Teatriarvustus. “Fluids”: kohtumine intiimsuse, empaatia & ebaõnnestumisega

Kuidas alistuda ja lubada end liigutada kellelgi teisel? Kuidas lasta end liigutada pigem objektil kui oma tahtel? Lavastuses “Fluids” loob Soome etenduskunstitrupp W A U H A U S laval tingimused totaalseks libeduseks, kus inimkeha ei saa täielikult oma keha kontrollida. “Fluids” kutsub publiku kohtuma intiimsuse, empaatia ja ebaõnnestumisega ajal, mil ühiskonnas valitseb perfektsionism, individuaalsus ja usaldamatus. Üks osa veidrat etendust jääl, teine osa limast orgiat. Lavastuses “Fluids” on kehad haavatavad, piiratud ning sulavad teineteise.

LavastusFLUIDS
Lavastaja: Anni Klein ja Jarkko Partanen
Teater: Sõltumatu Tantsu Lava/ W A U H A U S
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 3. mai
Külastuse kuupäev: 9. mai

”Olge VÄGA ettevaatlikud ja ärge astuge kui maapind tundub märg,” korrati mitu korda, enne kui sisse lasti.

Ilusad intrigandid. Aeglaselt ja ühekaupa libistasid keahad end saali. Saal oli hele ja publik istus igas küljes. Esimene neljandik ajast jälgisin palju publikut, sest saali keskel suurt midagi ei toimunud. Kehad lihtsalt libisesid, kuigi libisesid päris tublisti. Ma kujutan ette, et selleks on vaja korralikku treeningut, et hoida tasakaalu uutmoodi libedal pinnal (vähemalt mina pole sellist hobi kohanud.. ma mõtlen, et uisutamine ja kõik see on olnud.. maailm liigub edasi. Arendame seda palun!).

Publik väljendas suurel määral arusaamatust, kuid märkasin päris mitu lummatud pilku ja vaimustuses imetlevat naeratust.

Mul on siiani silmi ees selge pilt selle lubrikandi kätes keerutamisest õhus. Seda jäi iga keerutusega vähemaks, ta tõstis käed aina kõrgemale ja haare muutus aina laiemaks. Lõpuks oli aine peente ämblikuvõrgu niitidena õhus hõljumas.

Enamuse ajast palusin jumalat, et ma saaksin ka kunagi sellises tantsus osaleda. Kuidas olla, kui sulle räägitakse millestki olulisest aga sina ainult fantaseerid sellest, kuidas ise püherdaksid libesti sees. Esimeses pooles tundsin, kuidas silmad säravad ja see sära sai alguse seest. Mõttes võrdlesin seda ilusa pornoga. Naeratasin laialt ja siis jälle vaatasin inimesi. Sain rahu. Ma polnud ainuke. Üks rohkem tuttavalt äratuntav vaade avas paar inimest piisavalt valjult itsitama, et ka mina ei hoidnud end enam tagasi.

Lõbu ja lust jätkus, kuni ühel hetkel avastasin, et lai naeratus on kadunud ja silmad säravad hoopis uut moodi. Nüüd olin ma sügaval sees. Ebamugavus ja arusaamatus olid kadunud ja kõik oli nii õige. Tempo ja intensiivsus tõusid mõõdukalt. Nad mängisid libestiga, libesti sees enda ja kaaslaste kehadega. Vaatemäng oli nii kunstiliselt kui ka puhtalt inimlikult nauditav, vahel ka pinget pakkuv. Mina elasin kõige rohkem kaasa sellele, kui keegi mõnd järjekordset armsat nägu ja maaliliselt seksikat poosi hoides libiseks täitsa publiku sisse. See tore tunne, kui limane keha sulle silma vaadates sulle lähenedeb, aga siis ikka möödub.

Sel õhtul helistas mulle ema, kellega ma meeleldi jagasin oma kogemust, oodates tegelikult, et panen ta kohmetuma, kui räägin nähtust. Ema reaktsioon ei vastanud pooltki mu ootustele. Ta oli lavastusest kuulnud ja näinud uudistes (ema hakkas oma tütrekese pärast nüüd eesti kanaleid vaatama), rääkis mulle pulber-libestist ja lavastuse kunstilisest kontseptsioonist. Mina omalt poolt vestsin oma nägemis-tundmis-mõistmis-kogemusest, millega äratasin temas veel suuremat huvi.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (21)