Rubriigis “Kitarritabel” valib muusik Erki Pärnoja kümme endale hetkel tähtsat muusikapala ja kommenteerib neid kui kitarrist ja melomaan. Lood varieeruvad stiililt ja geograafialt, ent enamasti on neis tähtsal kohal kitarr.
Håkan Hellström – “Bring It On, Bring It All”
Håkani muusika ei ole Rootsis kellelegi võõras. Ta meeldib noortele, lastele, täiskasvanutele, keskealistele, eakatele. Göteborgi maa sool, seal sündinud ja kasvanud – kohalik Springsteen. Iga kord, kui ma Göteborgis olen ja trammiga Ullevi staadionist mööda sõidan, käib vähemalt korraks peast läbi mõte, et täitsa lõpp – siin ta annabki oma kontserte. Publikuks 70 000 inimest. Ja neid kontserte on vahel mitu tükki järjest. Olin tema muusika vahepeal unustanud. Noh, tegelikult mitte. Kui sa näiteks Rolling Stonesi aktiivselt ei kuula, siis see ei tähenda, et oled nad unustanud: nad on kogu aeg olemas, igilegendaarsed, nad on. Aga ma polnud pikalt Håkani mussi teadlikult kuulanud, kuni nägin sotsmeedias tema stoorit, kus ta hoiatas oma kohe ilmuva EP eest ja ütles, et “sellist Håkanit pole te varem kuulnud”. Kui see ei kutsu kuulama, siis ma ei tea. Riff, riff, riff. Riff on kuningas. Ülihea ja uus energia. Palju toorem kui ta varasem materjal. Instant hit ilmselt. Juba kuulen 70 000 inimest seda Ullevi staadionil kaasa laulmas.
