Psühholoog Hannes Kuhlbach kirjutab häbi peeglist. Mida häbi kohta kõrva taha panna.
“Kas sul häbi ei ole?!” kuulsin, enda arvates liigagi sagedasti, lapsepõlves, kohas, kus minu arvates midagi väga viltu ei läinudki. See retooriline küsimus kõlas ikka vanemate suust, olgu selleks oma pereliikmed või lihtsalt vanuseredelil eespool olijad. Ju nad siis pidasid vajalikuks minu ette asetada tegelikkust natuke teise nurga all peegeldava peegli, sundides teo või sõna üle järele mõtlema. Mäletan seda suuresti kehalist tunnet, kus häbi mind üle ujutas, väga selgelt. Oleks tahtnud maa alla vajuda, et mind ei nähtaks.