Vestlussaade “1STAGE” toob avalikkuse ette lood ägedatest Eesti inimestest, et näidata, kuidas nad töötavad, millised on nende harjumused ja kuidas nad on jõudnud selleni, kellena meie neid täna tunneme. Seekord on saatekülaliseks investor ja rahatarkusest kõneleja Rahakratt. Head vaatamist!

Mõtteid vestlusest:

• Millal ma sain aru, et mul on katet, maski vaja? No päris aus vastus on, et kui mind esimest korda kuhugi kutsuti. Siis mul tõmbas ikka nagu sõrmed naba taha. Esiteks, miks? Miks te mind kutsute? Mida saada on vaja? Ja siis tekkiski selline mõte. See on üheksa aastaga kujunenud. Täna mul on kährikukasukas, algusaegadel seda ei olnud. Rikkus, bitcoin’id, asjad, kingad – see kõik on ajaga tulnud. See kate muutub ka natuke, vahel tahan rohkem paljastada ja vahel vähem. Aga tegelikult algne eesmärk oli, et fookus püsiks ühel teemal. Mina räägin rahast. Väga millestki muust rääkida ei taha.
• Oli üks toidupood, kus Santa Maria kott oreganot maksis, ma ei mäleta, kuskil 20 EEK-i. Siuke suur oreganokott, 20 EEK-i. Ma ostsin selle suure koti, see oli hulgiost, panin ta väiksematesse kottidesse ümber, pakendasin. Lõin lisaväärtust, ütleme nii, ja siis kooli peal müüsin seda. Brändisin ta üheks teiseks tooteks. Aga ei öelnud tegelikult, millega on tegu. Ma ei öelnud, mis ta päriselt on, ja ma ei öelnud ka, mis mina ütlen, et ta on. Turg ise tegi järeldused. See oli üks minu tänaseni kasumlikumaid ärisid küll.
• Kalendris askeldamise vabadus on tõesti mõnus. See on mul ka varem kätte jõudnud.  Loomulikult, igas kalendris, minul samamoodi, on mõned asjad, mida peab tegema. Mida võib-olla ei taha maailma suurima rõõmuga teha, aga mis tuleb ära teha. See kalendrivabadus tuligi äkki 2019, kui mul oli viimane palgatöö-aasta ja sain kalendri vabaks. Alguses see tunne oli võõras. Hakkasin toppima, no tõesti, nagu kõike kalendrisse: käi duši all ja siis pool tundi hiljem – söö. Ja siis vaatad, et päris tihe päev tegelikult. Ja mõtled, kuidas ma peaks veel tööle jõudma, kust ma selle aja võtan kalendris? See ei olnud üldse laual. Minu meelest see oli Bill Gates, kes ütles kunagi niimoodi, et tema hullult kaitseb oma kalendrit, hoiab seda hästi tühjana, et seal oleks ruumi asjadeks, mis ta ise sinna valib.
• Positiivsed kommentaarid annavad minule küll bensiini lõkkesse. Näed, et keegi hakkas midagi tegema, kellelegi meeldis või ta õppis midagi – see on ikka toit. Ja loomulikult egotoit ka. Aga ilma maskita ma ei saa üldse komplimente, ma ei saa aru, mis värk on. Kuidagi nagu ei tule. Nii et on väga äge, kui kirjutatakse ja on selliseid siiraid ka, inimesed ei oota isegi vastust. Ma olen ise ka kirjutanud paarile inimesele, näiteks kirjutasin kunagi Reketile. Ütlesin, et tead, mees, head asja teed. Ma ei jäänud ootama või küsima midagi. Ma ei tea, mul on nagu hea tunne, kui ma saan mingisugust positiivset tagasisidet, aga seda anda on kuidagi veel parem.
• Viimasel ajal on mulle hakanud kirjutama viielised. Ma tögan neid, ütlen, et ise olen see tagapingi vend. Minu hinded olid koolis päris-päris halvad. Ja siis räägingi, et ma tahan suhelda nendega, kellel on samamoodi koolis raske. Kellel on halvad hinded ja kes ei leia elus oma kohta. Aga väga palju on praegu hakanud kirjutama just need viielised, keda ma ei taha kõnetada. Kirjutavad mingid viielised, kes ütlevad, et tead, jumala raske on olla see viieline, kes kogu aeg õppis ja kellele öeldi, et sa oled nii tubli. Elad ainult mingite reeglite ja kindlate sammude järgi ning sellevõrra ei ole sul kas oskust või mõte ei liigu sinna oreganoäri suunas. Kuidagi nüüd tuleb välja, et need viielised on hädas. Ma ei tea, keda aidata siis.

1STAGE’i eesmärk on vestelda edumeelsete inimestega, et jagada nende teadmisi ja harjumusi suurema kuulajaskonnaga. See ei ole intervjuu ega küsitlus. See on vestlus. Sukeldume sügavale meie külalise mõttemaailma. Nende intiimsete ja ausate vestluste eesmärk on olla inspiratsiooniks nii meile endale kui ka vestluse vaatajale. Meie külalised on pärit erinevatest eluvaldkondadest: meelelahutus, ettevõtlus, sport, kunstid, muusika, film, teater jpm.