Teatriarvustus. “Sajand armastuskirju”: armastuskirjade võim(sus)

Sajad armastuskirju I Foto: Gabriela Liivamägi

Eesti Vabariik tähistab 100. sünnipäeva, see ei peaks enam kellelegi uudis olema. Selle sajandiga on muutunud palju, elu on läinud kultuursemaks, läinud lõbusamaks, siis jälle kurvemaks ja siis jälle kurjemaks. Oleme õppinud kandma ülikondi, ehitama korstnaid ja väljakäikusid, kasutama krihvleid, sulepäid, kirjutusmasinaid, pastapliiatseid, arvuteid, nuppudega telefone ja nuppudeta telefone. Oleme omandanud uusi keeli ja uusi lähenemisvõtteid. Oleme kuulanud raadiot ja vaadanud kino, õppides seda, kuidas elu käib ja kuidas oleks olla. Loetelu võiks jätkata lõputult. Kuidas aga on selle sajandiga muutunud armastuskirjad, mida eestlased teineteisele saadavad? Tehnilised vahendid on muutunud, inimesed ja nende unistused on aga jäänud samaks. Või on ka see muutunud? (Lavastuse loojad etenduse tutvustuse kohta)

Lavastus:  Sajand armastuskirju
Lavastaja: Liisa Linhein Ja Liisu Krass
Teater: Tartu Uus Teater
Kestus: 1 tund ja 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. aprill
Külastuse kuupäev: 12. mai

Sajand armastuskirju oli üks ilusamaid roosasid õhtuid. Mu elus on olnud üsna vähe roosasid õhtuid, seega mäletan igat neist detailselt. Roosa õhtu on see, kui kõik on ümberringi roosa (ilma selleta ei saaks). See võib olla tervet taevast punase kumaga kattev päikeseloojang või külmal õhtul veinipunastel seintel peegelduv kaminavalgus. Aga olulisim roll on siiski atmosfääri emotsioonil. See on see pehme nauding: vabastav ja selle poolest täitev tunne. Kui tunned, justkui ruum su ümber kallistab sind õrnalt aga väga tugevalt… või et keegi suudleb su südant (tegelikult, kõlab vähem poeetilisem aga pigem kui suudleb aju).

Kaks imelist armsat noort naist lugesid ette armastuskirju eriaegadest. Kirjad olid vist osa Tartu Linnamuuseumi näitusest Randevuu. Õnnelikul kombel jõudsin kohale piisavalt vara, et vaadata näiteruumides ringi. Paigutus ja üldine õhkkond oli väga meeldiv. Kõige enam tõmbasid mind sisse helisalvestised inimeste juttudest, kes rääkisid oma lugusid või mõtteid. Väga eriliseks ja meeldejäävaks tegi mu õhtuks üks näitust külastav naisterahvas, kes rääkis oma kaaslastele oma mälestusi ühest tänavast, millest oli näitusel pilte üleval. Seal asus mingi poekene vist. Kuulda elusalt inimeselt lisadetaile on võrratu. Korraga tundus kõik nii lähedal, et ma avastasin ka lõpuks, et ajalugu on palju huvitavam kui see koolis kohustuslikuna tundus.

Sisenedes ruumi tajusin hästi, kuidas astusin välja ajamasina väravatest. Oh see ruum! See pani mind hoidma selga sirgemana kui kunagi varem. Imbusin läbi roosast ja armastuskirjadest. Mõne sajandi tagune pidustus. Kõik istusid keskmiselt neljakesi laua taga. Laua katteklaasi all olid laiali paigutatud sajandi (võibolla olidki kõik armastuskirjad, ei jõudnud piisavalt palju läbi lugeda) kirjad.

Paar inimest jäid hiljaks. Kui nad saali hiilisid ütles üks kahest näitlejast nii väga armsalt Tere tulemast ja palun võtke istet ja ma tundsin kuidas ma naudin juba lihtsalt seal olemist. Ma tundsin end oodatud külalisena.

Esitlus oli nii lihtne ja loomulik, et justkui kuulsingi algset inimest oma päris lugu vestmas, kuigi vahel ma olin segaduses ega mõistnud, kummad kirjad on mehelt ja millised naiselt. Ma tundsin, et seda polnud vaja kindlaks määrata ja nautisin.

Tulles tagasi armastuskirjade juurde on oluline teada, et mul on ammustest aegadest nendega hea soe suhe. Kohe, kui kirjutama õppisin, hakkasin kirjutama kirju näiteks kui isa pikemale reisile läks. Siis talle kirja üle andes sosistasin, et teeks kirja lahti vaid siis, kui hakkab igatsema kodu niivõrd, et ei suuda kannatada. Mulle meeldisid sellised sentimentaalsused. Aga siis läks kuskil midagi viltu ja kõik läks nii kiireks ja piiritletuks, et korraga tunded enam kedagi ei huvitanud. Vähemalt mina nii oma teismeeas tundsin. Siis tulid salapäevikud ja blogid ja nii edasi…

Noh. Ja seos on selles, et seda blogi siin on mul vahel päris keeruline kirjutada, sest nii väga tahaks kirjutada kõike, mida ma tunnen ja mõtlen (mitte lihtsat ümberjutustust või kuiva analüüsi), mul on selleks ju täielik vabadus. Aga siis ma hakkan kartma, et mu mõtted on halvad või arusaamatud või valed.. Või noh.. ei teagi täpselt. Suur must hirm tuleb peale ja klimp kurku. Ja nüüd see kole hirm andiski endast märku. Aga mõeldes tagasi ja kogedes armastuskirjade võimsust, seda hinge, mida nad enda sees kannavad, kergendas ja julgustas see tunne ka mind ennast rohkem avama.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)