Teatriarvustus: “12 vihast”. Paide Muusika- ja Teatrimaja

"12 vihast" I Foto: Maarit Nõmm

See on ülipingeline lugu vandekohtunikest, kes suletuna ühte ruumi on kohustatud jõudma üksmeelsele otsusele, kas mõrvas süüdistatav on süüdi või ei. Jõuda ühisele arusaamisele aga kaheteistkümne erineva inimese vahel, kes on pealegi pärit erinevatest ühiskonnakihtidest ning kultuurikeskkondadest ei ole iseenesestki mõista eriti lihtne ülesanne.

Tegemist on kirjanik Reginald Rose-i kuulsaima teosega, mis kandideeris parima filmi ja parima filmistsenaariumi Oscarile ja sai Edgar Allan Poe auhinna kui parima stsenaariumiga film ning 1957. aastal Berliini filmifestivalil Kuldse Karu auhinna. Hiljem on seda lugu mängitud korduvalt teatrilaval, 1996. aastal lavastas näidendi Londoni Comedy teatris kuulus Harold Pinter.

Lavastus:  12 vihast
Lavastaja: Mart Koldits
Teater: Tartu Uus Teater + Lavakas + Paide Muusika- ja Teatrimaja
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 18. mai
Külastuse kuupäev: 22. mai

“12 vihast” ma pigem vist loeks. Tundub, et see avaldaks tugevamat mõju ja annaks aega seedimiseks ja sisseelamiseks.

19-aastane poiss oli süüdi mõistetud oma isa mõrvas, kuid lõplikult süüdi mõistmiseks oli vaja ühtset arvamust, millest puudus vaid ühe vandekohtuniku hääl. Muidugi pooldasin ma algusest juba seda ühte, kes ei olnud nõus poisile karmi karistust määrama lihtsalt sellepärast, et miskit seal tundus ebaloogiline. Ta isegi ei suutnud konkreetselt sõnastada ega teistele seletada oma mõtet, kuid seisis tugevalt oma arvamuse eest, et asja kallal tuleb veel urgitseda.

Järgmisel hääletusel liitus temaga veel üks. Järgmisel veel üks ja siis veel kaks… ja nii edasi.

Midagi kindlat tõestamata pani esimene ka teised mõistma, et ei tohi poisi elu ära rikkuda vaid seepärast, et saaks kiiremini koju või jalgpallimängu vaatama või lihtsalt selle pärast, et ei viitsi tööl olla.

Esimene vaatus venis. Teadmata süžeed ma julgesin arvata, mis kõik juhtuma hakkab. Arvasin ära, et lõpuks on kõik ”mitte süüdi” poolt. Muidugi ei viitsinud ma mõelda kõigile pisidetailidele, mis vahepeal välja ilmuvad ning lõpplahenduseni viivad. Alles lõpus mõistsin, kuidas 12 vihast panid mind hindama eelmängu.

Kindlasti soovitan seda etendust soovitan vaadata/lugeda inimestel, kes näiteks mu palve peale prügi mitte maha visata vastavad ”niikuinii kõik viskavad, ega ma üksi midagi ei muuda.” Ja prügi on kõige halvem ja kõige kergem näide.

Olen tänulik lavastusele, et see kinnitas ja tuletas meelde, et iga üks loeb.

Et tuleb seista oma arvamuse eest (kui sul on õilsad eesmärgid). Tõeni jõudmine võib võtta palju aega ja energiat, aga kui oled kord võtnud vastutuse – tuleb tõe eest võidelda. Ja ka selle eest olen tänulik, et sain julgust tunda end olulisena ja uskuda, et saan maailma paremaks muuta.

Etenduse struktuur oli minu jaoks sobiv. Kohe, kui olin ära vajumas, tuli välja uus huvitav detail. Ja kuigi see ei muutunud üldist arutelu suunda, äratas see mõnusa kaasaelava võiduka tunde.

Huvitavalt hakkasid välja kooruma tegelaste töövälised iseloomujooned, kuigi seda oleks võinud minu arvates isegi natuke edasi arendada ja näiteks välja tuua ettekujutluspildid nende lapsepõlvetraumadest, kes kõige vähem sõna võtsid ja pigem erapooletuks jäid ning tähelepanu ei tõmmanud. Sest ”heade” ja ”halbade” omad oleksid liiga etteaimatavad. Siit edasi oleks mul endal huvitav lahata küsimust, mis oli siis see piir heade ja halbade vahel minu meelest ja kui õrn see piir on.

Ilus keelekasutus ja meeldiv tõlge (hindan selle järgi, et kui vähe ma märkasin seda, et miski on üldse tõlgitud ja kuidas see teises keeles kõlaks).

***

Lavastaja Mart Koldits:See näidend aitab endale meelde tuletada kui savijalgadel kõik meie otsustused ja arvamused siin maailmas on. Et selleks peab kuradi palju enda sisimas tööd tegema, et üldse jõuda mingi kaine otsuseni. Elu ju näitab, et me kõik oleme oma mineviku vangid ja iga meie sõna varjutavad nii meie endi kui kuulajate mineviku varjud.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)