Aare Pilv: peaksime mõtlema, miks oleme ühiskonnana valinud demokraatia

Aare Pilv I Foto: Andres Keil

Aare Pilve nimi kirjandusmaastikul tutvustamist ei vaja: töötades teadurina Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses on ta ka aktiivne kultuurikriitik, avaldanud mitu luulekogu, mõtelnud kaasa aktuaalsetel ühiskondlikel teemadel. Viimase luulekogu “Kui vihm saab läbi” (2017) eest pälvis ta nii Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali preemia kui ka Gustav Suitsu luulepreemia. Aare Pilvega tegi kirjutamisest, kirjandusest ja Eesti ühiskonnast juttu Iiris Viirpalu.

I.V: Kuidas jõudsid sõna- ja kirjandusmaailmani, eneseväljenduseni just sõna kaudu?

A. P: Minu ema on kirjandusõpetaja ning meil oli kodus palju raamatuid, see tundus mulle loogiline ja loomupärane asi. Mingit konkreetset avastust seoses kirjandusega minu puhul ei olnud. Millalgi hakkasin ma luuletusi kirjutama, millalgi läksin Tartu Ülikooli kirjandusteadust õppima. See kõik on isevoolu läinud asi. Võib-olla kui poleks olnud kodust tausta, oleksin läinud õppima hoopis filosoofiat või midagi muud. Kirjandusmaailm on aga väga lai, ta külgneb paljude erinevate valdkondadega, filosoofia, kunstid jne. Kirjasõna kui selline on kultuurivaldkondade ristumispunkt.

Oled pakkunud välja kaasaloova kriitika hüpoteesi. Kuidas näed sellist kaasaloomisprotsessi – on see võrreldav inspireerumisega kellegi teise teosest? Ning kas püüad seda põhimõtet ka ise kriitikuna järjepidevalt rakendada?

Ma ei tea, kas ma olen püüdnud seda ise rakendada, pigem püüdsin selle hüpoteesi abil kirjeldada, kuidas ise enamasti kriitikat kirjutan. Põhimõte on selline: püüda mingit teksti lugedes ette kujutada, millised tingimused ja eeldused peaksid olema täidetud, et ma ise sellise teksti kirjutada saaksin. Püüda aru saada, kuidas ja mis põhjale see tekst on tekkinud, püüda autori kirjutamise hetke kujutluslikult rekonstrueerida ja sellelt pinnalt avada, kuidas see tekst seda algimpulssi väljendab. Aga ma ei pea selle all silmas seda, et kriitika peaks olema ilukirjanduslik, kriitika on siiski analüütiline, tõlgendav tegevus.

Kas see võib tähendada ka autori algse kunstilise taotluse õnnestumise avamist?

Jaa. Ma ise kriitikuna olen aga mugav – ma pole eriti kirjutanud sellistest teostest, mis mulle väga head ei tundu. Kaasaloov kriitika õnnestub paremini sel juhul, kui on tunda, et esialgne taotlus on hästi teostatud. Siis on võimalik sellist tagurpidiliikumist teha.

Kas olla korraga nii kirjandusteadlane, kriitik ja ka ise luulet kirjutada on keeruline?

Ei ole keeruline, sest need on ühesama tegevuse eri režiimid. Analüüsides mingit teksti kriitikuna, võtad endale kindlalt piiritletud ülesande. Luuletamine on aga vabakirjutamine, reegliteta. Nad ei sega üksteist, pigem toestavad üksteist.

Kui ma ka luulet või proosat kirjutan, kirjutan ma ikkagi mitte kirjanikuna, vaid esmalt inimesena, kes ma ise olen, ja see analüütiline pool kuulub ju minu kui inimese juurde.

Väljaspoolt on aga küll tekkinud konflikte või sisemist dissonantsi, näiteks tutvustatakse mind konverentsil, ja kui selgub, et kirjutan ka luulet, tekib inimeste hoiakutes nihestus, mingi teine toon tuleb sisse. Seda toonimuutust on minul kummaline kogeda, sest mis seal siis nii spetsiifilist on, et kirjutatakse luuletusi. Mingeid seoseid nonde eri režiimide vahel on loomulikult, näiteks olen uurinud Madis Kõivu ja mõned minu tekstid on haakunud tema loominguga. Eks need autorid, keda uurin, on kuidagi tekitanud tõmbe samalaadseid asju kirjutada, aga see ei ole teadlik või programmiline. See annab teatava vabaduse: ma ise tunnen, et see, et ma kirjutan luuletusi ja suhtlen teiste kirjanikega, annab mingit teadmist, mis võimaldab mul tekste kriitikuna põhjalikumalt tõlgendada. Samas aga on hea olla mitte ainult luuletaja. Ma ei kujuta ette, et ma oleksin vabakutseline luuletaja, kes peab end sellega elatama. Praegu ma saan lubada endale luuletamist täiesti vabalt, ilma igasuguse kohustuseta.

Oled olnud juba pikalt seotud Tartu linna ja sealse kirjanduseluga. Kuidas on Tartu kirjandusmaastik aja jooksul muutunud, arvestades, et nüüd on see pälvinud kirjanduslinna nimetuse, toimuvad festivalid nagu Prima Vista ja Hullunud Tartu?

See, et Tartu on kirjanduslinnaks saanud on, annab asjale suurema organiseerituse, kas või ses mõttes, et kirjandus on nüüd ka linnavalitsuse asi, linn toetab üritusi ja kirjanduselu. Kirjanduslinnaks saamine on ettevõtlike inimeste algselt eraldi seisnud pingutuste ühine vili, näiteks Prima Vista on kunagi tekkinud Eesti Kirjanduse Seltsi eestvõttel, Hullunud Tartu oli algselt Jaan Malini (ehk Luuluri – I.V) isiklik ettevõtmine – need kõik on lõpuks viinud praeguse seisuni. Ma küll ise ei ole otseselt kirjanduslinna staatuse taotlemisega seotud olnud, aga olen kõrvalt näinud näiteks Berk Vaheri ja Marja Undi aktiivset tegutsemist selles suunas. Tartu linnal on läinud hästi selles mõttes, et siin on olnud jõulisi korraldajaid, kes teevad südamega oma asju ning asjad ei lähe lihtsalt isevoolu.

Aga millised on erinevused kirjanike seas, näiteks võrreldes kirjandusliku rühmituse Erakkonna tekkeajaga, kuhu kuulud sina ja veel mitu praegu Tartus tegevat kirjanikku?

Kui Erakkond tekkis oli 90ndate keskpaik, Noorte Autorite Koondist enam polnud (ega olnud ka veel uut NAKki), polnud veel ka Värsket Rõhku, mis aitab praegu uutel autoritel maastikule tulla. Siis oli omaalgatuslik koondumine ainus võimalus end nähtavaks teha. Siis oli metsik aeg, oli vähem etteantud voolusänge. Ma arvan, et praegu on kirjanduselu nii Tartus kui üldse Eestis turvalisem. Eks sellel on oma plussid ja miinused.

Kelle mõtteviisid ja väärtushinnangud tänasel eesti kultuurimaastikul või ühiskonnas on sulle sümpaatsed – kelle väljaütlemistega sageli nõustud või vaimset sugulust tunned?

Neid on palju, siin võiks ju ette lugeda igasuguseid nimesid. Mul tuleb meelde näiteks Margus Ott, kes kirjutab nii puhtfilosoofilistel kui ka ühiskondlikel teemadel ning kes tundub asjade üle põhjalikult järele mõtleva inimesena. Jaak Jõerüüt on näiteks ka inimene, kelle puhul ma isegi niivõrd ei suhestu tema kui arvamusliidriga, vaid kelle ilukirjanduse puhul ma tunnen, et kuigi ta ei ole kirjanduselus väga esiplaanil, on ta oluline kirjanik, kes väljendab eksistentsiaalselt tähenduslikke asju väga nüansikal viisil. Eero Epner on ka isik, kes oskab asju ja mõtteid väga tähelepanelikult vormistada, välja öelda. Tundlik kuju.

Kas nõustud väidetega, justkui oleksid kultuuri- ja loomeinimesed vaiksed, nagu võetaks liiga vähe sõna, võrreldes näiteks taasiseseisvumisajaga?

Ma ei arva nii. Taasiseseisvumisajal olid inimesed rohkem ühes leeris, kõigil oli üks asi ajada.

Tänapäeval on vaadete mitmekesisus suurem, nad ei moodusta ühtset suurt kogumit, ja ma arvan, et ei peakski.

See on kahe otsaga asi: on hea mõelda, et kultuuriinimesed mõtlevad asjade üle mingi vaimse terviku kategooriates – siit võib aga tekkida ka valeefekt, sest kui inimene on kultuuriinimene või looja, ei pruugi see anda talle iseenesest ikkagi nii suurt pädevust mingites konkreetsemates ühiskonna probleemides. Seega võib kujuneda ka võltsautoriteete (ja jumal hoidku, et ma ise selliseks ei osutuks). Taasiseseisvumisaja seisu vahel igatsetakse tagasi, hiljuti tehti ju ka loomeliitude pleenumi kordusüritus jms. Tundub, et igatsetakse vaadete ühtsust, aga tollane ühtsus tuli kontekstist, sest ka see, mille vastu oldi, oli midagi monoliitset. Praegu on teisiti. Aga muidugi ühes võiks küll vaimuinimeste vahel konsensus olla – et püütaks olla tõe poolt, uduajamise ja demagoogia vastu. Minus tekitab hämmeldust, et kultuuriinimesed kohati ei taju sellesse puutuvat vastutust, lähevad udutamistega kaasa. See on murekoht.

Kuidas näed sotsiaalmeedia rolli tänase avaliku arvamusplatvormi ja ideede, meelsuste kujundajana?

Sotsiaalmeedia on nii keeruline nähtus. Probleemiks on sotsiaalmeedias tekkivad „kõlakojad”. Sellest on muidugi juba palju räägitud, aga: inimesed sulguvad oma arvamusruumidesse, mis omavahel ei suhestu, ja pole ühist pinda, kus poleemiliselt seotud olla. See on nähtus, mis murrab ka sotsiaalmeediast väljapoole. Kaob ära oskus vestelda, selle asemel tekib register, milles on võimalik ainult midagi deklareerida ja sellega nõustuda – aga mitte arutleda. On väited, aga pole väitlust.

Ma ei tea tegelikult, mida selle vastu ette võtta. Mingis mõttes on selline areng ju loomulik, aga see kaotab mingid olulised modaalsused ära. Sotsiaalmeedia eripära on see, et ta on küll vahetu, aga kirjalik. On uuritud, mis suhtlusvahendi kaudu inimesed kõige vähem sisuliselt kontakteeruvad ja leitud, et kirja puhul on see väiksem, suurem näost-näkku visuaalselt, kõige suurem kuulamisel – nt telefoni kaudu on inimene kõige tähelepanelikum ja keskendunum. Ja kui selline kontaktsuse poolest kasin meedium nagu kirjalikkus satub kokku vahetu reageerimisvõimalusega, nagu see sotsiaalmeedias on, siis suhtlus läheb kergesti lühisesse.

Mida pead tänase Eesti kontekstis oluliseks suunaks? Mis võiksid olla need (vaimsed) väärtused, mis ühiskonda ja kultuuri hoiaksid ja edasi viiksid?

Peaks meelde tuletama, miks me siin ühiselt koos oleme, miks me oleme ühiskonnana valinud sellise vormi nagu vaba demokraatlik riik.

Ühest küljest muidugi oma ühise kultuuripärandi hoidmiseks ja edasiehitamiseks, aga see on vaid väline sõltumatus selleks, et ise olla, n-ö vabadus millestki. Aga on ka vabadus millekski, vabadus luua, eelkõige vabalt luua oma elu.

See, et kõik inimesed saavad vabalt oma arvamust väljendada – just see on, ma arvan, oluline väärtus, mida meeles pidada, sest vaid nii saab ühiskond olla loov, loovalt arutluste käigus oma otsuseid läbi mõelda. Vastastikune austus teiste vabade inimeste suhtes ja arusaam, et ma ei saa teistele midagi peale suruda, ma saan nendega midagi kokku leppida. See mingi põhiline austus, mis viib tagasi kantiliku moraalini – et teine inimene ei tohi olla vahend, vaid eesmärk. Kõik need muud väärtused saavutatakse selle taustal. Ja see austus on praeguses arutelukultuuris ära kadumas. N-ö vastaspoolt ei võeta vabalt otsustava inimese või grupina, vaid eeldatakse, et ta on otsekui seestunud mingitest kurjadest jõududest, täis mingit pahatahtlikkust. Mingis kontekstis saaks seda põhimist vastastikuse vabaduse austamise hoiakut nimetada ka kaastundeks.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (26)