkamatult, nagu meie alateadvus ju tegutseb.

Mõnikord on selle elukogemusega asjad segased. Kui eelmisel suvel lugesin uuesti oma noorpõlve raamatuid, avastasin, et sündmus, mille arvasin olevat juhtunud oma elus, juhtus tegelikult raamatus. Ei, ei ole ennast lolliks lugenud. Lihtsalt meie mälu teeb selliseid süütuid või mitte nii süütuid trikke. Ei olnud tegemist teab mis saatust muutva sündmusega, aga ikkagi üsna tähelepanuväärsega. (Et mitte liiga salapäraseks jääda, siis raamatuks oli Ida-Saksa kirjaniku Uwe Kanti “Klassiõhtu”.)

Võib-olla olen isegi aru saanud, millal see meie alateadvuse heegeldamine käib. Mõnikord märkab lugeja, et salamahti, märkamatult on raamat viinud teda vaimus hoopis kusagile mujale uitama, kus polegi selget mõtet ja aeg kaob. Tuleb tuttav ette? Just siis. Mõnikord lugemistunnis näen, kuidas laps unelema jääb ja kuidas siis mõte ükskord tagasi tuleb kusagilt seitsme maa ja mere tagant, mulle meeldib mõelda, et targema ja elukogenenumana.

Teine ilukirjanduse ime on see, et ta arendab metafoorset mõtlemist.

Metafoorne mõtlemine on mõtlemise kiirtee. Veidral kombel suudab ühest punktist teise liikudes pikki ringe tegev kujundlik keel keerulisi asju kiiresti selgitada. Eelmise suve lõpus lagunes mu niigi heitlik golfitehnika sootuks, nii et olin tüdinult valmis hooaja lõpetama. Siis sattusin golfiõpikust lugema, et golfikeppi tuleb hoida nagu väikest lindu, nii tugevasti, et ta end lahti ei rabeleks, aga nii õrnalt, et teda ei vigastaks. Proovisin, ja golfikepi õige tugevusega hoidmise taga asi oligi. Treenerid ja õpikud olid ennegi rõhutanud, et keppi peab hoidma õige tugevusega, mitte liiga tugevasti, mitte liiga nõrgalt, aga see õpetus ei jõudnud lihastesse. Nüüd mõtlen linnukesele iga kord, kui löögiks valmistun ja tunnen, kuidas lihased justnagu ise sätivad end õigesti pingutama.

Maailm meie ümber on mõnikord ebaõiglane ja karm. Kuidas me siin hakkama saame, sõltub sellest, kuidas suudame seda maailma endale seletada. Metafoorne mõtlemine ja raamatutest hangitud elukogemus aitab meil seda teha.

Lõpuks üks tõestisündinud lugu, lõbus … või ma ei teagi, missugune.

Viienda klassi poiss loeb “Pal tänava poisse” ja hakkab aimama, et Nemecsek võib surra ega julge edasi lugeda. Ta palub ema, et see loeks. Ema loeb, poiss hakkab nutma, ema ka. Väikevend tuleb teisest toast ja näeb, et ema ja vend nutavad, poeb sülle ja hakkab nutma. Isa tuleb koju, avab ukse, vaatab, keegi ei jookse vastu nagu tavaliselt ja kuuleb nuttu. Ei võta kingigi jalast, astub tuppa ja näeb, naine ja pojad nutavad üksteise kaisus. Küsib “Mis te nutate” ja kuuleb, kuidas vanem poeg pomiseb midagi segast, aga saab aru, et keegi suri. “Kes suri?” karjatab mees. Nemechek suri. Köögikapis on ammusest ajast poolik viskipudel. Sellega püüab isa nüüd oma närve rahustada.

Kõikidele ilusat vihmast suve soovides, siis on hea rahulik lugeda.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (10)